Ene Paaver, Draamateatri leht, sügis 2023
Põgusad kohtumised kohvikus. Argijuttudest ja mälestuskildudest joonistub välja elutee. Iiri näidend „Lähenemine“ toob lavale kolm keskealist naist, keda mängivad lavakooli XVIII lennu (1994–1998) kursusekaaslased Hilje Murel, Tiina Tauraite ja Harriet Toompere, lavastab selle kursuse juhendaja Priit Pedajas, kes jaanuaris 2024 saab 70-aastaseks.
„Lähenemise“ lavastaja Priit Pedajas oli teie tudengiajal noorem kui teie praegu. Millisena teda lavakoolist mäletate?
Harriet Toompere: Vanem härrasmees, ikkagi habemega … Tuleb ikka suure üllatusena, et ta oli siis aastatelt nii noor, nelikümmend. Aga noorena vaatadki endast vanemaid sellise pilguga ja imestad, et keegi üldse elab kolmekümneseks.
Hilje Murel: Ma ei mõelnud siis inimeste vanusele. Tundus loomulik, et õpetajad on vanemad.
Millised olid tema tunnid?
HM: Enne erialatundi tegi ta alati ruumile ringi peale. Nagu võttis ruumi endale, siis istus oma kohale, alustas.
Tiina Tauraite: Tegi suitsu. Ei mäleta, kas see oli alguses või pigem lõpupoole, kus saime vabalt rääkida, aga mulle meeldis, et ta küsis, millal teatris käisite, mida nägite, kuidas oli. Ta tõi erialatundi sisse väljaspoolset maailma. Kontekst on ju see, et ümberringi tehakse teatrit, me ei ole mingid laborihiired kuskil kooliklassis: mis te sellest kõigest näinud olete? Ja ta ei andnud sellele, mis ma rääkisin, hinnangut. Kuulas ära. Oluline oli, et ta ei hakanud su juttu maha tegema, paika panema.
HT: Eksperimentaalseid etüüde ta ei teinud. No mõningaid ikka, aga me asusime kohe esimesel kursusel, nagu temagi oma kursusega, kui Panso neid õpetas, päris näitemängu kallale, kohe „Hamlet“, kohe tööle erinevate tekstidega. Meil ei olnud sellist perioodi, et teeme ainult sõnadeta etüüde, liigume tasapisi. Ei, kohe kõrgdramaturgia.
Mille kohta ta ütles: see on oluline?
HT: Asi peab sündima siin ja praegu. Ärge meeleolutsege. Kui vaatate, siis nähke. Enne ütle ja siis mine liikuma – siiani mõtlen aeg-ajalt sellele. Ärge laske ennast häirida kirjavahemärkidest. Kui meie kursusekaaslane Taavi Teplenkov hiljuti lavastas „Võõraid“, siis ta tuletas sedasama meelde.
TT: Inimene kipub koma välja lugema kui pausi, aga seda pole vaja, me ju ei räägi kirjavahemärkide järgi.
HM: Tehke suurelt! Ärge olge nii korralikud ja ärge sikerdage, vaid mängige suurelt. Kui sa oled ebakindel, siis teed „midagi“, „natukene“. Aga kui teed, siis juba nii, et…
TT: …et kõik näevad, mida sa mõtlesid!
HM: „Peiarite õhtunäituse“ proovis oli mulle märkus, et löö Jasperit suurelt. Ise mõtlesin, et suuremalt enam ei saa!, siis vaatasin videost … kiirustades sipsti. Sain aru, mida “suurelt” tähendab. Laval ruumi ära kasutamine ei paista saalist ebaloomulik.
HT: Ärge žestikuleerige teksti illustreerimiseks, sellest tuleb välja ainult üks „Põdra maja“. Las publikul endal tekib kujutlus. Ja veel: ärge andke tegelasele hinnangut. Las publik teeb seda.
TT: Kas seda mäletate: „Kergelt-kergelt!“?
HT: Jah, ja ka: „Lustiga!“ Veel on meeles, et hea lavastus ühendab võimatud asjad. Ta ise pani kokku täieliku nalja ja teisalt traagilise, aga see on ju ka elus väga tihti nii.
HM: Ta ütles, et teatritöö kõrvale oleks oluline leida mingi tegevus, et teater ei muutuks ainsaks elus, mis sind haarab. Kursusevend Andero tuletas sel suvel meelde, kuidas ta ütles, et ärge võtke teatris mitte midagi isiklikult. Loomingulises protsessis võib keegi jõuda kitsaskohta ja käituda nii, et sa justkui võiksid võtta seda väga isiklikult, aga ei maksa.
HT: Ei pea midagi eriti tegema ja värvima, vaid lihtsalt usalda teksti, ütle ja tegutse. Kui mees lõhub puid, siis on kõige huvitavam see, miks ta lõhkuma hakkab ja kuidas kirve võtab, mitte et ta puu lõhki lööb, nagu ta ütles. Mõte on oluline. Teil seisab ees töö, kus tuleb usaldada üpris vihjelist teksti.
Mis on „Lähenemises“ sündmus?
HT: No tõesti, sa küsid seda kuu aega enne proovide algust! Mina olen õudselt halb üksinda näitemängude lugeja. Ei tahagi näidendi kohta enne muljeid jagada, kardan, et ma kinnistan endale midagi liigset. Ma tahan seda avastada koos teiste näitlejatega. Praegu ma isegi ei tea, keda neist kolmest naisest ma mängin!
Kas olete varemgi mänginud sellist vihjavat dramaturgiat?
HM: Ja muidugi – väljaütlematuse meister on ju Madis Kõiv! Ja Harold Pinter.
TT: See oli täiesti pöörane, kuidas me erialatunnis otsisime sündmusi, no ei saa pihta! Pedajas tõi meile näidendi “Kuidas me Moonsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, aga ükski ei tahtnud osta”, lugesime ja proovisime aru saada, mis stseenis üleüldse toimub. Kaks vanameest lihtsalt ärplevad omavahel ja sa loed ja ragistad ajusid: mida kuradit nad siin teevad? Rääkimata sellest, kus siin veel sündmus on! Lihtsalt ei hammusta läbi, see oli nii keeruline. Lõpetasin kooli, nii et ma ei saanudki aru. Õieti ei osanud seda sõnastada. Tunnetuslikult saad muidugi aru, oot-oot, siit alates midagi muutub.
HM: Pedajaselt sain usalduse lavastaja suhtes. Lavastaja loob atmosfääri ja rütmi. Ta õpetas meid ise oma rolli üles ehitama, aga ansamblina tegutsema. Täpselt nagu sa, Harriet, ütled, et praegu ei taha ma „Lähenemist“ juppideks võtta – tahaks minna esimesse proovi ja kuulata kõigepealt Pedajast ja hakata tema mõtete pinnalt koos seda materjali vaatama.
HT: Sa peaksid kuu aega enne proovide algust küsima sündmuse kohta lavastajalt, aga mitte näitlejatelt. Kui näitlejad saavad seda teada enne esietendust, on hästi!
Mis on näitleja „kuu aega enne“?
HT: Oleneb materjalist. Kui on midagi, mida peab juba oskama, tantsunumber või keel või midagi tegevuslikku, või on vaja midagi lugeda, mis puudutab ajaloolisi tegelasi, siis seda võibolla teeks praegu.
TT: Mulle õudselt meeldib tekstile läheneda nagu detektiiv. Lähenen loole samm sammult. Tahan enda jaoks faktid ritta panna, kasvõi kronoloogiliselt selgeks teha, mis millele järgneb. Minu jaoks on selles näidendis praegu nii palju saladust ja see on äge. Ta hoiab meeldivas elevuses-ärevuses. Salapära annab lahti harutada väga mitmel viisil, ma jään lihtsalt huviga ootama, mida Priit sellega teeb. Aga see on laetud materjal, tekst kutsub ennast lahti harutama.
HT: Näiliselt on see kohvikuvestlus, aga …
HM: … sisuliselt saladusi ja allhoovusi täis. Kuu aega enne on ootus neid luubiga üheskoos otsima hakata. Mõnes mõttes on see ju ka meie kolme omavaheline lähenemine selle töö käigus. Kokku tulla, koos olla, jagada iseennast ja seda, kus parasjagu ollakse, ei ole lihtne.
TT: Mind huvitab, et miks see tükk. Tõesti, miks? Vaatan Iirimaa lavastuse arvustusi, seal tegid kaasa ikkagi väga head näitlejad ja kui see on hinnatud üheks 2018. aasta Iirimaa parimaks näidendiks, siis mis see kontekst oli? Naistevahelistest suhetest ja nende elust, justkui vaid pealispinda kriipiv tükk – mida see räägib 2018. aasta kohta? Me ei ole sellest ajast üldse kaugel, nii et mida see räägib praeguse hetke kohta? Kui see on hea dramaturgia. Ja minu meelest on. Tundub, et dramaturgia on jõudnud sellesse kohta, kus kohati sähviv ja ülepingutatud asi tuleb kõrvale heita, valida just selline tee ja kirjutada selliseid tükke, ja millegipärast need kõnetavad publikut.
HT: Kirjutatud on dialoogid kohvikulaua taga. Juttudest käivad läbi surmad, sünnid, lahutused, armumised, armastused, lapseootus, vanemate kaotus – tegelikult ju kogu elu. Nagu oleks tohutu sündmuste tulevärk, aga seda ei näidata, vaid see toimub vaatajate peas. Eks need vestlused mingid pihitoolid ju on, nad soovivad oma valusid ühtpidi hoida, aga teistpidi neist ka vabaneda.
Harriet, sa oled pärast lavakooli töötanud kogu aeg Draamateatris, Tiina, sina Von Krahlis, Hilje, sinagi pole väga palju liikunud – Ugala, Vanemuine, Draama. Kas see on näitleja jaoks rohkem otsuse või juhuse asi, jääda pikalt ühte teatrisse?
HT: On olnud ju igasuguseid hetki, näiteks ei ole tööd või ei tea, kas saad üldse hakkama ja kas võiks ära minna. Olen mõelnud jääda paigale. Esiteks on siin kolleegid, niivõrd võimsad näitlejad. Ja siit käib kogu aeg läbi lavastajaid, teisi näitlejaid, siia tuleb nii palju kohale, et ei pea ise ilmtingimata liikuma. Jääda paigale ja jääda truuks. Mul on vist selline saatus: olen ainult ühes kohas elanud, ühes kohas õppinud. Ja tööle tulin samale tänavale, kus ma elasin, Pärnu maanteele. Sellised suured plokid. Ja minu õnneks pole mind ka veel ära aetud. Väikesi ärahüppeid suveteatrisse ikka olen endale lubanud.
TT: Olen olnud ühes teatris, kuigi hakkasin viisteist aastat tagasi freelancer’iks, ka Von Krahlis töötasin tegelikult mõnda aega vabakutselisena, see andis mulle vabaduse vähemasti mõtelda, et võin iga hetk seal ka mitte olla või et võtan vastu asju, mida ma tõesti tahan teha. Andis ka võimaluse teha natukene kaasa NO99-s, põnev oli keskkonda vahetada. Kas see on otsuse küsimus? Minu jaoks oli. Mulle meeldis Von Krahlis, see pakkus just seda, mida mul oli vaja, ja kui see n-ö bändiaeg läbi sai, siis sain selles majas ja nende kolleegidega mingi aja tagant uuesti kohtuda, teha jälle mõttekaaslastega koos. See on minu jaoks oluline. Ja nüüd … ma ei ole juba väga pikalt midagi teatris teinud, nii et vaatame!
HM: Minu tööelu algusest peale on kogu aeg olnud pakkumisi. Olen kogu aeg liikumises olnud, aga samas sain olla 10 aastat Ugala püsitrupis ja nüüd juba 15 aastat Draamateatris. Oma õpetajaga uuesti kohtuda on kingitus. Mulle väga meeldib see kaar – kuidas ma kooli ajal temast aru sain või ei saanud ja milline on koostöö nüüd, kui olen ise kogenum.
Teil kõigil on olnud teatri kõrval ka teised tegevused.
HT: Karmoškamäng tekkis siis, kui vanem poeg lendas pesast välja, järsku tekkis tühimik, nagu pide kadus ära, et kes ma olen, ja hakkasin uurima oma juuri, eelkõige seto haru, mida ma polnud endale teadvustanud. Jõudsin Setomaale ja siis hakkasin ka karmoškat mängima. Mitte et ennast näitlejana täiustada, ei. Tundus, et jõuan juurtele lähemale läbi muusika või pillimängu. Käsitöö on mul vanematelt, lihtsalt käed sügelevad kogu aeg, ja nii hoian ka aju toonuses. Midagi uut õppides natukene ka ravin ennast. Kui mõtted lähevad süngemaks, siis see on asi, millega saab hopsti hüpata uude helgusesse, uude suunda.
HM: Minu teatriväline sõpruskond on tugev ja pika ajalooga, väga loominguline. Mul oli vaja teatri kõrvalt, mis on kollektiivne tegevus, midagi, mida saan teha täitsa üksi. Teha avastusi ja käike, kus tegelaseks olen ainult mina. Kui tahan ennast väljendada, siis on mul valge paber ja värvid, mille saan iga hetk välja võtta ja teha. Ja ei ole kohustust midagi luua. See on ainuke tegevus lisaks teatrile, mille juures ma unustan tihti ära söömise ja magamise, ei vaata kella.
TT: See on tõesti üks külg, mis meid kõiki iseloomustab – uudishimu maailma vastu, et kuidas asjad käivad või et tahaks midagi veel rohkem teada saada. Ükskõik kuhu ma siis nina pistan ja mis sealt leida on. Võib ükskõik mis enesetäienduskoolitusi võtta, minu meelest on oluline, et sa laseks sellel õitseda. See tiivustab ka loominguliselt. See ongi see lust! Läbi uudishimu püsib kuidagi elus: mis veel toimub ilmas?
Kuidas tuli su ellu põllumajandus?
TT: Seal oli vajadus ja huvi koos. Kui oled linnas kasvanud, siis ega sa sellest suurt midagi ei tea.
HM: Aga see kirg oli sul juba kooliajal!
TT: Siis oli lihtsalt aiapidamine. Aga kui perekonnal on suur maalapp ja sa ei oska sellega midagi peale hakata… Mind oli kogu aeg huvitanud, et kui kõpla rammust väheks jääb, mida siis peab tegema. Nõukaaegses vaesuses pidi kuidagi hakkama saama ja kõige lihtsam oli midagi ise kasvatada. Seal peenarde vahel ma põhimõtteliselt üles kasvasingi, üks hetk oli see lihtsalt mu pärisosaks saanud. Läksin taimekasvatust õppima ja hiljem tuli sellest ka ettevõtlus.
HT: Mõnikord on teatris väga hea materjal, siis oled laetud ja põnevil. Aga kui ei ole nii põnev, ei saa jalga maha, siis on vaja kuskilt värsket toidet. See on nagu elamise viis.
Kas teater ise ka toidab, kas on huvi vaadata, mis teised teevad?
HM: Isegi järjest rohkem. Kõik oleks nagu ära tehtud, aga kui satud teatris teosele, kus sind üllatatakse, et on veel ja veel variante, nagu värvimaailmas, siis see teeb hästi rõõmsaks.
HT: Kui endal on väga palju etendusi mängida, siis ei jaksa vastu võtta. Tahan minna nii, et olen puhanud ja värske. Käin ka näitlejapõhiselt, mingeid asju vaatan mitu korda.
TT: Mõnikord annan endale aru, et vaatan puht antropoloogilisest huvist. Mis toimub, mis see on? Kui ise oled vahel oma tükiga puntras või kõige segasemas tööetapis, siis on hästi lohutav näha: teised ka samas pasas! Ja hästi tihti, eriti viimasel ajal, lähen materjali vaatama. Et mida te tegite näiteks selle klassikalise „Klaasist loomaaiaga“. Mida aeg edasi, seda enam meeldib käia lavastajaid ja režissööre pidi: eelmise tööna tegid selle, aga mis sa siis nüüd tegid, mis on samm edasi. Või tagasi, vahet pole. Mis on su tee?
Soovin teile toitvat tööd „Lähenemise“ lavastusega, kauneid värve, külluslikku mustsõstrasaaki, sütitavaid karmoškalugusid.
HM: Ja magage alati oma öötunnid täis, nagu Pedajas ütles! Arvad küll, et öö läbi mõtled – aga kvaliteet, mida sa järgmisel päeval magamatuna pakkuda saad, ei ole üldse see, mis sa öösel välja mõtlesid.
TT: Mäletan seda kontekstis, et ta ütles: kui jamaks läheb, siis kõik algab sellest, et sa ei saa öösel magada. Kui kellelgi on see mure, tulge minu juurde ja rääkige. Magamisest algab, et saaks uuesti järje peale.
HT: Ta rääkis, et magama jääda on väga lihtne: lähed pikali ja lõdvestad ükshaaval kõik näolihased, eriti otsmikul, ja kui nägu on täiesti lõdvestunud, siis juba magadki.
TT: Ma teen seda – ja ma ei mäletanud, et see tuli Pedajaselt!