Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 07.10.2024
Draamateatri laval ekspluateeritakse veel kord Bulgakovi suhet diktaatoriga. Aga seal on veel palju muudki. Liiga palju, leiab Andrei Hvostov.
Pole kahtlust, et näidendi eestikeelne pealkiri „Totalitaarne romaan“ riimub Bulgakovi tekstiga, mis on tuntud kui „Teatriromaan“ – kirjutades pealkirjad vene keeles, saab paralleel veelgi ilmsemaks: „Tоталитарный роман“ resp „Театральный роман.“
Peale Bulgakovi annab näidendile veel ühe keskse teema Tšõngõz Ajtmatovi romaanist „Ja sajandist on pikem päev“ võetud müstiline „mankurt“ – hirmsa piinamise tagajärjel mälu kaotanud inimene, kes muutub orjaks, ükskõik millise käsu pimesi täitjaks just nimelt selle käsul, kes on ta viinud mälukaotuseni.
Olend saadakse sel moel, et paljaks raseeritud peaga ohvrile tõmmatakse pähe toorest nahast müts, mis kuuma kõrbepäikese mõjul aeglaselt kokku tõmbudes tekitab talumatut piina, viies ohvri kas surmani või hulluseni.
Leedu päritolu lavastaja Marius Ivaškievičius (mängib Andres Puustusmaa) on tulnud mõttele, et Bulgakov ehk Meister – nagu on teda hakatud kuulsa romaani põhjal nimetama – oli Stalini poolt sedavõrd ära piinatud, et muutus lõpuks mankurdiks. Tõsi, tema pead ei pigistanud mitte kaamelinahast müts, vaid Margarita õmmeldud sametmütsike. Mankurt Bulgakov viidi lõpuks nii kaugele, et ta kirjutas Stalini noorpõlve ülistava näidendi „Batum“. Kas Draamateatri laval on lugu geniaalse looja murdmisest? Küllap jah, aga mitte ainult.
Veel on näidendis anonüümseks jääv Tadžiki lavastaja (Tõnu Oja), keda tituleeritakse samuti Meistriks ja kes on lavastaja Ivaškievičiuse vestluspartner. Tadžiki lavastaja seletab publikule, kuidas ta sattus kodumaal raskete repressioonide küüsi, kuna üritas tuua lavale näidendit pealkirjaga „Mankurt.“
Veel näeme lava tagaseinale projitseeritud Usbeki diktaatori tütart laulmas eurovisioonlikku tilulilu, saame kuulata räuskavat Adolf Hitlerit, Godzilla kombel Moskva majade keskel märatsevat Stalinit, üldsegi mitte nii võluvat kass Peemotit (Kristo Viiding), tema kaaslast Korovjovi (Gert Raudsep), Usbeki rahvakunstnikku Ural Tanksõbajevit (Taavi Teplenkov), Margaritat / Jelena Bulgakovat (Ester Kuntu) ja keda kõike veel.
Näidendis leiavad käsitlemist ka tänaste Kesk-Aasia riikide totalitaarsed süsteemid. Mis on iseenesest tänuväärne, sest väidetavasti on tegemist praeguse maailma kõige vastikumate autoritaarsete režiimidega, mille jõledat olemust rahvusvaheline üldsus ei märka, ei näe, ei huvitu sellest.
Lavastuse esietenduse publikut vaadates veendusin, et selle moodustasid inimesed, kellele vabaduse ülimuslikkust pole vaja selgitada. Ega mankurdiks saamise mehhanismi. Ega – põigates korraks Eesti Kirjanike Liidu viimase aasta valupunkti juurde – seda, miks kirjutas Juhan Smuul poeemi Stalinile või siis minu põlvkonda hambaid kiristama pannud „Järvesuu poiste brigaadi“, nõukaaegse kohustusliku kirjandusteose kas seitsmendas või kaheksandas klassis. Meile pole seda vaja seletada. Aga neid, kellele oleks vaja, ma saalis ei näinud.
ERRi kodulehel on intervjuu Ivaškievičiusega, kus ta mainib, et „Totalitaarse romaani“ publikuna näeb ta ennekõike noori inimesi.
Lugu on üles ehitatud sedasi, et noored inimesed, kui nad peakski teatrisse sattuma, langevad juba esimese vaatuse keskel koomasse. Nad upuvad neile hoomamatutesse allusioonidesse, metafooridesse ja lõpuks ka faktoloogiasse.
Näidend räägib publikule sellest, et vabadus, ka loominguline vabadus, on parem kui mittevabadus. Triviaalne, eks? Tegelikult ei ole, sest meil on peale kasvanud põlvkond inimesi, kes vabadusest enam ei hooli, õigemini, ei oska seda hinnata, pidades vabadust millekski iseenesest mõistetavaks, erinevalt õiglusest ja võrdsusest, mille nimel tuleb võidelda jõest mereni. Ja siis rannikust saareni ja sealt edasi vastaskaldani.
Kardan, et „Totalitaarne romaan“ ei lisa midagi olulist sarnase ainesega tegelevatele Draamateatri näidenditele „Mefisto“ ja „Eisenstein“. Teatrimaailm (nagu kõik loomingulised inimesed) on kohkunud meie peale roomava totalitarismi pärast. Hendrik Toompere Jr-i lavastus on puhas ahastus ja meeleheide. Karje keset õudusunenägu. Karje, mis ei jõua nendeni, kelle kõrvadele see on tegelikult mõeldud.