Heili Sibrits, Postimees, 11. 11 2023
→ Meie asi on küsida, ütleb ta. Vastata praegu ei saa, sest igasugune vastus oleks ideoloogia
→ Eestlaste matemaatika erineb tema sõnul kreeklaste omast, sest meil on kaar
→ Talle meeldivad muinasjutud, kuid ta eelistab õnneliku lõputa lugusid
Eesti Draamateatri uus hitt „Vend Antigone, ema Oidipus“ lummab ja ehmatab publikut regilaulu ja antiiktragöödia ajatuse, aga ennekõike päevakohasusega. Tiit Ojasoo lavastus mitte ainult ei tõsta meie enda pärandi Euroopa kultuuri hiiglaste vääriliseks, vaid annab regilaulule uue hingamise. Selle triki taga seisab Anne Türnpu.
Mati Undi tekstil põhineva lavastuse muusikalise seade on koos imelise harfimängija Lisanne Rulliga loonud Türnpu. Ta ise ütleb küll, et tema roll oli vaid pakkuda välja mingid regilaulu variandid, õpetada need näitlejatele selgeks. „Tiit pani laulud konteksti, et need hakkasid selliselt kõlama. Tiidu selja taga, Tiiduga koos töötada on väga hea,“ kiidab ta.
„Vend Antigone, ema Oidipus“ arvustust lugege palun siit!
Anne Türnpu on Eesti teatris näitleja ja lavastajana tegusid teinud varsti juba pea 40 aastat, ent lõppev aasta on tema aasta. Ta on suurepärases hoos, seda kinnitas Eesti Draamateatri suvine „Onu Bella“, kus ta säras mitmes koomilis-traagilises sutsakas. Lisaks teeb ta meeldejääva rolli Von Krahli tükis „Giselle“ ning mängib veel kahes erilises lavastuses.
Tiit Ojasoo lavastuse esietendusel ajal oli Türnpu Riias laval, mängis Läti teatriparemikku koondava festivalil kavas olnud „Eden Detailis“ vaimunõida, oksendavat naist. Nii mõjuvalt, et üks inimene lahkus saalist. „Saan temast aru, sest füsioloogilised protsessid on nakkavad, ei ole kerge seda pealt vaadata,“ nendib Türnpu.
Kui ütlen, et ta põhjustas festivalil kõmu, tekitab see temas nõutust – kas oksendamise pärast? „Sest lihtsalt teatri piire nihutada, ükskõik mis hinna eest, on ka nõme.“
Anne Türnpu on üks neist loojatest, keda natuke pelgan. Ta on tark, räägib lühidalt ja konkreetselt ning näeb läbi, kui jutul pole tuuma. Kui ta 1980ndate lõpus lavakunstikooli lõpetas, valis ta koduteatri asemel vabakutselise tee. Läbi kõigi nende tormiliste-murranguliste aastate pole ta teatrist loobunud ega rongilt pudenenud, vaid tema kunstniku/looja hääl on muutunud veelgi puhtamaks – temas kõneleks nagu mingi ürgne jõud, enesekindla naise hääl.
Türnpu puhkeb naerma – see kõlavat, nagu oleks ta feminismi eeskõneleja.
Tunnen Anne Türnpud põgusalt, aga see on viinud meid sinatamiseni.
Lavastuse „Vend Antigone, ema Oidipus“ küpsemise viimases staadiumis viibisid Jaapanis, andsid seal kontserte Vox Populi kooriga. Nüüd oled lavastust näinud, kas see oli selline, nagu ette kujutasid?
Jah! Aga kontsentreeritum, puhtam. Väga võimas lavastus. Võimsalt mängitud. Praegu väga vajalik.
Mitu korda sai mõeldud, et aeg on nii keeruline, et ei oskagi muud teha kui kunsti. Aga kui kunsti teha, siis niisugust.
Millist „niisugust“?
Niisugust, mis uurib inimese asendit, inimese traagikat, inimest maailmas: kes ta on, milleks ta on, milleks ta võimeline on, kus ta asetseb. See on inimese olemise ja olemuse järele küsiv lavastus. Nagu ka praegune aeg.
Oled rahvapärimuse ja regilauluga tegelenud pikalt, mida sa avastasid selle lavastusega töötades?
Kontekstid, millesse Tiit paigutas regilaulud, mõjusid väga võimsalt. Mõtlen lavastuslikku konteksti, kus regilaul hakkab kandma mingisugust teemat, situatsioone väljaspool teda ennast. Regilaulu ja antiikmaailma kokkupanek polnud mulle uus, nad on pärit samast ajast, kuigi regilaul on isegi vanem. Arvan, et tolleaegses maailmas olid kreeklastel ja läänemeresoomlastel ühesugused impulsid.
Kuidas sina regilauluni jõudsid?
Mingisuguseid kokkupuuteid on mul olnud läbi vanavanemate, kiiktoolis istuv vanaisa laulis lastelastele mõnikord nihukesi imelikke laulukatkeid.
Õppisin Nõo koolis matemaatika eriklassis ja klassikaaslaste kaudu sattusin 1979. aastal ansamblisse Hellero, olin siis 9. klassis. Kui enne seda olin olnud folgimeelt, kitarr kaenlas ja Runneli luule huulil, läks maailm järsku täitsa teistsugusena lahti. Üks esimesi kordi, kui Helleros käisime, oli seal külas seto laulik Veera Pähnapuu. Tema lood käristasid maailma lihtsalt katki, ma ei teadnud, et maailmas on olemas midagi nii ehedat, väljaspool igasugust raamistikku.
Võtsin siis koolist mõned vabad päevad, isegi rohkem kui mõned, istusin ülikooli raamatukogus ja lugesin läbi kõik soomeugrilaste kohta käivad artiklid. Siis võtsin ette raamatuid. Mind rabas ehedus, need aastatuhandeid vanad täiesti kummalised süžeed.
Kui regilaulu on lauldud kauem, kui mängitud Shakespeare’i, siis peab seal olema midagi, sest inimesed ei laula ju kohustusest. Inimese olemus pole palju muutunud. Kui nemad leidsid sealt midagi, siis olen võib-olla mina ka võimeline midagi sealt üles leidma. Mingi sihukene mõte oli mul peas.
Ma ei saa öelda, et iga õhtu loeksin regilaule. Kuna lavakoolis õpetan ühe semestri eesti pärimust, annab see mulle võimaluse üle kahe aasta uuesti vaadata regilaulule otsa, proovida sealt leida mingisuguseid kokkupuutepunkte järgmise aastakäigu inimestega, mõelda, kuidas aidata neil regilaulu uksest sisse astuda. Õpetamine nõuab iga kord uuesti ümbermõtestamist.
Oled pikalt teatris olnud, sageli pigem põneval äärealal, sel aastal aga oled sa eriliselt esile tõusnud, ütleksin, et sinust on saanud Eesti teatris täht. Kuidas ja kus sa tunned end olevat Eesti teatris?
Ma ei arutle selle üle, ma ei mõtle selle peale. Oma meelest ei ole ma nüüd teinud midagi teistmoodi kui tavaliselt. Ma olen väga suuresti trupiinimene, mulle meeldib töötada koos, leida sünergia.
Mis sind teatri küljes hoiab?
Ma muud ei oska.
Samas, lavakooli lõpetamise järel tundsid teisiti?
Siis oli mul tunne, et ma ei oska ametit, mida mulle neli aastat õpetati. Mul puudusid käsitööoskused ja ma ei saanud aru, kuidas ma hakkan selle eest raha võtma. Ma ei tea, miks ma end nii tundsin, kool oli kindlasti toona teistsugune, aga võib-olla olin mina napakas. Tollal olid teemad teatris ka väga kummalised.
Läksin viimasel lavakooliaastal Jaan Toominga stuudiosse, sest minu meelest oli tema inimene, kes teatri kaudu rääkis mind huvitavatest asjadest.
Metafüüsilisest maailmast?
Pigem Toominga enda rida: kes inimene siin maailmas on või mille jaoks ta on. See pole metafüüsika, see on pigem olemise juur.
Ma pole mõelnud, miks ma ikka veel teatris olen, aga arvan, et üks põhjus on selles, et olen saanud teha asju, mida ise tahtsin mängida – nii Tartu lasteteatris kui ka Tallinnas. Tegin asju, millest puudust tundsin. Tegin enda jaoks.
Mida vanemaks saad, seda lihtsam on teatrit teha, sest igasugused oma probleemid ja oma hoiakud, oma napakused kukuvad küljest ära. Mida vanemaks saad, seda vähem on pretensioone oma kehale, oma mentaalsusele ja ka teatrile. Noorena on kindlad ja paindumatud arusaamad, et miski peab olema nii või naa või üldse mitte – nii endas kui ka teatris. Vanemana oled loojana vaba.
Mis oli Toominga koolis see miski, mis pani sind õhtuti-öösiti-varavalgel bussi ja „häälega“ Tallinna ja Tartu vahet sõitma?
Lavakoolis oli hästi palju hirmusid. Hirm eksida ja hirm välja visatud saada.
Toominga stuudios ühel esimestest kordadest ütles Jaan kogu seltskonnale: te kõik olete bodhisattva’d. Kõik! Ma võin teha, mis ma tahan! Järsku olin ma respekteeritud niisugusena, nagu ma olen.
Minu jaoks on see loomingulisuse alus, sest hirmud teevad omale haiget, teevad publikule haiget, need rikuvad inimest, tema psüühikat. Minu meelest algab looming hoituse tundest. Siis võid sa proovida, katsetada, õnnestuda, eksida. Eksimine on oluline, sest muidu inimene ei õpi.
Kas toona lavakoolis mitte nii hästi kohanemise põhjus võis olla ka selles, et olid õppinud matemaatikat, lisaks Nõo koolile aasta Tartu Ülikoolis?
Võimalik. Toona arvati, et inimene on kas füüsik või lüürik. Mina seda vahet ei näe, lihtsalt on inimesi, keda huvitavad mingisugused algstruktuurid, ja inimesi, keda ei huvita. Mu isa, kes on ikka täiesti peast matemaatik, on endine Tartu Ülikooli õppejõud ja temaga võime rääkida näiteks soome-ugri matemaatikast.
Mis see on?
Sisseastumiseksamitel saab, aru, kas inimene on õppinud eesti, inglise, vene või prantsuse koolis, sest matemaatikat õpetatakse igaühes eri moodi. Tulemus on küll sama, aga lahenduseni jõutakse eri teid pidi. Soomeugrilaste juures on eriline see, et nad suutsid teha kaart.
Kreeka matemaatika põhialus on Pythagorase „püksid“ – teoreem. Kangast, millest valmistasid riideid kreeklased, saab kortsutada, seda saab üle õla visata, sul ei pea olema riiete tegemiseks lõiget.
Sugrilaste kliima ja kangas olid teistsugused – me tegime riided nahast, aga seda kortsutada ei saa, pead tegema kaenlaaugu, pea kuju järgiva mütsi. Teisisõnu, me pidime suutma teha kaart.
Siit tuligi idee ringi- või kaarepõhisest matemaatikast. See läheb ühel hetkel küll hästi keeruliseks, aga siis taas lihtsaks.
Paljudel eesti lastel on raskusi matemaatikaga, võib-olla peaksime matemaatikale teisti lähenema?
Eelkõige on küsimus selles, kuidas seda seletatakse. Reaalteadused on kurvas seisus, kuigi need pole tegelikult keerulised, on vaja lihtsalt praktiliste ülesannete või praktiliste seletuste kaudu inimene sellesse maailma juhatada. Eestlased on väga praktilise mõtlemisega, meil peab olema alati põhjendus, aga koolis jääb matemaatika ilmselt alguses väga eraldi kõigest muust elust. Numbrid ja nendega jahmerdamine tuleks lastele kuidagi eluga siduda, kasvõi poeskäiguga, siis on palju lihtsam aru saada, mille jaoks see kõik.
Mis on soome-ugri üdi?
Käisime just Vox Populi kooriga Jaapanis, andsime kontsertetenduse Upopois ainude muuseumis. Seal pidime vastama küsimusele, mis seob eestlasi ainudega. Leidsime sellised märksõnad: usk hingestatud loodusesse, ümbersünd, pentatoonika (viienoodiline põhimeloodia) ja karukultus.
Olen neil päevil sattunud mõtlema, et hingestatud keskkonna või hingestatud looduse kaudu on sugrilaste indiviidil totaalne tähendus. Vene kroonikates on soomeugrilaste kohta tihtipeale öeldud „bezgolovije“ – peatud. See tähendab, et neil ei ole ühte pealikku ja nendega on väga raske võidelda. Kui kambal on pealik, kellel lööd pea maha, siis kamp laguneb laiali. Aga meil on vastas 200 tüüpi, kellest igaüks on võimeline pealik olema.
Võime küll mõnikord kambakesi tegutseda, aga need on talgud, mil tuleme üksteisele appi, aga muidu me väärtustame isepäisust, indiviidi, igaüks on omaette indiviid, meid ei saa karjatada. See on sugrilastele väga omane.
Praeguses ilmas, kus loevad kollektiivsed kokkuleppeid, on meil siis ju raske?
Samas oleme nii mitu tuhat aastat vastu pidanud, ju on meil mingid käitumisstrateegiad välja kujunenud, olgu selleks stress või midagi muud. Nii et saame hakkama.
Sinu hinnangul kannab eesti keel, see vana soome-ugri keel, väge. Miks sa nii arvad?
Ega meil maailma või soomeugrindusega suhtlemiseks muud sõidukit peale keele pole, keele kaudu ka keskkond. Keel on vanem kui meie, keel on suurem kui meie igapäevane keeletarvitus, keel kannab endas mingisuguste väljendite, mingisuguste häälikukombinatsioonide kaudu mingisugust väge, millele meil on oma keele kõnelejatena juurdepääs. Kui palju me oskame seda kasutada, see on iseasi.
Töötad juba aastaid häälekoolitajana, õpetad inimesi häält kasutama. Kas on ka oluline, millise häälega seda keelt rääkida?
Kui me õpime mingisuguse uue keele ära, siis tavaliselt räägime seda kõrge häälega, aga emakeel on meil kehas, oleme iga sõna eest saanud peksa või kiita, iga sõna on meil kehas olemas.
Koolitustel aitan inimestel ebatarvilikke või kahjulikke või takistavaid harjumusi keelest ära võtta või püüan näidata, et on teine võimalus, püüan neile anda kehalise kogemuse sellest, et on võimalik ka teistmoodi kõnelda. Ma ei taha minna liiga spetsiifiliseks, aga iga häälik asetseb suus eri kohas, seega keel ongi kehas.
Iga kord, kui me midagi räägime, võib see ravida, puhastada, kinnitada.
Kõik, mida me välja ütleme, mõjutab maailma, kõik jätab jälje?
Jah, sina muudad oma sõnadega ruumi ühesuguseks, mina hakkan oma sõnadega seda muutma teistsuguseks. Me töötame ruumiliselt, seekaudu ka kehaliselt.
Seega on meil niimoodi võimalik maailma paremaks muuta?
Aga mis on parem, kas me teame seda?
Maailm, kus on vähem pinget, kus oleme õnnelikumad, vähem mures?
Ma ei tea, kas see on parem. Praeguses maailmas ma ei tea, mis on parem.
Et võib-olla me ei peagi olema õnnelikud?
Budistid ikkagi ütlevad, et olge te terved, olge te õnnelikud, olge te rõõmsad.
Võib-olla on õnne mõiste devalveerunud, sageli mõeldakse selle all materiaalset heaolu või muutusteta vaimset seisakut, stagnatsiooni, kus midagi ei muutu.
Maailmas on asjad praegu kuidagi niisuguses seisus, et väga palju tuleb ümber hinnata, iga päev ja kogu aeg. Ma ei saa enam tihtipeale aru, mida sõnad tähendavad. Nendesamade sõnadega õigustatakse…, ma ei oska tõepoolest öelda… Võib-olla mingitel stabiilsetel aegadel on võimalik öelda, et õnn on see või too.
Juudid rääkisid just sellise anekdoodi: vaene väike juut palvetab jumala poole, et andku talle see koroona tagasi, et kui ta oleks teadnud, et praegune on veel palju hullem, siis ta poleks tahtnud koroona lõppu.
Kõik läheb aina hullemaks? Üks kannatus teise otsa?
Jah, järgmine vahetab välja eelmise. Me oleks nagu võlgu elanud… Kuidas on võimalik, et toimub Butša, kui on olemas Puškin ja Dostojevski, kuidas on see võimalik? Aga vot on!
Antiiktragöödiast näeme väga selgelt, et sõda, haigused ja surm olid toona, on ka nüüd. Jumalad määravad inimese saatuse.
Siis on nad eriti julmad tegelased, kui nad on midagi sellist ette määranud. Erakordselt jõhkrad tüübid. Ma ei tea, kas mingisuguses katselaboris tehakse rottidega nii julmi katseid, kui tehakse praegu meie, inimestega?
Tohib küsida, kas jumalad on üldse olemas?
Jumal teab. Siin pole midagi öelda.
Läheme tagasi turvalisemasse maailma – teatrisse. Milline teater sind huvitab?
Kindlasti mitte turvaline teater.
Minu jaoks pole teater turvaline koht, sest me paneme ennast seal ebamugavatesse olukordadesse, väga ebamugavasse seisundisse. Kunagi mõtlesin teatrist nii, et see on võimalus palga eest üle piiride käia.
Milliste piiride?
Igasuguste. Meile makstakse selle eest, et me käiskime seal ära ja teeksime selle kogemuse avalikuks või annaksime selle edasi. Igasugune kunst vist on nii, et tuua sealtpoolt… Kas selle kohta saab öelda „teavet“?
Ebaturvalise teatri tegemiseks peab töökeskkond olema turvaline, et julgeks minna, et julgeks proovida piire ja oskaks tagasi tulla – muidu võib näitleja katki minna. Aga minu arvates pole kunstil muidu mõtet.
Vestleme Eesti Draamateatris, kontrollitud teatriruumis, mille märksõnadeks on kohvi-konjaki lõhn, kus ennekõike räägitakse üht selget lugu, etendus algab kindlal kellaajal, lõppeb aplausiga kokkulepitud ajal. Teatri juur on aga mujal. Kus see juur sinu jaoks on?
Enne sai sõnastatud, et just piiridest välja minek, piiride kompamine on tähtis. Teatri juur on muidugi rituaalis. Rituaal on enam-vähem turvaline. Ütleme siis nii: nii palju kui võimalik, turvatud reis mingisugusesse teisse rakurssi.
On neid minekuid ja tulekuid, mingit teadmise-kogemuse publikuga jagamist, seda teatavat rituaalsust, teatris sinu jaoks piisavalt?
Kui see oleks teadmiste jagamine, saaks seda teha palju lihtsamalt ja turvalisemalt. See on pigem kehalise ja mentaalse kogemuse edasiandmine. Teater on omaette organism, ta vajab oma struktuuri kinnitamise lavastusi, ja lavastusi, mis avavad või sulgevad maailmu. Institutsiooni säilimiseks on vaja mõlemat.
Kas seda on piisavalt? Igaüks ütleb oma vaatepunktist. Minu jaoks on.
Paljuski teed täna teatrit endast noorematega, kuidas te teed ristuvad?
Suur õnn on teha tööd lavastajatega, kes mu ümber on.
Lavakunstikool aitab kontakti hoida, sest õpetamine nõuab vormis olekut. Ingo Normet on öelnud, et me ju ei tea, millises teatris praegused üliõpilased tööle hakkavad, me ei tea, kuidas teater muutub. See tähendab, et meil peavad olema antennid kogu aeg püsti, et saada aru, millist käsitööoskust võiks neil vaja minna. Seetõttu ei saa õppejõud muganduda, peab olema niipalju vormis, et nendega kaasa teha. Teatri õpetamise ja tegemise kogemus käib läbi keha.
Olen näinud, kuidas inimesed teatrist kaovad, sest neid ei vajata või nad ei leia oma. Sina hakkasid varakult oma lugu jutustama, leidsid oma käekirja, püsisid nagu jonniga sel teel. Nüüd inspireerid sa nii publikut kui ka noori tegijaid, see on väga äge.
Ma pole selles mõttes professionaal, et ma ei elatu teatrist. Enamasti sai oma projektidele peale makstud. Mind aitas pere suur toetus. Saan oma põhisissetuleku mujalt, ma ei ole rahaliselt sõltuv teatrist, ma ei pea kõike vastu võtma. See on üks asi, mis annab teatud vabaduse.
Väga paljudel noortel pole alternatiivset rahastust ja kui neil tekib periood, kui nad ei taha või ei saa või ei suuda mingit asja kaasa teha, siis nad ongi rongist maas. Selles mõttes on teatripedagoogika ja muinasjuttude vestmine andnud vabaduse, ka see häälekoolitus. Ma sain nii rahastada oma hobi!
Muinasjuttude vestmine – kas see pole nagu teatritöö?
Jah, aga lood valin mina.
Tänu oma teistele töödele kohtun inimestega, laste ja täiskasvanutega, päris inimestega, mitte nendega, kes käivad teatris. See on meeletult huvitav, sest neist kohtumistest saan alati midagi vastu. Vaatan alati publiku pealt, mis lugu järgmiseks räägin või kuidas ja mis harjutust teeme.
On sul oma lemmik, mõni muinasjutt, mida alati räägid?
Lemmikuid on. Ma ei tea, miks, aga on küll üks lugu, mis mulle väga meeldib. Sõja aja pole ma seda küll rääkinud. See on kuldjalaga mehest.
Ei tule tuttav ette, palun räägi lühidalt.
Esimest korda rääkis mulle seda mu onu, aga olen seda edasi kasvatanud. See on lugu kahest vennakesest: üks on vaene, teine rikas. Rikas on hästi rikas, vaene on hästi vaene – tal pole isegi süüa.
Ükskord läks vaene rikka venna juurde, koputas uksele, küsis, kas ta saaks talle natuke süüa anda. Rikas vend vastas, et igaüks elab sellega, mis tal on.
Siis algas sõda. Rikas mees suutis mobilisatsioonist kõrvale hoida, oli tagalas tööl, kuid ikkagi lendas kuul rikošetist talle jalga. Jalg läks mädanema ja lõigati maha.
Noorem vend läks otse rindele, mõtles, tulgu, mis tuleb, ega surm pole hullem kui see kannatus. Tema tuli sõjast tervelt tagasi.
(Jutustaja elavneb silmanähtavalt.)
Rikas mees tegi omale kullast jala. Põlve peal olid nupud, mille abil ta sai varbaid liigutada – tegi sellise superjala. Ta kõndis edasi-tagasi oma väikese linnakese peatänaval, jalas hästi lühikesed sokid, hästi lühikesed püksid, et kuldjalg välgataks ja kõik saaksid imetleda ja kiita.
Ent kuldjalg oli rihmadega köndi küljes, hakkas hõõruma, tekkis uus põletik. Rikas mees suri ära.
Vaene vennake koputas taas rikka mehe uksele, et äkki ta saaks kullast jala endale päranduseks. Talle vastati, et igaüks elab sellega, mis tal on, ja sureb sellega, mis tal on.
Vaene vend otsustas, et võtab selle, mis talle kuulub. Ta läks ühel ööl kalmistule ja kaevas venna kullast jala välja. Et kraabib endale selle pealt kullapuru ja ostab hommikul kokakoolat, makrat, kõike head – sülg juba tilkus.
Öösel aga kuuleb kõhedaid hääli – rikas vend tuli teda kummitama, nõudma jalga tagasi. Nii mitu ööd järjest.
Kõik see oli nii jube, et lõpuks vaene vend viis kullast jala hauda tagasi.
Järgmisel ööl kuulis ta taas korstnast hääli. Mõtles, et see ei puutu enam temasse, see ei ole tema mure.
Kostus kolk-kolks-kolks – rikka venna vaim tuli kahel jalal, nõjatus uksepiidale, kähises: «Aitäh!»
Nii igal öösel. Seisab, juuksed sorakil, must mantel õlgadel, kähiseb: «Aitäh! Aitäh!»
See kestis aastaid.
Miks see sulle meeldib, mida me sellest õpime?
Ma ei tea, see on hästi mänguline, kiiksuga, traagiline õudus läbi nalja meeldib mulle.
Mida me sellest peaksime õppima, ka seda ei tea.
Sa oled seda lugu nüüdisajastanud. Miks?
Lood ei tohi mõjuda muistsest maailmast pärit tarkustena, vaid peavad puudutama meid praegu. See on teatri ja muinasjutuvestmise põhimõte.
Sinu loos kannatus ei lõpe, nagu ürgsetes lugudes sageli. Aga inimene tahaks õnnelikku lõppu!
Euroopa muinasjuttudes on kindel narratiiv, selge süžee, aga Siberi narratiivid mõjuvad meie jaoks katkendlikult, sest meie jaoks puudub kontekst, milles nemad neid lugusid räägivad. Võib-olla seepärast ma räägingi neid, et me neid mõistaks.
Aga ega ma tea, kas ma ise mõistan. Mulle lihtsalt meeldib ennast sellistesse lugudesse kasta, mulle meelivad lood, kus süžeekäik on vaheldusrikas ja huvitav ja kus puudub argiloogika.
Need lood on omalaadsed sõidukid mingitesse teistesse vaatepunktidesse, teistesse maailmadesse, selles näen ma mõtet.
Õnnelikud lõpud… Mis see õnn on, missugune lõpp on õnnelik, kas see, kus kõik, mis muinasjutu jooksul on tasakaalust välja läinud, läheb uuesti tagasi samasse kohta, või… Jään siin vastuse võlgu, sest õnne ja tasakaalu küsimus on praegu maailmas teises kohas.
Kui see lugu oleks lõppenud hetkel, kui vaene mees kaevas kullast jala välja ja viis koju, kui seal oleks punkt olnud, siis ehk oleks saanud lõppu lisada, et ta elas edaspidi õnnelikult? Kui meenutada su juutide anekdooti – kunagine vaev võib uue häda kõrval mõjuda õnneliku hetkena?
Jah, õnnelikuga lõpuga muinasjutud pakuvad meile turvalisust, et me ei läheks oma maailmast välja.
Samal ajal pakuvad meile huvi just need novellid ja romaanid, millel õnnelik lõpp puudub. Kõnetavad ikka need lood, mis jäävad poolikuks või õhku. Kunsti puhul inimene ei vaja, et kontuur tema eest seest ära värvitaks. Ta tahab, et tal endal oleks võimalik oma reis teha.
Kunst ei tohi olla illustratsioon, sest kui see nii on, siis tekib kohe sinna sisse mingisugune ideoloogia ja vähemalt mina lähen siis kärna.
Tuleme tagasi lavastuse „Vend Antigone, ema Oidipus“ juurde. Võib ju öelda, et teame seda vana lugu, mis siin uut on. Aga alati ei pea olema uus, oluline on see, kuidas lugu räägitakse ja kuidas see täna mõjub.
Jah. Võtad nagu suurendusklaasi ja lähed päris ligi. Sa ei anna tõlgendust, vaid ütled, et vaadake korraks seda kannatust ja õudust. Olge tunnistajad. See on kreeka teatri mõte.
Mis siis ikkagi on inimese ülesanne?
Küsida inimeseks olemise järele. See ongi ülesanne. Ükski vastus ei ole praegu mõeldav, sest igasugune vastus tähendab mingisugust ideologiseerimist. Meie asi on küsida.
Vastuseid saamata?
Vastused tekivad, aga need on igas hetkes erinevad, me ise vastame eri hetkedel erinevalt. Ma arvan, et järelejätmatult küsida – seda peab tegema.
Kuidas mitte väsida küsimast?
Aga sa ju tahad teada, mille pagana pärast see kõik on. Jah, noorena on kõik selge, elu mõte on selge, aga mida vanemaks saad, seda keerulisemaks läheb. Minu jaoks hakkab asi küsimustest, kahtlustest. Ma olen hästi ebakindel.
Kui kogu aeg küsida ja vastus muutub, siis ühel hetkel ju tahaks, et kaks pluss kaks oleks lihtsalt neli?
Ongi, aga ainult kümnendsüsteemis. Aga süsteeme on lõputult. Vastuseid on lõputult ka reamatemaatikas.