Gunnar Leheste, Delfi Sport, 14.11.2023
Möödunud laupäeval esietendus Draamateatri ja Kinoteatri ühislavastus „B-koondis“, mis kajastab kurbnaljakas võtmes Eesti spordi eri teemasid ja valupunkte: dopingu- ja ahistamisskandaale, spordisponsorlust ning erinevaid treeneritüüpe ja sportlaste suhtumist trennitegemisse.
Kuigi ühegi (anti)kangelase nime näidendis ei nimetata, käivad lavalt äratuntavalt läbi Aivar Pohlaku, kergejõustikutreeneritest perekonna Mehis ja Kersti Viru ning korvpallitreener Andres Sõbra tegelaskujud. Vaatajale demonstreeritakse läbi huumoriprisma, kuidas võiks välja näha Eesti käimiskoondise rahaküsimine ühelt populaarselt õlletootajalt ja kuidas jalgpallimeeskond harjutab uudseid väravatähistuststiile, kuigi pole viimased kaks aastat jalga valgeks saanud. Väljatoodu on aga ainult üks neljandik pooleteist tunni jooksul pakutavast meelelahutusest.
Lavastuse autorid on vennad Paavo ja Paul Piik, ideemeeskonda kuulub ka ise näitlejana tükis kaasa lööv Henrik Kalmet, kelle kõrval kehastuvad sporditegelasteks Marian Eplik, Ülle Kaljuste, Tõnis Niinemets ja Ivo Uukkivi.
Esietendusele eelnenud läbimängu järel vestles Delfi ja Eesti Päevaleht näidendi loomisest ja sellega kaasa käinud taustatööst Paul Piik.
Miks te tahtsite teha näidendit Eesti spordist?
Oleme kõik väga suured spordisõbrad nii vaatajate kui ka ise tegijatena. Esimene koht, kuhu vanemad meid viisid, oli ikka trenn. Mul ei alanud elu muusikakooliga, pigem ikka trenniga. Samamoodi on terve elu sporti teinud ka mu vend ning ka Henrik on läbi ja lõhki trenniinimene. Pereringis on ema ja isaga alati spordivõistlustest räägitud. See on hästi oluline osa meie elust.
Kuidas sündisid otsused, millised Eesti spordi valupunktid näidendisse mahuvad?
Ühte või teistpidi hakkas see pihta sellest, mis laval võiks hästi töötada. Kirjutasime erinevaid ideealgeid ja töötasime neid näitlejatega edasi. Valik oli alguses laiem ja materjali oli tegelikult rohkem. Panime lõpuks platsile parima, mis meil on, varumehed lükkasime kõrvale. Valikusse jäänud teemade puhul on huvitav see, et kuigi me käsitleme dopingu- või ahistamisteemasid, millel on Eestis ka konkreetsed juhtumid, siis tegelikult on tegu ikkagi üldistusega.
Millist taustatööd te tegite? Olid teil omad allikad, kellelt küsida kasvõi seda, kuidas on olla sportlane?
Meil käisid proovides vestlemas erinevad spordiinimesed – nemad tutvustasid end, meie küsisime küsimusi. Seal oli nii tipp- kui ka harrastussportlasi, kergejõustiklasi, hokimängijaid, spordimänedžere. Saime sellest süsteemist päris toredat sisevaadet. Ehkki me oleme – mina, Paavo ja Henrik – ka ise spordiga seotud, siis me pole kunagi selle eest palka saanud ega käinud Euroopa meistrivõistlustel või olümpiamängudel. See kokkupuude meil puudub. Sai uuritud, kuidas see käib.
Need, kes nõu andsid, ma kujutan ette, olid positiivsed kangelased. Aga kas te püüdsite kontakti saada ka negatiivsete kangelastega, keda te selles tükis olete kujutanud?
Ei, otseselt mitte. Meil on tegelikult väga tugevad sporditoimetused, kes nagunii üritavad sportlastega kontakti saada. Ja kui teie juba kontakti saate, siis see info jõuab ka meieni. Sportlane räägib ajakirjanikule ju sama julgelt kui teatriproovis. Tore on spordiajakirjandust jälgida ja sealt noppeid teha – see polegi töö, vaid pigem meelelahutus ja hobi.
Millist publikut te saali ootate? Keda see näidend võiks puudutada?
Ma arvan, et kõigil on spordiga mingi kokkupuude. Ka neil, kellele sport ei meeldi on sellega mingi suhe. Me ei etenda ju spordivõistlust, et inimene peaks endale reeglid selgeks tegema, sest ilma ei saa aru. See on selles mõttes ligipääsetav nii sportlastele kui ka mittesportlastele. Kõik võivad tulla ja nautida.
Kõik 13 etendust Draamateatri väikses saalis on läbi müüdud. Oli see teie jaoks üllatav?
„B-koondise“ etendusi pole väga palju ja saal on väike. Üllatav oli pigem müügi kiirus. Kümne minutiga olid kõik etendused müüdud. See on hea probleem, mida omada.
Miks sa arvad, et see nii läks. Kas siin mängis rolli see, et tegu on Kinoteatriga või et etendus on spordist või mõeldi hoopis: „Ohoo, mis see Kinoteater nüüd spordist jälle teeb?“?
Ma arvan, et põhjuseks on ka Draamateater. Ja lõpuks ka need näitlejad, kes laval on. Pakun, et siin on hästi palju märke, mis pakuvad inimestele turvatunnet ja tahtmist seda näha. Nad teavad, et kui nad pileti ostavad, siis midagi neile selle eest ka antakse. Usun, et see on austusavaldus laval olevatele näitlejatele ja mõlemale teatrile: nii Draamateatrile kui ka Kinoteatrile.
On teil ka väike missioon, et nende valupunktide näitamine publikule võiks mingeid asju ka paremuse suunas muuta, panna kellegi teistmoodi mõtlema? Sellest käivad läbi väga paljud valusad ja vähem valusad teemad.
Seda ei tea kunagi. Kui ma mõtlen kasvõi enda kogemuse peale, siis mõnikord lähed sa teatrisse, saad sealt mingi tõuke ja teedki elus väikse muutuse – hakkad vähem liha sööma või vähem alkoholi tarbima. See on niivõrd individuaalne. Kuna teemasid on siin palju, siis on raske öelda, kellel kus midagi ära kõlksub – kas ta hakkab ise trenni tegema või tahab paremaks treeneriks saada. Sellest, et meil on Eestis ennekõike suur treenerite kriis, on meil proovide ajal palju juttu olnud.
See on vist kahe otsaga asi… Kui meil ei oleks neid skandaale ja koloriitseid kujusid, kelle ümber karakterit ehitada, siis poleks ka teie näidendit. Halb on ka mingis mõttes hea. Oled nõus?
Jah, kindlasti. Teistpidi on see ka inimlik. Me üritame selles tükis näidata ka inimlikku poolt. Sportlane võibki ühel hetkel olla kangelane, teisel hetkel kriitikaobjekt, mõnikord on ta ka paharet. Tihti on need motivatsioonid ja eksimused väga inimlikud – üritame ka sellist tunnetust ja sisevaadet vaatajale anda.
Mis sellest tükist välja jäi? Kui pikk on see nimekiri Eesti spordi teemadest, mis lauale ei mahtunud?
Välja jäi võibolla see kaasaegne sotsiaalmeedia pool, mis spordis suureks osaks on saanud. Kümme aastat tagasi ei olnud sellised teemad väga esiplaanil. Aga me vaatasime, et ei saanud sellest teemast nii head stseeni kokku ja jätsime ta välja. Ülejäänud teemad olid vormilised – näiteks kuidas näidata sportlase üksindust. Tahes-tahtmata elab sportlane väga erakordset elu, kus on palju üksindust.
Kas Eesti spordis midagi positiivset ka on?
Jah, muidugi, väga palju! Tore asi on Eestis see, et kui meil keegi esile tõuseb, siis ta on ka kohe esiplaanil. Rahva toetust ja head tuju sellest on väga lihtne saada. Meil on olnud tublid tennisistid, kõik teavad natuke, kuidas käib discgolf, sest meil on sel alal väga vinge tegija. Võistkonnaaladel käib toetus lainetena – vahepeal fännavad kõik võrkpalli, sest neil läheb hästi, siis on jälle korvpallil suured lootused. See on minuarust tore riiki ja rahvust ühendav nähtus. Vahel aga tundub, et me suuname võibolla oma nõu ja jõu alasse, kust seda emotsiooni nii väga tagasi ei tule. Ehk peaksime hoopis vaatama, kuidas neid väheseid tippe rohkem toetada?