Mehis Pihla, Tõnu Oja, Draamateatri ajaleht, sügis 2022
Mehis Pihla ja Siret Campbell võtsid Ibseni klassikalise näidendi „Ehitusmeister Solness” ning kirjutasid sellest inspireeritult uue teose. „Meister Solness” on lugu vanast arhitektist, kes püüab oma karjääri lõpus ehitada oma meistritöö. See on inimlik lugu igavesest põlvkondadevahelisest võitlusest, ambitsioonidest ning elu paratamatustega leppimisest. Lavastusest räägivad selle autor-lavastaja Mehis Pihla ning peaosaline Tõnu Oja.
Pihla: Mõte „Ehitusmeister Solnessi” lavastada tuli tegelikult sellest, kui ma kuulsin maja peal, et Tõnu Oja tahaks Solnessi mängida. Nii materjal kui ka sinuga koos töötamine tundusid ahvatlevad. Teiseks tekkis mõte, et oleks jube kahju, kui keegi selle enne mind ära teeks. Mul oli mälestus sellest materjalist ja üks kindel tunne, mis mind selle puhul huvitas. Aga esimese tõuke andis ikkagi kadedus – et keegi minust ette ei jõuaks. Mis sulle Solnessi puhul meeldis, et sa seda teha tahtsid?
Oja: Mul on väga eredalt meeles Panso „Ehitusmeister Solness” (esietendus 1974 Noorsooteatris). Lavastus meeldis mulle, aga üldse mitte Solnessi pärast. Mulle meeldis, kuidas Mari Lill mängis Hilde Wangelit. Ma olin siis veel lavakas ja käisin seda lavastust palju kordi vaatamas. Õigemini – Mari Lille käisin vaatamas. Tegelane nimega Solness seal lavastuses pigem segas mind. Ma ei saanud aru, miks selline tark ja ilus heleda häälega elu armastav tütarlaps Solnessi-sugusest kinni hoiab. Mind puudutas noore inimese elutahe. Tahe – isegi mitte armastada, vaid olla armastatud. See oli minu noorpõlves selline roll, mis hõlmas kogu inimese elu. See Mari Lille roll saatis mind palju aastaid. Ma panin alles nüüd, aastaid hiljem, seda näidendit üle lugedes tähele, et seal on üks Solnessinimeline tegelane ka.
Pihla: Tuleb välja, et tänu Mari Lillele me praegu seda tükki teemegi. Ma olin ka muidugi kuulnud Panso lavastusest ja suuresti tänu Pansole on sellel materjalil mingi maine, et seda lavastavad ja mõistavad ainult vanad mehed. Kui mul tekkis mõte „Solnessi” lavastada, siis ma mainisin seda teatris Mari Lillele ja uurisin ääri-veeri, kas seda kõlbab nooremal inimesel ka teha. Mari ütles täiesti iseenesestmõistetavalt: „Nagu sina ei oleks oma elus mõne naise pärast ühtki torni ehitanud ja siis selle otsa roninud.” Siis ma sain aru, et võib teha küll.
Oja: Tegelikult ei intrigeeri mind see Ibseni Solness. Kui ma seda nüüd üle lugesin, siis see ei olnud üldse selline nagu minu mälestuses. Selline tunne, et Ibsen on selle näidendi vahepeal ümber kirjutanud. Minu mälestuses oli see lugu täiesti teist moodi. Kui ma lavakas käisin, siis meil oli Ibseni kursus ja ma isegi kirjutasin selle näidendi põhjal ühe arvestusliku töö. Ikka mäletasin teisiti. See viib mu mõtted selle peale, kui palju tohib kohtuasjades usaldada tunnistajate ütlusi. Inimeste mälu teeb mälestustega tagantjärele, mida ise tahab. Kummaline on ka see, kuidas midagi juhtub tulevikus ja see muudab ka mälestust minevikus. See motiiv on ka sinu uues Solnessi versioonis sees. Täna lugemise ajal ma sain aru, kuidas Hilde ja Solness mäletavad nende kunagisest suhtest sootuks erinevaid asju. Nende sees olev tunne muudab reaalse kogemuse ära, tõde me ei saagi teada. Solnessil on meeles see elutahe. See elus olemise, elus kuhugi jõudmise tahe, mis temasse jõudis noore Hilde kaudu. See ongi see tunne, mis mind Solnessi puhul saatnud on. See, mis mind selle materjali puhul võlus.
Pihla: Ma olen ka üritanud seda tunnet enda jaoks arusaadavalt sõnastada. Kõige lähem, milleni ma olen jõudnud, on – ma elan, aga ikka igatsen elu. Mulle tundub, et selles tundes on midagi väga üldinimlikku ja ajatut.
Oja: Aeg on Ibsenist üle käinud selles mõttes, et ta on veidral kombel paljusõnaline. Ta räägib asju palju kordi üle, et lugeja või vaataja aru saaks. Aga tänapäeval on inimestel lugude vastuvõtmise kogemus nii suur, et nad haaravad kõike palju kiiremini.
Pihla: Eks see on ka üks põhjus, miks ümberkirjutus ette sai võetud. Aga mitte ainus. Ma ei plaaninud nii suures mahus muudatusi teha, küll aga tahtsin teha selle näidendi iseendale praeguses ajas mõistetavaks. Et kui jätta kõrvale kõik ajastu konventsioonid (näiteks, et naine sõltus täielikult oma abikaasast), siis mis see inimlik tuum selles näidendis on. Tegelesin hiljaaegu Ingmar Bergmaniga ja tema kirjutab ka, et Ibsen on just selles teoses lõpuniminevalt aus. Ma lugesin originaali üle ja üle, katsusin leida prototüüpe elust, näiteid enda ümbert ja lõpuks jäidki mind kummitama mingid teemad, mida ma tahtsin rohkem avada. Tänu sellele saabki meie versioonis palju suurema kaalu näiteks Solnessi abikaasa. Ja siis Solnessi poeg. Ibsen on juba originaali kirjutanud väga suure ja igavikulise teema – põlvkondade vaheline võitlus. Kuidas kogu aeg tulevad uued noored, kes tahavad teha teist moodi, kui seni on tehtud, ja millised valikud siis nende ees seisvale põlvkonnale üldse jäävad. Ibsen teeb seda mainimisi, meie nüüd palju mahukamalt. Kui nii mõtlema hakata – võib-olla pole mul ka selleks ümberkirjutuseks muud põhjust kui noore inimese soov teha teist moodi, nagu ütleb meie näidendis Solness oma pojale. Teisalt, mulle tundub, et peategelase Solnessi probleem on iseloomulik kõigile, igas eas inimestele. See iha võtta oma elust maksimumi. Ja teiselt poolt see ilmajäämise hirm, hirm teha valesid valikuid, hirm oma väärtuslikku aega kaotada. See on minu arvates universaalne.
Oja: Muidugi universaalne. Aga samas ka väga tänase päeva probleem. Inimesed ei ole oma eluga rahul ja kõik teised on süüdi. Solness on püüdnud oma naisega 15 aastat leppida, ja isegi mitte leppida, see on üks omalaadi armastus, mida ta oma naise vastu tunneb. Aga kui ta lõpuks läheb oma naise käest vabandust paluma, siis vallandub see süüdistusena. Vähemalt naisele jääb selline tunne. Tegelikult kurjustab Solness iseendaga, sest ta ei saa enam oma enda eluga hakkama. See on see kurjus, mis meie ümber on valdav. See on see toimetulematus kõigi nende suurte vabadustega, mis meie elus on. Inimesed ei suuda ja ei oska nende vahel valida. Nad tahaks kõigest võtta rohkem kui võimalik. See on ikkagi oma eluga mitte toime tulemise lugu. Siin on ka lisaküsimus – kui sa tuled oma eluga toime, siis mis see ikkagi on, millega sa täpselt toime tuled. See ei puutu üldse asjasse, aga see on mulle praegu proovide jooksul kolm korda meelde tulnud. Ibseni puhul ma ei pannud seda üldse tähele. Aga nüüd küll. See, et Solness ehitab torni. See, et ta tuleb kirikuehitajate perest, kus tema isa on kirikuid ehitanud, vanaisa on kirikuid ehitanud. Tema on teist moodi. Tema ei taha enam kirikuid ehitada. Kui üldse midagi, siis pigem ebausukirikuid. Aga selle ebausuga ei oska ka mitte midagi muud ehitada, kui ikka torni. Ma elasin aastaid Tallinnast ida pool ja sõitsin sealt poolt kesklinna tööle. Ma mäletan, kui Tallinnasse hakkasid kerkima esimesed kõrghooned. Praegune SEB hoone tundus mulle niivõrd groteskne. Elasime ju lõpuks ometi vabas Eestis. Eestlane ehitab endale äärmisel juhul pööningukorruse, aga rohkem maa pealt lahti ta ei irdu. Milleks nüüd need tornid? Rahale? Fallosena mõjus see torn niikuinii, aga veel sellise fallosena, mis ise ka ei küündi. Üles torni tippu jõuab ainult mingisugune traat, mis hoiab kuidagigi seda fallost püsti. Ja seda pidin ma iga hommik nägema. Miks me ei võiks lihtsalt leppida selle maapealse eluga?
Pihla: Ja neid torne tuleb kogu aeg juurde.
Oja: Tuleb. Me oleme miljoni rahvas. Miks meil on miljoni pealinna vaja?
Pihla: Sel suvel oli veel üks veider kokkusattumus – poolte Tallinna kirikute tornid olid remondis. Isegi kui üritasin endale puhkepäeva võtta, kus ma vahelduseks ei mõtle Solnessile, siis Tallinna vahel jalutada ei saanud – kõikjal olid tellingutes kirikud ja automaatselt mõtled torniehitajale. Niguliste ehitust oli muljetavaldav vaadata. Kui sa näed seal tellingute kahekümne viiendal korrusel torni tipu lähedal inimest töötamas – ta on nii tilluke. Ma saan aru, miks see omal ajal inspireeris Ibsenit. Kuidas nii väike tegelane suudab ehitada midagi nii suurt? Kuidas ta üleüldse suudab midagi nii suurt välja mõelda ja panna sajad inimesed selle nimel tööle? Eks see ehitamise teema on mulle endale lihtsalt hingelähedane.
Oja: Kõigil on ehitamisega tugev isiklik suhe.
Pihla: Just. Meie trupiski – Guido Kanguril oli oma isaga kunagi ehitusettevõte, Laine Mägi ehitab uut tantsukooli maja. Mina tegelen jooksvalt kogu aeg oma maja renoveerimisega. Ehitamisse läheb tohutu aeg ja energia, mis tuleb alati millegi arvelt. Kogu aeg on küsimus, et mida tegelikult on mõtet ehitada: oma maja, oma karjääri või panustada aeg oma perega koos olemisse ja ehitada suhteid? Sisimas tahaks kõike korraga, aga tasakaalu on võimatu leida.