Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 17.12.2022
Andrei Hvostov kirjutab, et Draamateatri „Café Théâtral“ annab tusameelses talves tubli vitamiinilaksu. Seda lavastust võiks vaatama minna kas või elujaatava lõpulaulu pärast.
Draamateatri värskemaid lavastusi „Café Théâtral“ tekitab paratamatult (kas ka ettekavatsetult?) assotsiatsioone 1972. aasta mängufilmiga „Cabaret“, mille tegevuspaigaks on omakorda 1931. aasta Berliin. Draamateatris lavale toodud teatrikohvik on pesueht kabaree laulu- ja tantsunumbritega ning kohustusliku džässbändiga. Lisaks veel üks vältimatu komponent – omanik ehk konferansjee. Tema rollis esines „Kabaree“-filmis Joel Grey ning Draamateatri laval Viire Valdma, ülesandega hoida lavaliste tantsu- ja laulunumbrite ning koomiliste sketšide karusselli koos. Veel üks etenduse kokkulangevus kultusfilmiga on kolmekümnendate aastate hõngu loomine nii riietuse kui käitumisega. Hoolimata sellest, et Tõnu Kargi kehastatud boheemlaslik fantasöör on mobla omanik ja Rein Oja näideldud stammkunde mainib oma elutraagikast rääkides õhtutundidel laual helendavat läpakat, ikkagi on need äratuntavalt kolmekümnendad aastad. Mistõttu hakkasin ootama (kas oli seegi lavastajate poolt nii ette kavatsetud?) poliitilist sõnumit. „Cabaret’“ atmosfääri tegi eriliseks teadmine, et aastale 1931 järgneb 1933, millele tehti filmis karjuvaid vihjeid haakristikäesidemeid kandvate tegelastega, kelle kutsumuseks oli Berliini ööelus askeldavatele dekadentidele ja hälvikutele peksa anda, jättes kõikide näod meelde, et kunagi tulevikus kanda nende nimed koonduslaagritesse saadetavate nimekirjadesse. Kuna „Café Théâtrali“ lavakujundus ning väljaspool teatrimaja Eestis ühiskondlikult ja poliitiliselt toimuv loob samasuguse metakeele, siis tekkis mul kartus – ja ma olen kindel, et mitte ainult minul – näha laval mingi hetk kaabusid kandvaid ning lõõmavaid tõrvikuid rusikasse pigistavaid tüüpe. Ehk siis vihjet 2023. aasta valimistele, mille tulemusena juhtub (võib juhtuda) Eestis midagi sarnast, nagu 1933. aastal juhtus Saksamaal.
Aga ei, Draamateatri trupp säästab meid sellisest plakatlikkusest. Karmo Nigula ilmub mingi hetk lavale moraali lugeva parteikomitee instruktorina, aga siis selgub, et temagi on dekadentliku bande liige. Jätame metatasandi – laval ei ole natside võimuletuleku kartuses elav Berliin –, vaid põikame hoopis omaenda teatriminevikku, kui siinsamas Draamateatris etendus veerand sajandit tagasi näidend „Atentaat“. Autoriks samuti Andrus Kivirähk. „Atentaadis“ koguneb iga päev kusagile nimetuks jäävasse kõrtsi kummaline seltskond, kes ei too koha omanikule härra Paulile suurt midagi sisse. Härra Paul on ränkraskes ning lootusetus konkurentsis kõrvalasuva Luige-nimelise peokohaga, kus käib iga öö täiesti pöörane tingeltangel. Härra Paul unistab ise ka tegelikult, et ta võtab end kokku ja läheb mõni õhtu Luike. Nüüd ta siis läkski. Luik on vahepeal lihtsalt ümber ristitud Café Théâtraliks. Ja kui me härra Pauli sel õhtul ei näegi, siis kaks tema stammkundet on sinna igatahes üle kolinud. Härra Aleksander „Atentaadist“, kunagine postiametnik, kelle elus on ainsaks uudiseks see, et välja on antud uus postmark, muundub „Café Théâtralis“ äriliselt edenenud tukunuiaks, kelle elu kõige seikluslikum hetk oli kusagil kuurordis hotellirõdul istuda ja siis korraga… „tuul tõi rõdule ujumispüksid, Speedo omad…“. „Ja edasi?!“ kibeleb kõrtsikaaslane puänti kuulama. „See oligi kõik,“ tunnistab Rein Oja tegelane resigneerunult. Kõrtsikaaslast, räbaldunud boheemi kehastav Tõnu Kark on aga „Atentaadist“ üle tulnud Tõnno, kes karjus tollal eksalteeritult, et jumal elab Kuu peal ja et ta on tal seal külas käinud. „Café Théâtrali“ boheemlane pole jumalat külastanud, aga tema kontos on kohtumine ufonautidega ning lend paradiisi, aga kuna Kark (tema tegelane) on andnud vaikimisvande, siis ta meile midagi täpsemalt rääkida ei tohi.
Mis rida siis idee autorid ja lavastajad Karmo Nigula ning Hendrik Toompere jr koos dramaturg Andrus Kivirähkiga ajavad? Ütleme nii, et varustavad meid talve üleelamiseks vajalike vitamiinidega. Nagu „Café Théâtrali“ omanik, mustades võrksukkades vampnaine, meile etenduse alguses lubab, siis tema asutuses juuakse, suitsetatakse, kasutatakse obstsöönseid sõnu ja kellele see ei meeldi, siis kerigu peesse. Käimasoleva sõja ja katku ajal peab inimene saama lõbutseda, ütleb võrgutaja. Lõbutseda saabki, ja kuidas veel!
Nagu „Café Théâtrali“ omanik, mustades võrksukkades vampnaine, meile etenduse alguses lubab, siis tema asutuses juuakse, suitsetatakse, kasutatakse obstsöönseid sõnu ja kellele see ei meeldi, siis kerigu peesse.
Menulavastuse retsept on iseenesest lihtne. Estraadilikud sketšid, vaimukad laulud ja, NB!, suurepärane džässbänd, mille kasutamine aitab veepinnale igasugused üritused. Näiteks Kirjanike Liidu liikmed on ammu järele proovinud luule esitamise džässmuusikute abil ja nagu elu näitab – õnnestumine on kindlustatud. Viimati nautisime teatrilaval tegutsevat bändi etenduses „Lehman Brothers“ ja nüüd siis jälle. Kristjan-Robert Rebane, Ahto Abner, Marten Altrov, Madis Muul saavad võrgutava maadami poolt tutvustatud, kiidetud ja üle suudeldud, sest see on linna parim bänd ning kõik liikmed maadami isiklikud silmarõõmud. Kindlasti teatripublikulegi, sest bändi liikmed osalevad etenduses aktiivselt mitte ainult muusikutena, vaid ka kõrtsikülalistena. Nad on päris inimesed, kes lustivad koos kabareekülalistega.
Revüü lõpliku õnnestumise viimaseks knihviks on juba EÜE-aegse üliõpilastaidluse raudpolt reegel, et tuleb võtta väga tuntud meloodia, üldrahvalik hitt, ja sellele siis omaenda leiutatud (vaimukad) sõnad juurde keevitada. „Café Théâtrali“ seltskond laulab ainult hitte, millele on uued sõnad teinud Andrus Kivirähk, Laur Lomper, Kairi Kruus, Teele Pärn ja Vaiko Eplik. (Kaks laulu on ka originaalsõnadega, need tunnete etendust vaadates kohe ära.)
Revüü ülesehitamine hittidele annab ootuspärase efekti: laulude esitajad ei pea olema kõige profimad lauljad, viimase peal koolitatud ja ärasätitud häälega; nad võivad isegi viisipidamisel eksida, aga sellest pole midagi, kuna need laulud hakkavad iga kuulaja hinges end ise taasesitama. Sa ei pea mälumänguri kombel teadma, et see on just nimelt Bob Crosby „Charleston“ või Luis Mariano „Castagnette et Tango“, aga lääne kultuuriruumis kasvanud inimesena sa lihtsalt tunned neid meloodiaid. Sul pole mingit raskust neid kaasa ümiseda. Äratundmisrõõm on aga see kõige suurem rõõm.
„Café Théâtral“ on antidepressant ja vitamiin, see on kühvlitäis liiva libedal kõnniteel, tänu millele me jääme jalgele seisma. Minge etendusele kas või elujaatava lõpulaulu pärast. Selle laulu eest võiks Draamateatri trupp saada hingeterapeutide ühingu või psühholoogide liidu eripreemia.