Jaanus Kulli, Õhtuleht, 20.02.2024
„Skalpell“ on suurepärane psühholoogiline triller. Ühel hilisõhtul koputab B (just nii on autor nimetanud kavalehel nooremat venda, keda mängib Mait Malmsten) oma venna A (Andres Puustusmaa) uksele.
Esimestest repliikidest on selge, et vanem vend on ootamatust külaskäigust rohkem kui häiritud. Tuletades nooremale vennale meelde, et on arst ja et teda ootab varahommikul ees vähioperatsioon. Ning lisades: „Me ei käi ju üldse läbi. Ja nüüd järsku…“
Vähem kui viie minutiga on selge, et mingist vennaarmust siin rääkida ei saa.
Veidi hiljem saame teada, et noorem vend on ametilt fotograaf. Mis tuleb jutuks vaid korra ja ega see polegi järgnevate sündmuste käigus (välja arvatud lõpustseen) oluline.
Sama hästi võiks ta olla kunstnik või kirjanik. Ühesõnaga, B on boheemlane ning ainuüksi mõttelaadilt täielik vastand pedandist vanemale vennale. Arusaadavalt nõuab kirurgiamet äärmist täpsust ja küllap ka pedantlikkust, kuid see väljendub ka A käitumises koduses miljöös, kui ta lausa oigab, nähes venda kingadega üle heleda põrandavaiba jalutamas või kui desifintseeriva spreiga oma toasusse ja noorema venna mahavisatud jakki piserdab, meenutades uurijat Monki samanimelisest telesarjast.
Aga autorile Antoine Rault´le on iseloomude ja elukutse erinevusest ilmselgelt vähe. Isukalt hakkab ta vaataja silme all justkui sibulat koorima. Iga järgmise koore alt tulevad päevavalgele üha uued mineviku varjud. Mida sügavamale Rault lõikab, seda enam paneb ta vaataja silmad kipitama.
Selgub, et vanem vend on krahmanud endale venna balalaika ja ema on kinkinud talle hinnalise vaasi, mille B arvates pärandas ema just talle. See on aga alles algus, kui on eemaldatud pindmine ja õhuke koor ning järgnevat silmas pidades pigem tühi-tähi. Järgmisena selgub, et juba varajases lapsepõlves tekkis A-l vaen oma noorema venna vastu, keda hellitasid vanemad hoopis enam ja kes sai alati oma tahtmise. Ning siis jõutakse juba sügavamale, kui mängu tulevad naised, B abikaasa Ariane ja B eks Sarah ning seejärel juba perekonnasaladused.
Võib vaid imestada ja imetleda, kui nutikalt „Skalpell“ on kirjutatud. Kus vendade minevik, nende teadmised ja uskumused teineteise (pere)eludest, tagatipuks vanemate elust järgmisel hetkel pea peale pööratakse ja siis veel ja siis veel….Kusjuures see kõik on sedavõrd tõetruult kirjutatud ja etteruttavalt öelduna ka mängitud, et saalisistuja kummagi venna väidetes, nii jaburad kui need hetk hiljem ka ei tundu, kordagi ei kahtle.
Kui püss on seinal, peab see pauku tegema
Üks dramaturgia põhiprintsiipidest, mille vist kõige selgemalt ja ilmekamalt on sõnastanud Tšehhov, ütleb, et kui esimeses vaatuses on püss seinal, peab see viimases vaatuses pauku tegema.
Kirurgist venna skalpellide kollektsioon on küll maalisaali lava taganurgas, kuid diplomaadikohvri suurune karp, milles punasele sametpõhjale kinnitatud erinevad kirurgi tööriistad – mis, nagu hiljem selgub, on vendade samuti arstist isa pärandus – püüab saali sisenedes pea esimesena pilku. Ja üks neist skalpellidest sellest kastist välgub lõpuks mõlema venna käes.
„Skalpelli“ lavastaja Andres Puustusmaa lõpetas koos Mait Malmsteniga lavakooli XVI lennu 1994. aastal. Suurem osa Puustusmaa teatrirollidest jäävad enam kui paarikümneaastatagusesse aega, sest 2002 läks ta õppima Venemaale stsenarististiks ja režissööriks. Nii et hilisem näitlejapagas on tal niru kui mitte olematu. Pärast Venemaalt naasmist märtsis 2023 ja enne „Skalpelli“ on ta teinud kaasa vaid Draamateatri lavastuses „12 vihast meest“. Lihtsalt imestama paneb, et vaheldumisi Venemaal filme vändates ja lavakoolis õppejõuna töötades tema näitlejaanne rooste pole läinud. Ürgandekuse näitaja. Sestap lähevad minu 12 punkti just Puustusmaale, kuigi laval näeme laval kahte võrdset ja andekat näitlejat, kursusekaaslast ja sõpra.
Puustusmaa on ühtlasi ka loo muusikaline kujundaja ja videokujundaja. Selles lavastuses on videokujundus diskreetne ja funktsionaalne, et väärib eraldi esiletoomist. Vaadatakse telekast jupikest perevideot ja siis, päris lõpus, tehakse sellega üks ime, mille puhul annab natuke nuputada, et kuidas see küll tehtud oli.
Me kõik oleme kergesti purunevad
Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on üks samm. Mingis mõttes võib öelda, et „Skalpell“ räägib pikaajalisest, retsidiivsest vihkamisest, mille käigus lõigutakse peenelt skalpelliga pisikesteks detailideks teineteise mälestused ja hing ainsa eesmärgiga põhjustada võimalikult palju valu.
Intrigeeriv ja isegi lummav on ses loos aga ambivalentsus. Saalist lahkudes tabad end mõttelt, et tegelikult oli see ju hoopiski vendade vahelise sügava kiindumuse lugu. Lugu võimetusest elada teineteiseta, väitku nad pealegi vastupidist, ning täielikust oskamatusest elada teineteisega. Tuttav ilmselt paljudele peredele, olgu tegemist õde-vendade, vanemate-laste või abikaasade vaheliste suhetega. Me kõik oleme kergesti purunevad, enamik meist ei taju, kust läheb piir egoismi ja altruismi või altruismi ja ohvrimängimise vahel.
Teatrist koju kõndides hakkab tasapisi pärale jõudma, et selles loos pole tegelikult mitte ühtegi fakti. Iga väide lükatakse ümber, igas väljaöeldud sõnas sunnitakse kahtlema. Nii ei teagi, kuidas see lugu lõpeb. Kas lapselikus üksmeeles teineteise kõrval põrandal istudes, õlg venna õlale toeks, või skalpelli teineteise kõrile surudes pressimaks välja ülestunnistust, et eelöeldu polnud tõsi.
Tõejärgsele ajastule omaselt tuleb tõdeda, et tõde on tõeliselt ülehinnatud.
Küll on tõde, et Margus Alveri tõlge prantsuse keelest on järjekordselt väga hea ja suupärane.