Vahur Kersna, Postimees, 13.08.2023
→ Mõned lihtsalt aduvad biiti paremini kui teised. Nagu omal ajal Bella.
→ Päris naljakas oli vaadata, kuidas laval mängitakse sind. Või õieti – üritatakse mängida.
→ Võrrina hoogne ja sulena kerge suvelavastus, omas žanris kõva harju keskmine.
Mäletan, kuidas mul tuli ETV toonast juhtkonda neli või viis aastat veenda, et saaksin Onu Bellast saate teha. Et see ei olnud mingi suvaline rõvedik, vaid meie taasiseseisvusaegne oluline – khm! – suunamudija.
Nüüd, nagu välk selgest taevast tõi meie kõrgkultuuri püha tempel Eesti Draamateater välja Bella-lavastuse ning kõik piletid kõikidele etendustele müüdi läbi enne esietendust, kuuldavasti lausa 20 minutiga! Mõned lihtsalt aduvad biiti paremini kui teised. Nagu omal ajal Bella.
Tunnistan, et mina ei tahtnud sinna etendusele tegelikult minna. Mälus ja meeles kummitasid „Kremli ööbikud“ (alates pealkirjast – kes tõemeeli mõtleb ja ütleb, et Jaak Joala oli Kremli ööbik? Või kuna mitmuses, siis ka Gunnar Graps, Marju Länik ja Anne Veski?) Kartsin ka, et kõndigu nad seal Noblessneris või kõrvade peal, aga kuna mina kogesin kõike seda päriselt, nö elu esimesest reast, siis… Kuid Even Tudeberg, võitluskaaslane ÖöTV päevilt hankis tutvuste kaudu piletid ning ähvardas sõpruse üles öelda, kui ma kaasa ei tule.
Ega ma ei kahetse.
Päris naljakas oli vaadata, kuidas laval mängitakse sind. Või õieti üritatakse mängida. Olgem ausad, kuna siinkirjutajal ei ole väga ei isikupära ega selgeid maneere (kujutan ette, kui mõnus on kehastada Maire Aunastet või Urmas Otti!), siis pidi minu osa täitja pidevalt kordama: „Mina olen Vahur Kersna!“ Väga, et mitte öelda mitte üldse polnud vaeva nähtud ka teiste osaliste äratuntavusega. (Ah, niikuinii neid rahvas ei tunne!) Peale Bella enda muidugi, kelle lavamaski kehastamisega sai Tõnis Niinemets lavastaja etteantud võtmes suurepäraselt hakkama.
Olgu peale, selle vastu, et mina mõjusin lavastuses natu totuna, ma ei vaidle – ju ma selline siis olen või paistan. Aga mul oli kahju Meelis Mälgandist, keda karikeeriti hädise jobuna (tegelikkuses äärmiselt leebe ja sõbralik inimene), „Öörahu“ bändist, kes mõjusid poolidiootitena (vale, sõbrad, vale!) ja muidugi Aarne Valmisest, kes löödi vaatajate ees ülekohtuselt ja teenimatult risti kui vereimejast manager. Etenduses näeme, kuidas ta esinejaid kottis, makstes neile sandikopikaid. Tegelikult (küsisin Aarne käest üle) teenisid sõus osalejad iga kontserdiga toonase keskmise kuupalga.
Siit kerkib minu kui paadunud dokumentalisti keelele küsimus, mis ülejäänud Eestile ilmselt karvavõrdki korda ei lähe. Et kust läheb sellistel puhkudel tõe ja kunstilise vabaduse, fantaasia piir? Mulle õpetati ülikoolis, et fakt on püha ja tõlgendus vaba. Muidugi, Tartu Ülikoolis koolitati toona ajakirjanikke, mitte teatrilavastajaid. Aga ikkagi – kui sa käsitled laval päris nimedega reaalseid inimesi, reaalselt toimunud sündmusi?
Mõned faktivead lavastusest:
„Ütle redel – su sitt on vedel“ oli „Propelleri“ ja Volkonski kontsertide vahenumber. Bella reklaamsärgile leidunuks kindlasti midagi temale omasemat.
Rock Summeri laval ei toimunud Bella ja Samantha vahel coitus‘t. Seda imiteeriti seal üsna diskreetses vormis.
Bella elukaaslase kuju ja nende kohtumine olid ilmselgelt pärit kellegi unenäost.
Mina olin „Ma võtsin viina“ video konkreetse tegemisega väga vähe seotud, selle eest vastutab režissöör Priit Hummel. Ja Aarne Valmis võttis Bellaga ühendust alles peale selle video esilinastust Öö TVs.
Valmis ja Onu Bella ei pannud alust Eesti popmuusikabisnesile. Seda tegi mõned aastad varem Margus Turu Kuldse Trioga.
Aarne Valmis pole kunagi suitsu teinud. Lavastuses pahvib ta nagu Elvis Presley Colonel Parker. Kogu tema kuju põhineb klišeele jõhkrast ja hingetust manager’ist. Aarne ei olnud ega ole selline. Aga klišeedest etendus kubiseb.
Muidugi on need tühiasjad, mis enamikule publikust absoluutselt korda ei lähe. Aga minul kui tõsisel Queeni fännil oli ka 2018. aastal valus vaadata üleilmset megamenu nautinud Brian Singeri filmi „Bohemian Rhapsody“. Üks kuradima faktiviga ajas teist taga. Oleks siis tõesti kunstiliselt nii ängistav olnud tõde suurteski piirides järgida? Niikuinii Elust paremini ei suuda ükski režissöör lavastada.
Kokkuvõtteks – võrrina hoogne ja sulena kerge suvelavastus, omas žanris kõva harju keskmine. Ilmselt oleks läinud väga menukalt ka Hauka laada kultuuriprogrammis.
Esietenduselt lahkudes kuulsin, kuidas meie pooltuttav elupõline laseaiakasvataja Noblessnerist väljudes õhkas: „Oli üks tõeliselt vahva etendus!“
Sel proual oli tuline õigus.