Veebruaris esietendub Eesti Draamateatri suures saalis lavastus „Ükskord Liibanonis“, mis on inspireeritud Eesti tuntuimast pantvangikriisist. 2011. aasta märtsis vangistati Liibanonis Bekaa orus seitse Eesti ratturit, 114 päeva hiljem nad vabastati. Lavastus keskendub uurijate, luurajate ja ametnike perspektiivile, kes meeste vabastamise nimel töötasid.
Autor Mehis Pihla, kas vastab tõele, et idee Liibanoni pantvangiloo põhjal lavastus teha sündis sel suvel Tartus „Rahamaa“ proovide ajal? Liibanoni loo lavastusmeeskondki on sama – Hendrik Toompere jr, Ove Musting ja Mehis Pihla?
Mehis Pihla: Neli aastat tagasi kirjutasime Ove Mustingu ja Siret Campbelliga samast ainesest inspireeritult kuueosalise telesarja stsenaariumi. Nii mastaapse loo ülesvõtmine on aga seni raha taha takerdunud. Kuna lugu on niivõrd põnev ja Eesti kontekstis ainulaadne, siis patt oleks seda sahtlis hoida –nii otsustasime selle lavale tuua. Tegelikult kõige suurema tõuke andis see, mis just parasjagu Liibanonis ja Lähis-Idas toimub, Iisraeli ja Hezbollah sõda. See on täpselt sama kontekst, kuhu meie ratturid aastal 2011 sattusid ja nende samade jõujoontega pidid ka meie uurimisorganid silmitsi seisma. Samal ajal kogus tuure araabia kevad, Hezbollah üritas Liibanonis valitsusse pääseda jne. Selleks, et mehed vabastada, pidid uurijad esimese hooga üleüldse aru saama, mis seal Lähis-Idas toimub. Kes on kes ja mis huvid kellelgi on. Sellest, kuidas vabastamine välja nägi, ei ole avalikult väga palju teada. Enamik aspekte on kuulutatud 50 aastaks riigisaladuseks.
Mille põhjal te lavastuse loonud olete?
Jah, on aspekte, mis on tõesti salastatud. Aga samas, väga palju on ka teada. Me tugineme oma versioonis suuresti Tiit Pruuli raamatule „Antiliibanon“. Pruuli tegi peale meeste vabastamist rohkelt intervjuusid ja ta on kõik avalikult kättesaadavad materjalid ära kaardistanud. Lisaks tegime juba telesarja arendamisel ise asjaosalistega intervjuusid, nüüd lavastuse jaoks veel lisaks. Ütlen igaks juhuks ära, et keegi meile riigisaladusi avaldanud ei ole. See, mis lavale jõuab, on meie versioon toimunust. Eks oleme pidanud ise ka detektiivi mängima, et vihjete ja fragmentide põhjal jälgitav ja loogiline tervik moodustada. Nüüd on jäänud ainult 37 aastat oodata, ja saamegi teada, kui lähedale me tõele jõudsime.
Saan aru, et tegu on põnevikuga? Detektiivilooga?
Arvestades lõpplahendust, on see lisaks ka suur edulugu. Kui vabastamise operatsioon oli selline, nagu meie sellest aru oleme saanud, siis on see muljetavaldav. Ülesehituselt tuleb lavastus üsna klassikaline detektiivi- või spioonilugu. Uurijate lähtepunkt on nii jaburalt keeruline – kui sa saad ülesande vabastada Liibanonis pantvangis olevad eestlased, siis millest üleüldse alustada? Seetõttu on lavastuses tähtsal kohal ka kogu piirkonna kultuurilooline taust. Eestist vaadates tundub see piirkond võrdlemisi segane ja arusaamatu. Oli ka uurijatele. Ma arvan, et kogu trupile (ja ka publikule) on põnev väljakutse Lähis-Idas toimuvaga rinda pista. Tolles loos oli see reaalselt elu ja surma küsimus.