Jaak Allik, Postimees, 29.112023
Hea lavastuse tunnuseks olevat see, et lõplikult valmib ta iga vaataja peas ning võib olla sootuks erisugune. See tähendab, et hea lavastuse puhul ei tee lavastaja kõike publikule puust ja punaseks ette ega tõuka teda jõuliselt ühese ja ainsa arusaama pole.
Tiit Ojasoo loodud «Vend Antigone, ema Oidipuse» on juba paljud spetsialistid kiitnud väga heaks lavastuseks. Minu jaoks hakkas see valmima juba enne etenduse nägemist, kui kuulsin «Plekktrummis» Joonas Hellermaa vestlust Ojasooga. Lavastaja väitis seal, et poliitilist teatrit ta enam ei tee, sest polevat enam selle aeg. No ei uskunud ma neid sõnu mehe suust, kes on loonud meie kõigi aegade parimad ja poliitilist reaalsust otseselt mõjutanud teatrisündmused.
2010. aastal valminud «Ühtse Eesti suurkogu» hoidis ära järjekordse «messias-partei» esiletõusu 2011. aasta parlamendivalimistel. Olime ju näinud 2003. aastal võiduka Res Publica kiiret kõrbemist ning parajasti kõrbes riigikogus sinna 2007. aastal pääsenud Roheliste erakond.
Ojasoo korraldas oma suurkogu samas Saku suurhallis, kus oli toimunud Res Publica esimene suurkogu, ning võttis paljud poliit-show’ regaalid otse üle selle suurejoonelise vesivõsu sünnist. Sellega hoiti ära mõne uue «lootustandva» poliitvärdja tulek 2011. aasta valimistele, mil parlamenti pääseski ainult neli maailmavaateliselt tuntud erakonda: Reformierakond (33 mandaadiga), Keskerakond (26), Isamaa (23) ja sotsiaaldemokraadid (19). Selline jõudude vahekord võimaldas luua erinevaid võimukoalitsioone ja tegi mistahes obstruktsiooni mõttetuks.
Hoiatus meelest läinud
Viie aasta pärast oli valijaskonnal see hoiatus juba meelest läinud ning nii lisandusid riigikogusse uut poliitikat lubanud Vabaerakond ja kõik pätid Toompealt alla peksta tõotanud EKRE. 2019. aastal läks Vabaerakond vabasurma ja uus messias – Eesti 200 – jäi napilt joone alla. Rahva mälu aga hägustus veelgi ja 2023. aastal anti puhast poliitikat ja pikka plaani tõotanud valeprohvetile juba 14 mandaati ning nüüd jälgitakse tema paratamatut hääbumist. Mis näitab, et teatri tehtava vaktsineerimise mõju üle ühe valimistsükli ei ulatu ja see vajab kordamist.
2015. aastal ennustas Ojasoo lavastusega «Savisaar» oraakelliku täpsusega, mis juhtub valitsejaga, kui ta võimu oma elustki kallimaks peab. Kahjuks ei võtnud meie poliitika suurkuju seda ennustust tõsiselt ja täna meil teda enam pole.
Ja eks oli poliitiline ka NO99 viimane lavastus «Kihnu Jõnn», kus lavastaja peegeldas kibeirooniliselt enda verejanulist tühistamist «ajakirjandusliku avalikkuse» poolt.
Praegu on taas aeg, kus just kunst võiks sumbunud ja tupikusse jooksnud sisepoliitikasse kas meeleparandust tuua või sellele lausa eutanaasiasüsti teha. Seda suurema huviga läksin vaatama Ojasoo uusimat lavastust «Vend Antigone, ema Oidipus» ega pidanud pettuma. Tolle töö teatrikunstilistest ja ajaloofilosoofilistest väärtusest, nagu ka kohati lausa hiilgavast näitlejaloomingust on juba palju ja õigusega kirjutatud. Poliitilise loomana nautisin mina aga seda, kui täpselt on meie poliitilise teatri suurmeister läbi valgustanud ja ka välja naernud just meie hetkepoliitilise olukorra. Ning teinud võimalike arengute suhtes ka tõsiseid hoiatusi.
I vaatus «Bakhandid» ehk Kaja Kallas surub maha õpetajate streiki
Välismaalt (järjekordse auraha saamiselt) koju saabunud mehine valitseja Pentheus, kelle nimi tõlkes tähendab «õnnetust», avastab, et linnast on lahkunud kõik naised (kes moodustavad ju õpetajaskonna valdava enamuse). Sellise häbematu streigiga on ühinemas isegi kaks viimast vana meest, kes veel midagi õpetada suudaksid, kaasa arvatud koguni Pentheuse vanaisa ja üks riigi rajajatest Kadmos. Enesekindel valitseja otsustab vastuhaku jõuga maha suruda ning osavõtjaid karmilt karistada. Ta ei võta kuulda jumal Dionysose hoiatust ega taha teda koguni oma ülemuseks tunnistada. Paraku ei alistu äksi täis naised Pentheusele ja too otsustab naiseriided selga panna (milles Gert Raudsep meile vaimukalt näitab oma kangelase tegelikku olemust) ning tungida ise streikijate leeri. Seal kohtub ta aga võidujoovastuses streigijuhi Agauega, kes ümberriietatud valitsejas lausa lõvi arvab nägevat ning ta pea vapralt maha raiub. Lugu lõpebki sellega, et toibunud Agaue näeb ehmatusega oma süles valitseja(nna) pead.
Raske on midagi päevakohasemat ette kujutada ning on juba publiku arvata, kas näha enda ignorantsuse läbi langenud peas vaid valitseja või kogu valitsuse pead. Julgelt lõvile vastu astunud streigijuhis Agaues võib soovi korral ära tunda haridusministri, Pentheust hoiatanud lõbusas Dionysoses (Tiit Suka toredas kehastuses) aga muidugi meie alati rõõmsameelse presidendi.
II vaatus «Kuningas Oidipus» ehk Isamaa otsib kriisi põhjustajat
Riigis on katk. Nii poliitiline, majandus- kui eelarvekriis. Oidipus (tõlkes: ülespaistetanud jalg), keda rahvas austab varem riiki valitsenud kurja Sfinksi tapmise eest, asub raevukalt kriisi põhjustajat otsima. Ta lubab julma kättemaksu sellele, kes on tolle õnnetuse esile kutsunud, ja autasu neile, kes süüdlase paljastavad. Lõpuks aga kujunevad asjaolud nii, et Oidipus on sunnitud tunnistama, et oma läbimõtlematute ja rumalate tegude ning varasemate valikutega ongi ta ise oma riigi õnnetuse põhjustaja. Ning nüüd ei jää tal muud üle kui endal ise silmad välja torgata (enne kui pettusest raevunud rahvas seda teeks) ja troonilt lossi tagaruumidesse pageda.
Selles loos on lavastaja jällegi talle omase oraakelliku ettenägelikkusega (mäletate «Savisaart»!) kuulutanud tulevikku, kui praegune Isamaa juht (keda lausa äratuntava hüsteerilise raevu ning kõiketeadva enesekindlusega mängib Priit Võigemast) peaks võimule pääsema. Loodame, et Reinsalu on Savisaarest targem ja võtab seda ettekuulutust arvesse.
III vaatus «Vennad ja õed» ehk Kõlvart kipub võimule
Vennad Eteokles ja Polyneikes on võimu pärast sõjajalal. Hetkel on Teebas võimul sinises maadlustrikoos Eteokles, kuid punases trikoos Polyneikes on saabunud linna piirama vene keeles laulva võõrväe eesotsas. Tasavägises lahingus langevad mõlemad vennad.
Võimu pärib nende onu ja senine regent Kreon, kes hoiab ilmselt Eteoklese poole ja keelab surma ähvardusel Polyneikese laipa matta. Käsule astub vastu mõlema õde, samast sugukonnast pärit vapper Antigone (Teele Pärn), kes proovib seda siiski teha, ja Kreon mõistab ta surma. Jumalad (ja rahvas) ei kiida julma otsust heaks ning Kreon lõpuks muudabki selle, kuid Antigone on juba end hauakambris üles poonud. Meeleheites tapavad enda nii Kreoni naine kui ka Kreoni poeg, kes oli Antigone peigmees. Teeba laguneb. Valeotsuste tõttu on Kreon ise oma esivanematelt saadud päranduse hävitanud.
Pole raske selles näitemängus ära tunda praeguse Keskerakonna lugu. Siin on Ojasoo läinud ehk liigagi otseütlevaks ja näpuga näitavaks. Lisaks Polyneikosega kaasnevale venekeelsele laulule ja punasele trikoole on ta Kreoni mängiva Taavi Teplenkovi riietanud «Õnne 13st» laenatud linnapea-ülikonda ning andnud talle ka sellest seriaalist tuttavad näitlejaülesanded, ning võta või jäta, välja tuleb Ratas mis Ratas. Kartmatus ja otseütlevas Antigones võime aga näha ilmselt Yana Toomi (paralleel Anneli Otti või Oudekki Loonega jääks ilmselt nõrgaks).
Lavastaja tõeliselt ettenägelik geniaalsus ilmneb aga selles, et kõigi kolme vaatuse lõpul laseb ta oma kohalikes lahinguis langenud kangelastel (Pentheus-Kallasel, Oidipus-Reinsalul ja Antigone-Toomil) ellu ärgata, väljuda lavalt otse läbi vaatesaali ja sätendava valguse vihkudes kanda end rahva (valijate) toetavail kätel helge tuleviku (Euroopa Parlamendi) poole.
Eks juunis näeme!
Selles lavastuses ei üllata mind mitte Ojasoo lõikav tänapäevasus ja oskus valida lavale toomiseks päevapoliitikast just kõige aktuaalsemaid teri, mida ta näitas juba NO 99 teatris ühekordseid poliitilisi aktsioone luues, vaid Mati Undi geniaalsus kirjutada 2004. aastal Eesti olusid kakskümmend aastat ette nägev vaimukas näitemäng.
Aga ehk ilmutab selles ennast hoopis antiiktragöödiate igavene kaasaegsus.