Andrus Karnau, Postimees, 24.05.2024
→ Draamateatri lavastus uurib, paljust oleme valmis heaolu saavutamiseks loobuma
→ Venemaa laienes mh Eestis pestud rahaga läände ning mõjutab nüüd läänt
→ Kui Eesti eurole üle läks, olid 500-eurosed nii minev kaup, et neid tuli alatasa juurde hankida
Draamateatri trupp paljastab juunis Eesti panku vapustanud rahapesu saladused, püüdes aru saada, mis oli selles head ja mis halba, kui pankurid miljardeid dollareid Vene musta raha läbi Eesti liigutasid.
«Rahamaa» esietendus on 6. juunil kultuuripealinnas Tartus. Peaosas Tõnis Niinemets, lavastaja Hendrik Toompere jr ning laval on Maria Fausti bänd. Veel enne seda, kui trupp Tartusse proovidele sõitis, rääkis näidendi autor, Draamateatri dramaturg Mehis Pihla lavastuse tagamaadest.
Keeruline on kõnelda lavastusest, mida keegi pole veel näinud. «Rahamaa» afišil hoiab Tõnis Niinemets kätt poolenisti näo ees, justkui püüdes vaatajat tõrjuda. Miks selline poos?
Vastus on palju praktilisem, kui võiks arvata. Plakatifotosid tehti palju, aga see variant tundus õige. Kui seda lugu uurisin, alustasid paljud inimesed vestlust lausega, et rahapesu on tundlik teema. Olen mõelnud, et miks see on tundlik ja miks sellest ei taheta rääkida. Järeldus: kõik said aru, et see on ebamoraalne, aga Eestis legaalne. See oli niisugune asi, mida taheti teha, aga mille tegemist ei tahetud tunnistada.
Vastus küsimusele: see on hämarus, millest ei taheta rääkida avalikult, mis tegelikult oli, mis oli rahapesu taga, seetõttu foto oli sobilik.
Kui kaua te rahapesu olete uurinud?
Umbes kaks aastat.
Kas olete aru saanud, mis Eesti pankades toimus?
Suures pildis ei toimunud midagi keerulist. Minu kõige suurem üllatus oli, et väga palju oli avalikku infot. Meedia on seda kajastanud Eesti taasiseseisvumise algusest peale. Rahapesu on Eesti panganduse ajalooga läbi põimunud. See on kogu aeg teemaks olnud, aga ühel hetkel lahvatas sellest skandaal.
Selles ei olnud midagi keerulist, see oli pankade prioriteetne ärisuund – idaraha vahendati läände. Eesti asub ida ja lääne vahel, see tundus loogiline ja oli väga kasumlik. Kuhu tõmmata piir? Kust maalt raha ei ole enam aus? Kuna seadused muutusid, siis lubatu oli ühel hetkel kriminaalne.
Lavastuse pealkiri «Rahamaa» seostus otsekohe nõukogudeaegse lastefilmiga Buratinost, kus istutati münte maasse, et neist sirguks rahapuu. Kas ma olen valel teel?
Ei ole valel teel. Sarnaseid elemente oleme ka lavastuse proovides läbi käinud, kasvõi «Nukitsamehe» rahalaulu. See on osa ka sellest loost.
Kas see on nii, et inimese nutikus ja rahakus ei ole seotud?
See lugu tõestab seda küll. Rahapesuga tegelenud inimesed ei ole finantsgeeniused.
Kui palju tahate «Rahamaa» loost enne esietendust ära rääkida?
«Rahamaa» on päriselust inspireeritud lugu, kus teatritegijatena oleme üritanud aimu saada, kuidas täiesti tavalisest noorest inimesest saab maailma ajaloo väidetavasti suurimas rahapesus osaleja. Lugu põhineb päriselul, aga see pole ühe panga lugu. Meie lugu põhineb mitmes pangas juhtunul, sest raha pesti paljudes pankades.
Ühesõnaga, «Rahamaa» peategelase prototüüp on mõni Danske panga töötaja?
Peategelase aluseks on mitu inimest, nende elu.
Kas lavastusel on õnnelik lõpp?
Loo lõpp pole mitmes mõttes veel selgeks saanud.
Kuhu rahapesuskandaalid on jõudnud? Swedbanki kohalikud juhid mõisteti kõik õigeks (prokuratuur võttis veebruaris neile esitatud kahtlustused tagasi, sest ei suutnud neid kontrollida – A. K.). Danske panga haldurid on veel kohtu all. Juriidiline hinnang on tulemata ja seetõttu on ka lavastuse lõpp ambivalentne.
Kas see on õnnelik lõpp? (Ohkab.) Lugu tervikuna ei ole õnnelik.
Kas Danske panga endise juhi, kadunud Aivar Rehe saatus on teie näitemängu mõjutanud (Rehe tegi enesetapu 2019)?
Tema tegevus on avalikult nii hästi teada, et see on kindlasti mõjutanud meie lugu.
Kas Aivar Rehe astub lavale?
Aivar Rehe nimelist tegelast lavale ei astu, aga pangajuht on meie loos olemas.
Kas tema saatus on laval niisama traagiline?
Sellele jätan vastamata, las see selgub laval.
Draamateatri peanäitejuht, «Rahamaa» lavastaja Hendrik Toompere jr sai äsja teatriauhinna sotsiaalselt tundliku repertuaari kujundamise eest. Teie lavastus jätkab sama rida.
Kindlasti on rahapesu päevakajaline ja oluline teema. Hakkasin selle looga intensiivsemalt tegelema pärast Vene-Ukraina sõja algust. Kui hakati rääkima, et on vaja Venemaa vastu sanktsioone kehtestada, aga oligarhide raha ei leitud üles. Minu jaoks kõlasid kaks asja kokku.
Eestis on inimesed, kes on venelaste raha liigutanud, nimetame seda nii, ja samal ajal on meil probleem, et me ei leia seda raha üles. Rahapesul on väga halvad tagajärjed. Keeruline oleks väita, et meie pangahaldurid põhjustasid sõja, seos on väga kauge. Aga rahapesu on ühiskondlik teema, mis oleks vaja avalikult läbi rääkida.
Olen palju mõelnud sellele, miks Eesti teatrid kardavad tundlikke teemasid. Mugavam on lavastada Shakespeare’i või antiiktragöödiaid, mis sajanditega muutunud juba steriilseks. Kuidas te «Rahamaaga» vastuolu ületate ja olete nii argiselt tänapäevane kui ka kunstiliselt mõjukas?
Alustan vastu vaidlemisega – kõik oleneb sellest, kuidas klassikat lavastada. Draamateatri repertuaarist Tiit Ojasoo «Macbeth» ja «Antigone» kõlksuvad tänase päevaga kokku. Ajalooline klassikaline lugu on siin ja praegu.
Kui võtta nüüdisaegne lugu, siis on oht, et üldistus jääb napiks. Teater ei ole publitsistika. Meie asi ei ole ajakirjandusega võistelda ega vahetult toimuvat kommenteerida. Meie asi on otsida üldistusi, rääkida inimestest, mida juhtunu teeb inimestega. Teatri eesmärk on jõuda päevakajalise kunstilise üldistuseni. See on väga suur ja keeruline töö, et leida päevakajalisele lavastusele laiem mõõde, sest üldistuseta ei püsi tükk mitu aastat repertuaaris.
Mis on «Rahamaa» üldistus ja kunstiline mõõde?
Me räägime lavastusest, mida pole näinud teie ega mina. Proovid käivad, aga tahaks loota, et lavastuses on mitu kihti: rahapesu on skandaalidena läbiv teema, lisaks mida raha teeb inimesega. Lavastus räägib meie unistustest ja Eesti Vabariigi üles ehitamisest.
Me oleme tahtnud Euroopa jõukusele järele jõuda, aga milliste vahenditega seda saavutada? Eesti positsioon ida ja lääne vahel on transiidimaaks olemise meisse sisse kirjutanud, aga sellega kaasneb vastutus. Pluss veel eetika.
Kas poliitikutel tuleb Tartu Kammivabrikust «Rahamaa» etenduselt lahkuda, silmad häbi täis?
Me ei ründa nimeliselt ühtki poliitikut. Loodan pigem, et vaadates võiks iga eestlane leida midagi, mille üle järele mõelda. Taasiseseisvumise järel nii väga tahtsime heaolu, peaks mõtlema, mida oleme valmis tegema selle saavutamiseks.
Lavastuse lähtepunktiks on tõdemus, et kõiges on süüdi vaesus. Kui hinnata elu aastal 2024, kas keskmise eestlase mentaliteet on muutunud võrreldes 1990ndate algusega?
Tõdemus, et olime vaesed, on põhjus, aga ka eneseõigustus. Seetõttu lubame endale asju, mis ei ole nii õiged. See on ülihea küsimus, lavastuses viskame selle õhku. Mulle tundub, et ühiskond on murrangukohas, kus mentaliteet, mis tõi meid siia, on jõudnud tupikusse. Me ei saa üle ega ümber sõjast.
Mõtleme Kaja Kallase idavedude skandaalile, selle hetkeni olime elanud Kallasele kaasa. Kallasel oli moraalne eelis, seetõttu tema jutt ja argumendid olid tõsiselt võetavad. Skandaali puhkedes kaotas Kaja Kallas moraalse eelise, mõnes mõttes kaotas kõik. See on ka meie riigile õpikoht, kui tähtis on moraal.
Aga mis selle teadmisega peale hakata, kuidas see peaks meie heaolu ja elukvaliteeti tõstma? Seda ma ei tea, see ongi mõttekoht. Ühelt poolt teame, kuidas peaks käituma, aga teisalt tahaks ka head elujärge. Ma ei oska öelda, kas maailmas keegi on nende kahe asja ühitamisega hakkama saanud.
Kas iga suure varanduse taga on kuritegu?
Ma nii ei julge väita, aga lööksin palli teise kohta. Minult on küsitud ja trupp on arutanud, et mis on selles halba, kui Vene raha liigutati läände – Venemaa jäi nõrgemaks, lääs sai tugevamaks. Nii. Meie saime vahendustasu. Justkui kõik võitsid.
Aga kas raha, mis läände jõudis, kas see on nüüd lääne raha? Julgen kahelda. Suures pildis juhtus see, et Venemaa laienes rahaga läände ning mõjutab läänt praegu palju rohkem, kui oskame ette kujutada. Vene-Ukraina sõda näitab seda meile ehedalt. Siin on jällegi moraalne küsimus.
Me oleme aastaid teadnud, et Venemaa režiim on kuritegelik. Me oleme sellest aastaid rääkinud – Litvinenko mõrv, ajakirjanike mõrvad –, aga samal ajal on lääs lahkelt võtnud Putiniga seotud oligarhide raha, öeldes, et ühtegi kuritegu ei saa tõestada, midagi ei saa kindlalt väita. See on moraali küsimus. Me tahame saada osa idapoolsest jõukusest, kuigi moraalselt on see kahtlane.
Draamateater mängib «Rahamaad» juunis Tartus 11 korda. Kas need jäävad ainsateks mängukordadeks?
Tükk tuleb välja Tartu kultuuripealinna programmi raames, tänu sellele meil ongi võimalik lavastust nii suurelt ja rahvusvaheliselt teha, saame privileegi kaasata Maria Faust koos Taani ja Norra muusikutega. Lavastame Kammivabrikus, plaan on teha suurelt-suurelt, mängukordi on piiratud hulk, aga on üsna kindel, et tuleval aastal mängime Tallinnas.
Draamateatris tõesti nii suurt lava ei ole kui Kammivabrikus.
«Rahamaa» lugu sobib Kammivabrikusse, nõukogudeaegne tööstushoone, mis praegu on hipsterite kultuuri- ja pidutsemiskoht, juba ruumi transformatsioon räägib lavastusega kaasa – nõukogude ajast Skandinaavia heaolusse.
Kas Maria Fausti muusika on taustaks, ilustuseks ja publiku meelitamiseks või on sel veel mõni funktsioon?
Muusikal on veel üks funktsioon, muusika annab lavastusse veel ühe kihi. Rahamaailm on pragmaatiline ja külm. Maria Fausti muusika, mida ta on lavastuse tarbeks juba kirjutanud, sunnib küsima palju suuremaid küsimusi. Muusika täiendab tugevalt lavamaailma.
Maria Faust kirjutab originaalmuusika?
Jah. Ma veel täpselt ei tea, mis lavale jõuab, aga Maria Faust on kirjutanud originaalmuusika, mille hoolikal kuulamisel võib leida toredate vimkadega viiteid teistele lugudele. Publik võib kuulda motiive märgilisematest Eesti muusikapaladest, aga ma ei tea, kas ka «Nukitsamehe» filmi «Rahalaul» on nende seas.
Te osalete näidendi autorina proovides, kui palju algne tekst on muutunud?
Muutunud on, sest arendasime lavastust noorema Hendrik Toomperega koos. Ma ei kirjuta teatritekste vaakumisse, vaid kindla lavastuse tarbeks.
Meie töö nägi nii välja, et mina kirjutasin esialgse versiooni, seejärel hakkasime koos Hendrikuga mõtlema, et kuidas seda lavale panna. Sellega tulid muutused tekstis. Seejärel liitusid esimesed näitlejad, kel on läbivam roll – Tõnis Niinemets, Inga Salurand, Karmo Nigula –, kellega koos hakkasime näidendit lugema ja arutama. Näitlejate pilk andis peegelduse, mis tuleb välja ja mis ei tule, mida tahame ja mida ei taha.
Niimoodi jupihaaval on tekst täpsustunud. Praegu on jäänud neli nädalat esietenduseni, mida aeg edasi, seda vähem muudatusi. Tekst teenib lavastuseesmärke.
Kui Tõnis Niinemets astub lavale, siis publiku esimene reaktsioon on, et tee üks nali. Kas peaosalise naljamehe kuvand tuleb kasuks või kahjuks?
Kui vaatan, kuidas Tõnis Niinemets praegu «Rahamaa» proovis mängib – ma ei ole sellist Niinemetsa varem näinud. Olen temaga koos palju asju teinud, olen aidanud tal ka stand-up’e kirjutada. «Rahamaa» on võimalus näidata end võimeka draamanäitlejana.
Huumorimehe maines on ka midagi kasulikku. Tõnis on sooja natuuriga inimene, meil on vaja, et publik elaks peategelasele kaasa. Arvestades, mida peategelane teeb, mis valikuid ta langetab, siis sooja iseloomuga näitleja, keda inimesena usaldame, muudab lavastuse ambivalentsemaks, elusamaks ja inimlikumaks. Me ei lahterda tegelasi heaks ja halvaks, Tõnis teeb temast inimese. Tükis on ka nalja, ja see muidugi sobib Niinemetsale.
Raha – see on alkohol, autod, hobused. Kui palju glamuuri ja ohjeldamatut pidutsemist näeb lavastuses?
Seda näeb. Kui hakkasin uurimistööd näidendiks tegema, oli mul ka niisugune hoiak, et ai, seal kindlasti oli hästi palju… Minu kõige suurem üllatus oli, et tegelikult inimesed tegid lihtsalt väga palju tööd. Töö tegemist näeb lavastuses rohkem kui glamuuri ja pidutsemist. Miljardid, mis läbi Eesti käisid, need ei liikunud ise, inimesed tegid selleks roppu moodi tööd.
Kas te mõnikord olete mõelnud, et äkki oleks pidanud pankuriks õppima?
Olen sellele mõelnud. Kui mõne uue fakti teada sain, mida kõike on Eestis tehtud, mille peale ahastusse peaaegu surin, siis olen arutanud, et võibolla oleks pidanud ka pankuriks hakkama, sest summad on suured. Teisalt saan aru, et olen tegelikult teinud kõik nii, et minust mingil tingimusel pankurit saanud poleks.
See eeldab teatavaid inimlikke omadusi. Olen jõudnud teatrisse. See tähendab, et mul ei ole isikuomadusi ega väärtusi, mida on vaja pankuril. Tõenäoliselt saaksin pankuritööga hakkama, aga minu isikus on midagi, mis panka ei tõmba.
Milline isikuomadus teeb inimesest eduka pankuri?
Pangas on igasuguseid töökohti, mistõttu üldistan kirvemeetodil, et üks isikuomadus on pragmaatilisus. Mitu inimest on mulle öelnud: pank ei ole moraaliasutus, vaid ajab pangaasju.
Arvestades seda, mis toimus rahvusvaheliste pangaülekannetega Eestis, peab inimesele väga palju meeldima raha ja kõik see, mida raha eest saab. Meile kõigile meeldib raha, aga see peab olema natukene teine tase.
Ütlesite, et rahapesu kohta lugedes sattusite mõnikord ahastusse. Kas te tahaks mõne näite tuua?
Kui Eesti läks üle eurole (me kõik mäletame pilte, kuidas rekadega toodi Eesti Panka sularaha), siis kolm-neli kuud hiljem olid 500-eurosed keskpangas otsas, sest need olid kõik kohvritega Venemaale viidud. Rahapesu mastaap on muljet avaldav! (Eesti Panga tellimusel trükitud 500-eurosed lõppesid, mistõttu toodi neid teiste euroala riikide keskpankade hoidlatest aina juurde – A. K.)
Kas teile meeldib raha?
Minul on rahaga kahetised tunded. Kas mulle meeldib raha omada ja raha eest asju osta? Muidugi, kõigile meeldib. Kas mulle meeldib raha küsida või raha pärast kellegagi õiendada, riielda või võidelda? Absoluutselt mitte. Ma ei salli seda.
Meil kõigil on elulisi kogemusi, kuidas raha inimest muudab. Kui inimese käes on raha, siis muutub ta ise ja muutuvad tema ümber olevad inimesed, kes temalt raha püüavad kätte saada.
Eesti näitekirjanduse kõige kuulsam rahalugu on Jaan Tätte «Ristumine peateega».
Ka August Kitzbergi «Kauka jumal».
Enamik eestlasi on ilmselt näinud ühes või teises versioonis «Ristumist peateega». Kui palju «Rahamaa» erineb ja kui palju on sarnasust?
Täpselt nii ongi, et kui inimesele pakutakse väga palju raha, siis kus on piir, et öelda, nüüd mulle aitab, või et seda ma küll raha eest ei tee. Maailmas ei ole midagi uut, kõik kordub. Ma loodan, et publik mõtleb kaasa, kuhu oleks nemad piiri tõmmanud, kui nad oleks lavastuse tegelaste asemel olnud. Kui nemad oleks pangas töötanud sellisel positsioonil, millal nende häirekell oleks tööle läinud, millal nemad oleks ei öelnud? Seda on keeruline teha.
Kui kuldkala või hall vanamees tooks teile kohvritäie raha, millele kulutate?
Maksaks pankadele võlad ära, et ei sõltuks nendest. Pangandusest tasubki rääkida sellepärast, et me kõik sõltume sellest.
Ja siis, ma ei oska öelda… tahaks öelda, et katsuks rahulikuks jääda, ja edasi vaataks, mida vaja.
«Rahamaa» jaoks sai uuritud, mida inimesed teevad suure rahaportsuga. Esimene asi on enda ja lähedaste heaolu, investeeritakse tulevikuks, ja kui raha veel üle jääb, siis kolmas ja viimane etapp on osta avalikku tunnustust. Kes püüab leida lahedaid ja kuulsaid sõpru ning seltskondlikku tunnustust, kes hakkab annetama, et saada head nime.
Teatris lohutame üksteist sellega, et raha meil ei ole, aga vähemalt on tuntud sõpru.
Mind hämmastab, kui suur on offshore-panganduse maht maailmas. Peidetud raha on hinnanguliselt viis protsenti kogu maailma SKTst, üks-kaks triljonit, miljon miljonit – igal aastal ära peidetud raha. Selles on igat tooni halli ja musta: inimesed, kes ei taha makse maksta, kuritegelik ja suisa terroristlik raha. On meie kõigi raha. See on raha, millega paraku kõige rohkem maailma kujundatakse, sest see on vaba raha, sellega saab midagi teha.
Nii et lavastuse pealkiri oleks võinud olla ka «Vaba raha».
Eesti keeles on kõik rahaga seotud mõisted rustikaalsed ja talupoeglikud. See näitab, kui vaene on meie kultuur rahaliselt: kes senti ei korja…, ratsa rikkaks, raha nagu hobusesitta. Need väljendid ei kõla hästi. Inglise keeles on raha suursugune, lahe, seksikas, ligitõmbav ja paheline.
Rahapesu läbi Eesti pankade
Taani päritolu Danske pank maksis detsembris 2022 USA valitsusele kaks miljardit dollarit trahvi. Danske tunnistas end süüdi rahapesus aastail 2008–2016, mil Danske panga Eesti haru teenindas mitteresidentidest kliente, kellest osa oli pärit Venemaalt.
Finantsinspektsioon keelas Danske tegutsemise Eestis rahapesuvastaste normide rikkumise pärast 2019. Danske filiaali tegevus oli katkenud juba varem, sest pank sai rahapesu normide rikkumise eest ettekirjutusi juba aastail 2014 ja 2015.
Investorid kaebasid Danske tegevjuhi Thomas Borgeni rahapesukahtluste pärast kohtusse, kuid ta mõisteti õigeks.
Danske Eesti filiaali endine juht Aivar Rehe tegi 2019. aastal enesetapu.
Harju maakohus arutab praegu süüdistust kuuele Danske panga Eesti filiaali töötajale, kes pesid puhtaks väidetavalt kokku 1,6 miljardit dollarit. Rahapesuks nimetatakse kuritegeliku või musta raha legaliseerimist varitehingute abil.
Rahapesukahtluse pärast kaotas töö ka Swedbanki Eesti haru juhtkond, samuti Swedbanki grupi juht Rootsis Birgitte Bonnesen. Ka tema anti kohtu alla tehingute eest, mis tehti Eestis aastail 2018–2019, kuid mõisteti õigeks.
Prokuratuur lõpetas selle aasta veebruaris Swedbanki endiste juhtide kuritegude uurimise tõendamatuse tõttu. Kahtlustusest said priiks: Robert Kitt, Priit Perens, Ulla Ilisson, Kaie Metsla, Rait Pallo, Heiki Raadik, Vaiko Tammeväli.
Riigiprokuratuur püüdis trahvida ajakirjanikke, kes avalikustasid kahtlustuse saanud Swedbanki endiste tippjuhtide nimed. Riigikohus tühistas meediavabadust piirava trahviotsuse.
Andrus Karnau