Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 21.05.2022
Vene Teatri ja Eesti Draamateatri lavastuste ettearvamatut dialoogi lahkab Andrei Hvostov.
Puhas juhus, et sel kevadel esietendusid vaid ühepäevase vahega Edmond Rostandi „Cyrano de Bergerac“ Vene Teatris ning Eesti Draamateatris Peter Shafferi „Amadeus“, mida võib kõhklematult pidada maailma näitekirjanduse klassikaks.
Panna arvustusele pealkirjaks „Cyrano de Amadeus“ on filoloogiliselt nonsenss. Amadeus on helilooja Mozarti teine nimi, sellal kui prantsuse partikkel „de“ tähistab kellegi pärinemist teatud kohast, siinsel juhul Bergeraci-nimelisest linnakesest. Samas – ladinatüveline „amadeus“ tähendab „jumala poolt armastatud“, ja miks mitte kasutada „jumala armu“ lavalaudadel ringi tormava geniaalse poeedi Cyrano puhul?
Esmalt Rostandi ning Shafferi näidendite sisulisest kattuvusest. Mõlemal juhul on peategelasteks paar mehi, kusjuures üks neist on geenius ja teine pigem midagi keskpärast. Mehed on saatuslikult seotud, nad on rivaalid. Geenius ei pööra rivaliteedile tähelepanu, ta isegi ei märka seda, ent tema konkurent vägagi. Mõlemas näidendis on geeniuse rollis sisuliselt antisotsiaalne huligaan, kes ei sobitu ümbritsevate olude ja konventsioonidega. Mõlema näidendi lõpus lahkub geenius maisest elust atentaadi tagajärjel.
Huvitaval kombel markeeritakse nii Vene Teatris kui Eesti Draamateatris geeniust üpris sarnase võttega. Cyrano (Dmitri Kosjakov) esimene ilmumine lavale leiab aset olukorras, kus ta on tulnud teatrisse (teater teatris!) eesmärgiga katkestada väljakuulutatud etendus. 17. sajandi Pariisi kõrgema seltskonna hulgas hinnatud näitleja Montfleury (Dan Jeršov) on Cyrano veendumusel täielik tühisus, mistõttu Cyrano on võtnud temalt õiguse kõrgemat kunsti esindada. Puhkeb skandaal. Cyrano satub sõnelusse markii de Valvertiga (Dmitri Kordas), kes otsustab plindris näitleja kaitseks välja astuda. Tüli päädib duelliga, mille Cyrano võidab mängleva kergusega. Just nimelt mänglevalt. Ta lubab anda de Valvertile õppetunni mitte ainult mõõgakunstis, vaid ka luuleseadmises. Ja tõesti – paralleelselt mõõgakäsitsemisega sepitseb ta ballaadi, andes iga (õnnestunud) mõõgakäigu lõpus vastast pilkava (sama hästi õnnestunud) värsskommentaari. Geeniuse tunneb muu hulgas võimest teha mitut asja korraga, kusjuures iga tegevuse tulemus on täiuslik.
Ja nüüd Mozarti esmailmumine. Vestluses kolleeg Salieriga (Mait Malmsten) uurib geniaalne helilooja Mozart (Tõnis Niinemets), ega Salieri juhtumisi piljardit mängi. Ei, Salieri ei mängi. Mozart on aga piljardimängus väga osav, ta suudab piljardimängu ajal isegi järjekordset heliteost komponeerida. Aga me ei näe seda tegelikkuses, siin paralleel katkeb – olekski ülimalt kummaline, kui Shafferi tükis kohtuks rivaalid, kaks heliloojat, piljardilaua ääres, ning Mozart teeks Salierile ära nii piljardis kui ka – nagu muuseas, lõdva randmega – järjekordse heliteose komponeerimisel.
Ei, selleni Shaffer ei lähe. Aga ometigi duell heliloojate vahel mingis mõttes toimub. Salieri on uue õuemuusiku Mozarti auks komponeerinud väikese marsi. Keiser Joseph II (Rein Oja) tuleb mõttele, et tore oleks korraldada heliloojate vaheline võistlus. Selline õukondlik meelelahutus. Salieri tõrjub keiserliku ideevälgatuse. „Ei, teie majesteet, muusikud ei ole mingid võidusõiduhobused, et neid panna üksteisega võistlema.“ Saabub Mozart, marss tema auks mängitakse ette, geenius pole sellest teab mis vaimustuses, ta istub klaveri taha, taasesitab muusikapala mälust, ja hakkab siis tuima viisijupiga improviseerima, muutes selle paari näpuliigutusega hilisema ooperi „Figaro pulm“ üheks tunnusmeloodiaks. Geenius teeb Salieri keskpärasest materjalist nagu muuseas 18. sajandi hiti. Mis on jäänud hitiks tänapäevani.
Rostandi Cyranol ja Shafferi Mozartil on jumala või looduse poolt antud võime mängleva kergusega luua midagi erilist, midagi sellist, mida vähemvõimekad ponnistavad hirmsa vaevaga. Kuna Rostandi näidend valmis 1897. aastal ning Shafferi oma 1979. aastal, siis on mul jultumust arvata, et Shaffer on oma tegelaskuju väljamõtlemisel saanud eelkäijalt inspiratsiooni.
Arvustuse eesmärk ei saa olla näidendite ümberjutustamine. Piirdun nentimisega, et silmapaistvatest kokkulangevustest hoolimata on sisu neil ikkagi täiesti erinev. „Amadeus“ tegeleb kõikematva kadeduse näitamisega, „Cyrano“ teemaks on hingeõilsus. „Amadeuses“ avaldub rivaalidevaheline võitlus – vähemalt Salieri nägemuses – küsimuses jumala soosingust, „Cyranos“ on võitluse n-ö tandriks sureliku naise Roxane’i (Elina Purde) armastus, mida püüdlevad korraga nii Cyrano kui ka Christian de Neuvillette (Ivan Aleksejev).
Kuid siiski – veel üks kokkulangevus kahe tüki vahel. Kaardiväelane Cyrano on oma kaasvõitleja Christiani ghostwriter – vehib Christianile lakkamatu voona armastuskirjasid kirjutada, mida see siis Roxane’ile saadab. Sarnase asjaga puutub kokku ka äärmisse viletsusse langenud Wolfgang Amadeus. Tema juurde ilmub enne lõppu keegi salapärane tundmatu, kes tellib Mozartilt heliteose, et esitleda seda omaenda loominguna. Sealt saavad alguse Mozartit piinavad nägemused, veendumus, et teda külastas surmasaadik, kes tellis talt reekviemi, mida mängitakse tema enda haual.
Ja veel seoseid: mõlemad näidendid on tihedalt seotud vene kultuuriga. Näidend Cyrano de Bergeracist oli olnud kirjutamise ning peatse tõlkimise hetkest eriti populaarne just Venemaal. Põhjused vääriks omaette analüüsi, aga lühidalt öeldes on naabrite juures võetud Cyrano lugu kui mõistujuttu vene poeedi saatusest. Teose tõlkijad vene keelde on sellele kõvasti kaasa aidanud, pannes Cyrano rääkima asju, mida originaalis ei leia. Lisan, et Vene Teatris mängitava näidendi tõlge pärineb Vladimir Solovjovilt ning see on vene kirjandusuurijate kinnitusel kõige täpsem (samas mitte kõige populaarsem). Cyrano on kangelane, kes kutsub enda vastu võitlema kogu Pariisi. Tähendab, avaliku arvamuse. Siit aimub vene intelligent, nagu teda 20. sajandil kujutati.
Shafferi „Amadeuse“ algmaterjaliks on Puškini lühinäidend „Mozart ja Salieri“. Ajalooliselt pole Salieri kadedust Mozarti vastu tõendatud, see on 19. sajandi alguses Viinis levinud kuulujutt, mille Puškin ühest saksa muusikaajakirjast üles korjas, et kasutada motiivi enda loomingus, pidades kirjutades silmas iseennast, nagu kõik kirjanikud. Muuseas, arvatakse, et Puškin samastas ennast Salieriga. Nii et Salieri tegelaskujuga pole kõik sugugi ühemõtteline. Vähemalt Puškini versioonis.
Näitlejate tööst ja lavastamisest vaid paari lausega. Mõlema esietenduse ajal olin elanud nädalaid sõja paines, suutmata ööl ega päeval mõelda millelegi muule kui Ukraina õudusele. Ent nendeks mõneks tunniks, mis ma veetsin Vene Teatris „Cyrano“ seltsis ning Draamateatris „Amadeusile“ kaasa elades, sõda taandus. Kunst suudab meid depressioonist välja tuua, panna unustama asju, mille unustamine on tegelikult võimatu. Kas või hetkeks. Kui see on Kunst. Vene Teatri ja Draamateatri uuslavastuste puhul heidan konditsionaali „kui“ eemale. See on.
Viimane soovitus: teatrisõbrad võiks vaadata neid kaht väga erineva atmosfääriga etendust n-ö paketis. Saate intellektuaalse ja emotsionaalse katarsise.
Lavastuse lehele →