Katariina Libe, Eesti Ekspress, 01.06.2024
6. juunil esietendub Draamateatri rahapesust rääkiv lavastus „Rahamaa“, mis teksti autori Mehis Pihla sõnul on kui uusrikka anekdoot. Moraalsetest valikutest, inimlikest motiividest ja sellest, kuidas lavastuse tekst kokku pandi, räägivad lisaks Pihlale ka lavastaja Hendrik Toompere juunior ja peaosaline Tõnis Niinemets.
„Ma ütleksin, et „Rahamaa“ on hämaras teatri ja filmi vahealas,“ sõnab Mehis Pihla. Nimelt saab publik jälgida kogu tegevust ekraani kaudu ja kahte kaamerat on kutsutud orkestreerima režissöör Ove Musting, mis pole teatris sugugi tavaline nüke. Laval on ka live-bänd eesotsas Maria Faustiga, kes mängib lavastuse jaoks kirjutatud Fausti originaalmuusikat. Suvetükile kohaselt on lavastusmeeskond kolinud oma majast välja, Tartusse Kammivabrikusse.
Kuidas Kammivabriku ruum teid kohtleb?
Hendrik: Ruum kohtleb meid üllatavalt hästi. Ma kartsin palju hullemat, sest väljasõidud on alati sellised… Aga õnneks on kunstnik Kristjan Suits osanud selle hiiglasliku ruumi proportsioone vägagi nutikalt jagada ja loonud igati lugu toetava lava. Ja üleüldse, Tartu on ka tore.
Aga lähme lavastuse teema juurde: kuidas sündis üldse idee rääkida lugu rahapesust?
Mehis: Mul oli isiklikult suur uudishimu selle teema vastu. Võtsin selle lihtsalt iseenda uudishimu rahuldamiseks ette. Kuritarvitades oma ametipositsiooni, helistasin inimestele ja küsisin, et mis seal siis täpselt juhtus. Arvasin, et olin juba enne asjadega üsna hästi kursis, aga materjaliga tegelema hakates tuli välja, et ma olin lugenud umbes 5% kõigest kirjutatust.
Läbi aastate on ajakirjandus kajastanud neid juhtumeid väga aktiivselt ja neid on olnud nii palju. Lugesin juurde ka sellest, mis läänes on toimunud, sest üle maailma kordub ju täpselt sama muster. Kõige rohkem hämmastab mind see, kui suur hulk raha liigub offshore’is: 5% maailma SKPst ehk 2 triljonit igal aastal, kuigi keegi ei tea, kui palju täpselt – see on suurem summa kui Inglise, Prantsuse ja Vene majandus kokku! –, ega tea ka keegi, kus see raha liigub ja mida sellega tehakse. Tegin ka intervjuusid ja nendest killukestest üritasin konstrueerida tervikliku, alguse ja lõpuga loo.
Hendrik: Väidetavalt oli ju Danske juhtumi puhul tegemist maailma suurima rahapesuskandaaliga. Ukraina sõja valguses muutus see teema veelgi aktuaalsemaks: suures osas pesti meil just vene klientide raha ja paljud otsad viivad kas kaudselt või otseselt FSBni. Pole midagi teha, sõda asetab asju veidi teise perspektiivi.
Kuivõrd moraalselt mustvalged te seda lugu jutustades olete?
Hendrik: Aga elus on ju ka asjad väga harva mustvalged.
Mehis: Me üritame olla elulähedased selles mõttes, et tõlgendamine või hinnangu andmine jääb publikule. Me ei osuta sellele ise näpuga.
Hendrik: Ja samas, mis seal salata, sa ei saa ühtegi tükki teha ilma, et sind ennast seal sees ei oleks. Loomulikult on meil enda vaated ja tõekspidamised, mis ilmselt kajastuvad ka laval.
Kui palju on tekstis üldse päris nimesid?
Tõnis: Üksainus päris nimi on: Putin. Minu kehastatav tegelane Artur ja temaga juhtuvad sündmused on mitme prototüübi põhjal kokku kirjutatud, ta on koondportree.
Mehis: Panin intervjuude põhjal kokku ühe tervikliku, alguse ja lõpuga loo. Otsisime selles suuremat üldistust. Meie asi ei ole võistelda publitsistika või kohtusüsteemiga, meie asi ei ole kellegi üle juriidiliselt õigust mõista. Sedasi ei pea olema ka ise faktitäpsuse kammitsas. Meie jaoks oli oluline üldprintsiibist aru saada, mida selline asi inimesega teeb. Kui ajakirjanduses sel teemal kirjutatakse, siis kogu aeg takerdutakse nendesse lõpututesse ettevõtetesse ja muudesse detailidesse. Meie privileeg ongi see, et me saame lihtsalt öelda „nad tegid enda skeemi“ ja minna asja olemuse juurde. See on meie vabadus teatrit tehes.
Hendrik: Kindlasti pole see dokumentalistika, mis lahkab kirurgilise täpsusega rahapesu anatoomiat ja paljastab siis absoluutse tõe. Lavale jõuab päriselust inspireeritud lugu, mis on kunstiline tõlgendus antud teemadel.
Sulev Vedleri rahapesust rääkivas raamatus „Pestud miljonid“ on vahva tsitaat panga kliendihaldurite kohta: „Ükskõik kelle sa palkasid, kuu aja pärast oli ta ikka libeda välimusega.“ Kas teie lavastus annab ka aimu, et hämaratesse skeemidesse sattumises oli teatud paratamatus?
Tõnis: Jah, Arturi tegelasele põhjendatakse alguses ära, miks see kõik on täiesti okei, ja ei lähegi kaua aega mööda, kui kõik on väga ilus ja ta saab endale lubada asju, millest ta varem võis ainult und näha.
Mehis: Selles on mingi paradoks, et raha justkui võimaldaks meil elada väga erilist elu, aga millegipärast see eriline näeb seal pangas jube ühesugune välja – päevitus, kindel ülikonnalõige, uhked käekellad, autod.
Tõnis: Seda ütlesid lavastuse ettevalmistuse juures meile ka pangandusega seotud inimesed, et nad kõik muutusid klišeemeesteks.
Mehis: Vedler kirjutab selles raamatus ka, et rahapesu ei olnud must ja valge, seal oli halli kõigis oma varjundites. Ja siis ongi väga keeruline eristada, kust maalt see asi on veel enam-vähem okei ja kust maalt on selge kuritegevus.
Hendrik: Selleks, et juriidiliselt tõestada, et tegu on musta rahaga, tuleb kõigepealt tõestada ära eelkuritegu ehk kuidas see raha saadud on. Senini, kuni ei ole see tõestatud, ongi see kõik hall.
Tõnis: Just see kaitsebki seda seltskonda, keda publik laval näeb. Nende jaoks see raha ei ole kuritegelik, sest kuskil pole ju otseselt öeldud, et see oleks kuritegelik.
Mehis: Rahapesu ei puudutagi alati kuritegelikult teenitud raha, aga skeem on sama. Mõni kasutab seda maksudest kõrvale hoidmiseks, mõni kasutab selleks, et enda raha kaitsta, see asi muutubki keeruliseks tänu sellele, et neid varjundeid on nii palju. Kui lappad 90ndate Äripäeva, siis peaaegu igas numbris on reklaam: „Sa ei taha makse maksta? Osta meie offshore-skeem.“
Hendrik: Kui võtta see aeg, millal me hakkame seda lugu jutustama – 90ndad –, siis sel ajal see oligi business as usual. Aeg on oma töö teinud nii seadustes kui ka inimeste teadvuses. Esimene „laks“ oli 2001. aasta kaksiktornide terroriakt, kui maailmas hakati vaatama, et kust kohast need terroristid oma raha said, seejärel majanduskriis, Panama paberid, nüüd venelasi puudutavad sanktsioonid.
Oli aeg, kus see oligi tavaline äriajamise viis. Olime just NSVList välja saanud, sihiks silme ees jõukas Skandinaavia. Loomulikult soovisime, tegelikult soovime siiani elada sama hästi kui nemad, ainult et raha pole, kurat. Meie rahva teekond ongi olnud üks suur heitlus ilusate unistuste ja vanade kommete vahel. Mulle tundub see valulik protsess üsna iseloomulikuna. Kes sattus panka, kes poliitikasse, kes teatrisse tööle. Eks me kõik proovime oma elu elada nii hästi, kui oskame.
Vahest on teid säästnud see, et teil on olnud kunstilised ambitsioonid, kuhu oma kirge sihtida, kui seda ei oleks, oleks ka äkki need autod ja ülikonnad teid isutanud?
Mehis: Kui meil oleks olnud see üks sõber, nagu meie peategelasel, kes pakub ropult suurt rahakotti, siis kes meist julgeb sada protsenti väita, et nad ei läheks seda teed?
Tõnis: Ja kui see veel ilusti ära pakendada ja põhjendada. Ma ise arvan, et küllap ma oleks ka kaasa läinud. Mis ma ikka mõtlen, et ma olen palju moraalsem inimene, kui need, kes on seda teinud? See kõik juhtub step by step. Ja siis ühel hetkel mõtled, et kurat, kuidas me nüüd siia oleme välja jõudnud, stardipunkt oli ikkagi päris teine.
Moraalse kompassi panebki ju paika tihti see, mis teised ümberringi teevad. Tudengina sõitsime vast kõik bussis jänest, praegu tunduks endale nõme ilma piletita kusagile hiilida.
Mehis: Oleme otsinud lavastusse selliseid tendentse ka. Mingi aeg oli loogiline, et kui sa läksid Rootsi lauda, siis ei võtnud kartulit, vaid ikka ainult seda kõige kallimat liha.
Või kui hotellis ööbisid…
Mehis: Siis võtsid kaasa seebi ja sussid, mis siis, et neid ei kasutanud hiljem.
Hendrik: Taust, milles sa toimetad, loeb. Väga pahade poiste seas tunneb natuke paha poiss ennast isegi heana.
Mehis: Ja kui sa saad igal aastal ka tunnustust selle eest – oled aasta kolleeg, sind tunnustatakse, oled tubli, teed väga palju tööd, siis miks sul peaks mingi häirekell üldse peas lööma?
Tõnis: Sa liigutad ju lihtsalt numbreid.
Hendrik: Ja ausalt öeldes, võrreldes mõrva või otsese röövimisega tundubki see üsna süütu tegevusena. Ega sellest hämarast finantssahkerdamisest meie oma aruga lõpuni aru ei saagi. Keerukatest skeemidest või kuriteokoosseisu puudumisest või mittepuudumisest pakub meile rohkem huvi inimelu absurd ja traagika, mis selle kõige tõttu lahti rullub.
See on ka teatri kodulehel kirjas, et lavastus pakub tumedat huumorit. Kas see huumor on selles olukorras endas sees või on see sinna külge poogitud?
Tõnis: Minu meelest selles pangandusmaailmas sünnib nali siis, kui inimene on teinud üle oma võimete tööd, und on vähe olnud, summad ja maht on suured. Siis hakkab juhtuma asju, mis võivad kõrvalt tunduda jaburalt koomilised. Näiteks lastakse kogemata fiktiivse ettevõtte käive nii suureks, et see jõuab Äripäeva toppi. See on tragikoomiline, aga nende inimeste enda jaoks ei ole üldse asi naljakas.
Vedleri raamatus leidus päris humoorikaid jutustusi sellest, kust keegi väidetavalt oma hunniku sularaha sai. Näiteks ema kaevas välja kirstud vanade müntidega.
Mehis: Ka see on tükis sees.
Tõnis: Mõelda vaid, need inimesed töötavad suurte summadega, aga neid tabab ka eraelus koduhoovis meeletu õnn – nad löövad labida maasse või lähevad korraks vanaema juurde külla ja sularaha leiab ise tee nendeni!
Mehis: Mõnes mõttes on see kokku üks uusrikka anekdoot. Uusrikas on inimene, kellel pole kunagi raha olnud ja nüüd järsku on seda väga palju, aga raha kasutamise kultuuri pole. Ja samal ajal tahaks juba olla kultuurieliit ka.
Kuivõrd te ennast sellesse finantsmaailma sisse lugesite ja kas see oli keeruline?
Mehis: Nende skeemide ainuke point ongi selles, et ajada asi võimalikult keeruliseks – teha nii palju erinevaid firmasid, nii palju keerulisi tehinguid, et keegi ei saaks midagi aru, mis toimub. Teed firma Bahamale, registreerid talle pangakonto Seišellidele ja lisad sinna veel kuus osist. Kelle poole peaks siis pöörduma, et saada infot?
Tõnis: Selle skeemi keerukus on maht. Tapad mahuga ära järelevalve võimekuse.
Aga ise te nüüd raha pesta ei oska?
Mehis: Tead, kõige hämmastavam ongi see, et piisab ühest guugeldamisest ja ühest telefonikõnest, hinnakirjad on netis olemas. Riiulifirmade vorpija ja varahalduri leidmine on ühe guugeldamise kaugusel, see on legaalne asi. Kui tahad, võid endale ka Vanuatu kodakondsuse osta.
Tõnis: Ja Vanuatul elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed! Aga rahapesemisega ei saa me kahjuks kaasa minna lisaks moraalsetele põhjustele ka seetõttu, et selleks peaks kõigepealt olema raha, mida pesta. (Naerab.)