Ene Paaver, Draamateatri ajaleht, sügis 2022
Kui palju me tegelikult tahame teada saada teise inimese, ka kõige lähema saladusi ning kui palju oleks mõistlik enda omi avaldada? Räägib lavastaja Taavi Teplenkov.
Mis laadi lugu on „Võõrad“ ja kes on tegelased?
Žanrilt on see puhtakujuline draama. Õieti on nagu elus endaski – ei ole puhtaid variante, komöödia ja tragöödia võivad viie minuti jooksul korduvalt vahelduda. Ütleme, et see tükk on justkui komöödiasugemetega draama, mis lõpeb tragöödiaga. Tegelased on inimesed nagu me kõik. Tavalised. See, mis laval juhtub, ei ole mingi kauge seiklus, vaid võib juhtuda ka meiega. Heal järjel, haritud, valdavalt keskealised, oma eluga teatud kaugusele jõudnud, üht-teist saavutanud ja kogenud, keegi ei tegele enam väga eneseotsingutega, üritavad lihtsalt ära elada. Laval on sõpruskond, kes käib juba aastaid omavahel läbi, korraldab üritusi, pidusid. Kogunetakse järjekordselt ühe paari juurde õhtusöögile, aga kujuneb nii, et hakkavad ilmsiks tulema saladused. Mulle meeldib väga, et selles näidendis on kõik head inimesed. Keegi ei taha halba, kõik tegelikult armastavad ja austavad üksteist. Ja kõigist võib olla kahju ning kõigiga saab koos rõõmu tunda. Igaüks leiab lavastusest kellegi, kes tundub lähedane.
Ühelt poolt on tänapäeva inimesed üksildased, paljudel pole, kellega mõtteid ja tundeid jagada, teisalt laotatakse sotsiaalmeedias oma elu liigagi palju laiali.
Ideaalis võikski lavastus panna mõtlema ja tekitada arutelu selle üle, kui palju me tegelikult tahame teada saada teise inimese, ka kõige lähema saladusi ning kui palju oleks mõistlik enda omi avaldada. Kas oleks parem, kui mingid asjad jääksid peitu. Ja kas ja kui palju meil endal selliseid saladusi on. Õieti see ei peagi olema mingi saladus, pigem on tähtis privaatsuse tunne. Igas suhtes on nii, ükskõik kui kaua või vähe see on kestnud, et absoluutselt kõike ei saa jagada, välja rääkida. Muidu suhted lihtsalt ei toimi. Tark suhe on see, kui teatakse, mida öelda, mida ütlemata jätta. Jäetakse ju rääkimata mitte ainult enda, vaid ka teise inimese kaitsmiseks. Nagu selles tükis ütleb Bianca oma mehele Cosimole, et teineteisega tuleb küll kõigest rääkida, aga siiski vaid „kõigest, mis suhtes oluline on“
Mida sa oled enne „Võõraid“ lavastanud?
2007. aastal tegime Nargen Opera soovil Laulasmaa metsade vahel Andrus Kivirähki „Ulja neitsi“. Ma ei tahtnud tookord reklaamida, et olen lavastaja – ei mäletagi, kas lõpuks ütlesime näitejuht või juhendaja. Oli erandolukord, paar nädalat aega, ja ohjasin siis näitlejannade truppi – Ita Ever, Ester Pajusoo, Mari Lill, Maria Klenskaja ja Ragne Pekarev. Kivirähk oli proovides juures, samuti Ülle Kaljuste, Tõnu Kaljuste tegi muusikat – see oli rohkem suvine rühmatöö. Aga ühte asja küll mäletan: ma polnud varem aru saanud, kui paks nahk peab olema lavastajal! Igasugust kriitikat – olgu avalikku või kolleegide neljasilmajuttu – võtsin kohutavalt isiklikult ja mõtlesin, et ei taha end enam elu sees sellesse positsiooni panna! Kui näitlejale öeldakse, et „ei noh, oli kuidas oli, aga sina olid ju tubli“, siis saad kergendustundega eemalduda: „Huh!“ Aga kui oled kogu protsessi juhtinud ja keegi ütleb kasvõi mõne väikse asja, siis … See tundus nii uskumatult raske – kuidas lavastajad sellega hakkama saavad!?
Miks siis ikkagi jälle lavastajatöö ette võtad?
Olen Draamateatris aastaid lavastanud kolleegipreemiate pidudeks mininäitemänge ja läbi viinud majasiseseid üritusi – ilmselt selle pealt Hendrik Toompere jr minu poole pöördus nii pool-möödaminnes, et kas sa pole mõelnud midagi lavastada. Mingi krõks mus käis ja ütlesin, et jah, on kaks filmi, mida võiks ka teatris teha. Üks neist (Eesti filmilevis pealkirjaga „Täiuslikud võõrad“) kõnetaski Toomperet. Ise poleks elu sees julgenud pakkuma minna, aga naljaga pooleks sai see välja öeldud ja vastu võetud, ja siin me oleme. Tunnistan, et mingis mõttes on kabuhirm. Aga kui ma seda võimalust ei oleks kasutanud, siis ma poleks endale mitte kunagi andeks andnud, et ma vähemalt ei proovinud.
Sulle on toeks pikaaegsetest headest kolleegidest trupp.
Trupp on tõesti kokku pandud sooviga, et oleksime mõttekaaslased ja ei tekiks iga tühja asja pärast üleliigset seletamist.
Oled 25 aastat näitleja olnud, teinud koostööd paljude erinevate lavastajatega ja küllap on kujunenud arusaam, milline on hea ja viljakas prooviprotsess.
Ei tea ju, kas see, mis on minu jaoks viljakas ja hea, on seda tingimata ka teistele. See, kas ma pean oma proove ja rolli õnnestunuks, sõltub paljudest asjaoludest – kas mulle on antud võimalus end uuest küljest näidata, mugavustsoonist välja murda… See on tihtipeale prooviprotsessi ajal väga ebamugav, aga kui õnnestub, siis pärast, mängides, väga tänuväärne. Lähen hea meelega õhtul mängima tükki, millest tean, et teen näitlejana midagi enda jaoks huvitavat ja uut ja ka publik on võibolla imestunud, et näe, sellist asja poleks oodanudki! Ideaalis tahakski seda oma näitlejatele – oh jah, „oma näitlejatele“! – pakkuda. Lavastajana ei ole mu eesmärk teatriuuendust läbi viia. Eesmärk, ja põhjus, miks Hendrik minu poole pöördus, on ju see, et saaksin näitlejatega teha seda tööd, mida tavaliselt lavastajad kas just ei viitsi teha, aga milleks pole iga kord aega ja näitleja jääb mõnes mõttes justkui üksi. Näitlejana tean, kui vajalik on kõrvaltvaataja pilk. Kas see, mida ma proovin, katsetan, taotlen, ka paistab välja? Kas pean rohkem andma või pigem tagasi tõmbama? See on see, millest olen ise näitlejana teinekord puudust tundnud ja mida tahaksin oma trupile pakkuda. Tunnen oma kolleege ja tean, mis neis peidus on – tahaks, et nad võtaks mängust maksimumi. Et nad ise leiaksid tee selle juurde. Ühesõnaga: toetaksin neid, et me jõuaksime ühisele nõule, kuidas miski peaks kõlama, ja kõrvaltvaatajana saan nõu anda, mis suunas minna.
See kõlab nagu pedagoogitöö. Oled ka seda teinud, lavakoolis näitlejameisterlikkust õpetanud.
Mulle väga meeldis see töö, mälestused on hästi positiivsed. Mulle inimesena see sobib. See inspireerib ja kütkestab – pusida inimese kallal, et saada kätte maksimaalselt hea tulemus, mida see inimene suudaks teha. Et kuidas selleni jõuda. Näitleja on mõnikord arg, ei julge ära teha kõike, mida ta sisimas tunneb, et võiks. Tahaksin julgustada proovima.
Mis sind tuleval hooajal näitlejana ees ootab?
Pärast „Võõraste“ esietendust peaksin alustama tööd Eesti Draamateatri ja Soome Rahvusteatri ühisprojektis, kus on koos Eesti ja Soome näitlejad. Põnev väljakutse. Toome lavastuse kevadel välja Helsingis ja mängime hiljem ka Tallinnas. Lavastus on kakskeelne, teksti kirjutab eestlane Andra Teede ja lavastab soomlane Aino Kivi. Teise trupiga ja eriti veel teise riigi trupiga, teises kultuuriruumis töötamine on näitlejale alati värskendav, paneb rohkem pingutama ja ennast paremast küljest näitama. Võõrkeeles mängimine on üldiselt väga keeruline, aga seekord peab mu tegelane oskama soome keelt täpselt nii palju, kui ma isegi oskan.
On ärevad ajad ja globaalsed mured, samas ei kao ka argipäev ja lähisuhted kuhugi. Mida sa teatritegijana ja -vaatajana teatrilt praegu ootad?
Ärevad ajad tekitavad nii tegijatel kui ka publikul erilisi ootusi, teravuspunkt on kohe kuskil mujal, tundub, et iga materjal peab kuidagi eriti kõnetama, olema n-ö ajas. Kui sõda talvel algas, oli ka mul tunne, et mismoodi ma nüüd sellist igapäevast tükki lavastama hakkan, kas on õige aeg sihukese asja jaoks. Iga rakk peaks karjuma „ei sõjale“. Mis ongi väga tähtis, seda ei tohi ära unustada ja teater peabki rohkem kätt pulsil hoidma. Aga teisest küljest inimesed janunevad kergema poole järele, tsirkust ja leiba on vaja igal ajal, ka ja võibolla eriti sõja ajal. Inimestel on vaja välja tulla, vaadata lugu, mis haarab, mis ei tuleta kogu aeg meelde maailmas toimuvaid õudusi. Nii et ei saa üheta ega teiseta. Loodan, et „Võõrad“ kutsub inimesed lokaalsete, oma peresiseste teemade juurde. Kõige tähtsam, et lugu puudutaks, kõnetaks. Ja mingis mõttes on ju nii, et riigi heaolu sõltub inimeste heaolust, iseendaga toimetulekust.
Mõne riigi eesotsas seisvad märatsejad on ilmselgelt inimesed, kes endaga toime ei tule…
… ja peaksid seda tükki vaatama ja endalt küsima, mis nad on elus valesti teinud, kuidas ennast ravida. Kõik algab ikkagi üksikisikust.