Uuemõisa mõisas esietendub täna õhtul Draamateatri suvelavastus „Üks helevalge tuvi“

Esiplaanil Teele Pärn (Elin) ja Kaie Mihkelson (Vanaema), tagaplaanil vasakul Britta Soll (Ema) ja Richard Ester (Onu Paul), Gabriela Urmi foto

Täna, 19. juunil esietendub Haapsalu külje all Uuemõisa mõisas Eesti Draamateatri suvelavastus „Üks helevalge tuvi“, mille aines põhineb kirjanik Elin Toona pööreterohkel ja väljakutseid esitaval elukäigul. Näidendi ja lavastuse autorid on Mari-Liis Lill ning Priit Põldma.

„Üks helevalge tuvi“ põhineb Elin Toona mälestustel ja autobiograafilistel teostel „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”, „Lotukata”, „Kolm valget tuvi” ja „Ella“. See lugu räägib kodust põgenemisest, koduigatsusest ja koju tagasipöördumisest. 1944. aastal, vahetult enne Punaarmee sissetungi, põgenes seitsmeaastane Elin koos ema ja vanaemaga kodulinnast Haapsalust. Pagulasteekond viis Elini Saksamaale, Inglismaale ja viimaks Ameerikasse. Alles 2021. aastal kolis Elin Toona tagasi Eestisse, oma kodumaale. See on lugu sõjast ja selle tagajärgedest lapse silme läbi. Aga eelkõige on see lugu tohutust elujõust, mis hoiab inimest püsti ka kõige keerulisematel aegadel. 

Priit Põldma: „Elin Toona ise ütles, kui talle oma ideed tutvustasime: „Oi, ärge tehke minu elust lavastust, keegi ei usu, et kõik need asjad on ühe inimesega juhtunud.” Selgitasime, et just sellepärast tulebki see lavastus teha – tema lugu, mis võib näida uskumatu ja on ometi tõene, jutustab midagi väga olulist meie loomuse, ajaloo ja identiteedi kohta. Ainest on tõepoolest kaugelt rohkem, kui ühte teatriõhtusse mahub. Lähtusime oma näitemängu jaoks sündmusi ja episoode valides eelkõige kodu kaotamise, koduigatsuse ja koju tagasipöördumise teemast.“

Mari-Liis Lill: „Lisaks tõusid rohkem fookusesse teemad, mis paraku on tänases maailmas taas aktuaalsed – mida tähendab sõda lapse silme läbi? Kui avatud me oleme sõja eest põgenevaid inimesi aitama? Kuidas ehitada üles uut elu, kui kõik see, millest sinu elu koosnes, tuli maha jätta? Aga ka väliseestluse teema, millest nn kodueestlastel on kõigil mingi kujutlus, mis enamasti tähendab naljakat aktsenti ja head elujärge, ja mis enamasti on vale. Sõja järellainetusi said veel pikalt tunda nii need eestlased, kes jäid kodumaale, kui ka need, kes põgenesid.“

Lavastust „Üks helevalge tuvi“ mängitakse 2024. aasta juunis ja augustis Uuemõisa mõisa idatiivas kokku 14 korda.