Heili Sibrits, Postimees, 20.01.2023
Esimesed elamused neljapäeval esietendunud Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühistööna valminud lavastusest «Macbeth». Avaldame Postimehe peatoimetaja asetäitja, teatrikriitik Heili Sibritsa sotsiaalmeedia postituse.
«Macbeth» on aasta lavastus. Mis siis, et aasta on kestnud vaid 19 päeva, aga Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo ning Olari Eltsi töö seab alanud aastal teatrilati väga-väga kõrgele. Ma ei mäleta, millal ma teatrist väljudes nii puudutatud olin, aga ka endasse tõmbunud, vajasin ruumi ja aega, sest…
Me oleme elanud aasta aega sõjas. Arvasin, et ka mina olen muutunud sõja suhtes ükskõikseks, et olen näinud kõiki neid fotosid, lugenud neid uudiseid, muretsenud ja tundnud erinevaid tundeid. Nüüd aga nägin Estonia kontserdisaalis surma, kättemaksu, leina ja võimu, armastust, nägin inimese koledust. See puudutas. See pani mõtlema. Aga selles oli ka ilu, poeesiat – ei ole vist sobiv öelda, aga mõrvastseenid olid imelised. Mustade inimeste valgesse surilinadesse mässimine, nende marmorlikeks ingel-(helendavateks) olenditeks muutmine oli ilus. See oli hinge kraapiv (eriti üks stseen, mida ma ei taha ette ära rääkida, sest kui teil on võimalik seda lavastust vaadata, siis minge ja vaadake, kogege ja mõelge).
«Macbeth» ainult ei näidanud, ta mõtestas.
Eesti kultuurist on koroonajärgsel ajal räägitud sageli vaid tumedates toonides – pole raha, pole tervisekindlustust, pole publikut, pole mõistmist, pole seda või teist. «Macbeth» näitab, kui rikkad me oleme – meil on sellised anded, sellised mõtted, mis tehakse ka teoks! Ma olen vaimustuses, et koostööd tegid Eesti Draamateater, ERSO ja Eesti Kontsert, kõik nn riigiasutused. Millegi võimsa sünd on võimalik ka kirutud kultuuriasutustes, kui on soov ja idee. Suur kummardus kõigile, kes panustasid.
Me oleme seda kõike juba näinud. Ka nii võivad vanad NO99 sõbrad ja kriitikud öelda, sest Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo on tõesti neid võtteid varem kasutanud. Mis siis. «Macbethis» oli nende meisterlikku käekirja veelgi lihvitumalt, veelgi puhastatumalt, veelgi teravamat näha. Ja see oli võimas.
Kui rikas on Eesti kultuur, seda sai ka saalis kuulda. Lepo Sumera muusika oli tõeline vapustus. See, kuidas helid ja sõnad (aga ka liikumine ja valgus, kaameratöö) oli tervikuks seotud, oli elamus omaette. Siin FB kiires emotsionaalses hüüatuses pole kohta kogu teose analüüsimiseks, muusikast rääkimiseks pole mul ka sõnu, ent saan öelda, et olen väga õnnelik, et minu eluajal on sündinud selline kunstiteos, kus Lepo Sumera loomingu võimsus oli kõrvuti Shakespeare’iga.
Kas enne ooperit võikski teater selline olla? Selliselt turgatas pähe küsimus. Ma ei tea, mis on kõige õigem vastus, aga mulle tundub, et Estonias kontserdisaalis kogesin ma väga autentset teatritegemise vormi, mis oli sisult ja vormilt sajaprotsendiliselt tänapäevas, kus emotsioone võimendavate maskide asemel kasutati kaamerat ja ekraani. Ma nägin ja tundsin teatrit, mis puudutas kõiki meeli, kus sõnad polnud kaotanud tähendust.
Priit Võigemast, Mait Malmsten, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv, Kaie Mihkelson, Helena Lotman, Hanna Jaanovits – nagu aru saate, siis laval oli eriline kamp. Juba selleks, et näha milline on Malmsteni ande suurus, tasub «Macbethi» vaatama minna. Aasta või elu roll? Usun, et mõlemat. Ja kuidas küll Helena Lotman suudab silmi niimoodi avatuna hoida, et ta kordagi ei piluta? Kõikide näitlejate kohta tahaks midagi head öelda, sest saab ja tasub. Tore, et nn vanade kalade kõrval oli laval Hanna Jaanovits. Tundub, et seda alles lavakoolis õppivat noort annet tasub jälgida.
Lavastusel on lummavalt võimas finaal. Kohtuvad surm ja kunst. Kohtuvad anne ja teostus. Kohtub igatsus elu järele ja valu, mis avab silmad. «Macbeth» raputas mind, kes ma olen juba kõike näinud ja tundnud. Aitäh. Seda äratust oli vaja.
Veel üksikuid pileteid on müügil märtsi etendusele. Hind on krõbe, 45 eurot, aga kui teil vähegi on see raha, siis ostke pilet, sest nii võimsat kunstiteost pole ammu Eestis tehtud. Nad mängivad seda vaid 12 korda. Vähemalt praegu ei teata, et võiks ja saaks lisaetendusi anda (aga sain aru, et töö selles suunas käib, väike lootus on).
Ma väga loodan, et mu eufoorilised laused ei köe teie, kes te alles lähete «Macbethi» vaatama, ootusi liialt üles, aga nii ma täna tunnen ja mõtlen. P.S. See pole arvustus ega püüdlegi sinna. Ja nagu ikka, siis ses lavastuses on väga mitu kihti, kõike on võimalik vaadata ka palju nn kainemalt. Aga mu meelest oli tegemist võimsa kunstiteosega, nii et ükskõik, mida teised räägivad, mina olen õnnelik ja tänulik tänase õhtu üle.
NB! Eraldi tahan tänada veel muusikuid, sest ERSO kõlas vapustavalt. Samuti olen võlutud kostüümidest.
Ma ei mäleta, et NO99s oleks pärast esietendust rahvas püsti tõusnud. Ma vist lihtsalt ei mäleta seda, sest kindlasti on seda juhtunud (praegu meenub kasvõi «Suurkogu» või «Savisaar»). Aga vahet pole, sest minevik on küll oluline, kuid me elame täna ja täna seisti Eesti Kontserdi saalis püsti ning aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda.