Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 03.12.2024
Andrei Hvostov käis vaatamas ulmeklassika värsket lavastust, saades tugeva laksu kaamoseaja hallusega võitlemisel.
Poola kirjaniku Stanisław Lemi romaan „Solaris“ on lugu sellest, kuidas inimkond sai lõpuks ometi kauaoodatud kontakti maavälise tsivilisatsiooniga. Kindlasti kauaoodatud, sest esimene vastavasisuline kirjanduslik teos, mis paigutub sci-fi žanrisse, kirjutati meie ajaarvamise 2. sajandil kreeka kirjaniku Lukianose poolt. Seal on kõik kaanonile vastav – reis Veenusele ja Kuule, tsivilisatsioonide vaheline sõda, antropomorfsed seenetaolised elusorganismid ja muu taolisele kirjandusliigile kohustuslik põnevus.
Inimkonna kontakti maavälise mõistusega võiks ette kujutada kahe stsenaariumina. Esimene oleks selline, kus maavälised on meist nii palju üle ning ees, et inimesed ei huvita neid absoluutselt. Nad ei märkagi inimesi. Nagu elevant sipelgat. Aga sellisel mittemärkamisel põhinevat lugu eriti ei kirjuta, filmi ei vänta, lavastust ei loo. Kui just pole vennad Strugatskid, kes kirjutasid romaani „Väljasõit rohelusse“, mis rangelt võttes samuti ei kirjelda kontakti ennast, vaid pelgalt selle tagajärgi. Teine stsenaarium on klassikaline, nagu selle juba Lukianos välja mõtles ning mis on tänase päevani ülimalt populaarne loo jutustamise viis. Inimesed kohtuvad maavälistega, alustades nendega kas vastastikku kasulikku dialoogi või hakates sõdima, sõlmides lõpuks rahu. Taas vastastikku kasuliku. Kogu see „Star Treki“ maailm.
Aga võib ette kujutada ka kolmandat stsenaariumi – kontakt on toimunud ja see kestab praegugi, ent inimkond pole sellest aru saanud. Inimestel puuduvad selleks meeleorganid või siis ei võimalda nende ajuehitus toimuvat märgata. Nüüd võiks keegi hüüatada, et see on ju vandenõuteoreetikute, ufoloogide ning igasugu x-failide maailm, aga oletame korraks, et eespool nimetatud žanrites tegutsejad hauguvad vale puu all. Kontakt on tõesti olemas, aga inimkond ei saa sellest mitte kunagi teada. Aegade lõpuni. Ega sellisestki anna eriti romaane kirjutada. Stoorit ju pole. Inimesele sobivat narratiivi siit ei tekita.
Lemi „Solarise“ geniaalsus seisneb selles, et Solarise orbiidil toimuv asetub teise ja kolmanda stsenaariumi vahele. Lugeja ei saa aru, mis seal toimub. Kas see ongi Kontakt? Või ikkagi ei ole? Kas elevant ja sipelgas? Või hoopis Ülim Olend vaatab ükskõikselt end inimeseks nimetavat amööbi?
Aju või plasma
Lühidalt romaani sisust. Solaris on planeet, mille pinda katab hiiglaslik ookean. Seda uurivad inimesed jõuavad pikkamööda järeldusele, et tegemist on elusa organismiga. Aga teadlaste maailmas puudub üksmeel, kas tegemist on hiiglasliku ajuga või on see lihtsalt elus plasma. On ta üks või on neid mitu. Probleemiga tegelevatele teadlastele on ehitatud Solarise kohal hõljuv laboratoorium, umbes nagu kosmosejaam, kus on töötanud juba mitu põlvkonda teadlasi. Nad teevad Solarise ookeaniga mitmesuguseid katseid. Sealhulgas kiiritavad seda karmi gammakiirgusega. Ühel hetkel hakkab jaamas toimuma midagi kummalist. Ja seal töötavad inimesed muutuvad kuidagi veidraks.
Kohale saadetakse psühholoog Kris Kelvin, kes peab esitama aruande laboris töötavate inimeste vaimse seisundi kohta, aga vist langetama ka otsuse, kas seda projekti on üldse mõtet jätkata. Kelvin saabub Solarise laboratooriumisse ning nüüd hakkab kohemaid ka temaga toimuma pagan teab mis. Tema ette ilmub paarkümmend aastat tagasi enesetapu teinud Harey, noor naine, kes näeb välja nagu inimene, aga inimene ta olla ei saa. Ta pole ka hallutsinatsioon. Ta on Solarise ookeani loodud kunagise Harey kloon või duplikaat. Info tema loomiseks on Solarise ookean saanud Krisi aju skaneerimisel, psühhoanalüüsimisel või nimetagem seda kuidas tahes.
Solaris on inimese ajust välja õngitsenud kõige peidetuma ja varjatuma info, et saata konkreetse inimese juurde vari minevikust. Põhjustades talle sellega kohutavaid kannatusi. Romaani sisuks ongi arutlus kontakti olemuse üle nagu ka inimene olemise problemaatika üldse.
Siinkohal ei saa jätta mainimata Andrei Tarkovski katset anda lugu edasi kinematograafiliste vahenditega. Tulemuseks 1972. aastal valminud ning sestpeale kultusfilmi staatust nautiv „Solaris“. Lavastaja Elmo Nüganen arutleb intervjuus (see on trükitud kavalehes) Lemi ja Tarkovski tüllipööramise põhjuste üle. Lemile oli Tarkovski lähenemine materjalile vastuvõetamatu. Jah, erinevus on olemas – Lem kirjutab ikkagi Kontaktist ja inimeste võimest ehk võimetusest maavälise mõistusega dialoogi astuda. Tarkovski seevastu pöörab kogu loo „dostojevštšinaks“ – nagu vene keeles sellist valulemist kenasti nimetatakse –, keskendudes Krisi vaevavale patukahetsusele. See lööb mehes lõkendama siis, kui Solarise poolt uuesti sünnitatud Harey astub Krisi palge ette. Naine tegi omal ajal enesetapu Krisi süül. Jah, see on romaanis kindlasti oluline aspekt, kuid kaugeltki mitte peamine.
Kahe geeniuse omavaheline tüli võis tuleneda veel sellest (taas Nüganeni vahendusel), et Tarkovski tegi Solarisest meessoost olendi. Vastab tõele. Poola ja vene keel tunnevad grammatilist sugu. Tarkovski filmis räägitakse üldiselt „ookeanist“ ja ühes kohas ka „monstrumist“, need on grammatiliselt meessoost sõnad ja seetõttu kasutatakse Solarisest rääkides pronoomeni „tema“ meessoost vormi. Aga Lemil on Solaris naiseliku alge kandja.
Spermatosoid tungib munaraku poole
Rääkides seksist kui füsioloogilisest aktist. Romaan (ja nii ka Nüganeni lavastus) algab sellega, kui Kris on saabunud tähelaevaga Prometheus (sel on tähendus!, tuletage meelde kreeka mütoloogiat) Solarise lähistele, astub kosmosekapslisse ning tulistatakse Solarise kohal hõljuva labori suunas. Protsessi kirjeldus Lemi tekstis toob mõtted seksuaalakti juurde – teraskapslisse aheldatud Kris tunneb kuumust, vibratsiooni, pulsi raskeid lööke. Asi läheneb äratuntavalt seksuaalakti kulminatsioonile. Okei, ärme ole retrograadid, see võib olla ka LGBTQ akt. Aga on veel üks tõlgendus – tilluke kapsel läheneb hiiglaslikule Solarise kerale: „ta laius tohutuna, lausikuna, viirgude mõõdete järgi tema pinnal võisin järeldada, et olen veel kaugel“ (Aarne Puu tõlkes). See on kirjeldus spermatosoidi tungimisest munaraku poole. Solaris ei ole kuskilt otsast meessooga seonduv. Seega – Tarkovski, istuge, kaks.
Tuleme nüüd Nüganeni lavastuse juurde. Eesti keeles grammatiline sugu puudub, mistõttu tekib küsimus, kuidas anda vaatajatele teada, kes või mis on Solaris soouuuringute õilsa teaduse malle kasutades? Lahendus on lihtne ja leidlik – Kris Kelvin (Mait Malmsten) saabub orbitaaljaama, kus ootuste vastaselt pole keegi talle vastu tulnud, küll aga võtab ta enda hoole alla jaama pardakompuuter. Või siis AI. Ta räägib naisehäälega. Rangelt võttes kuulub hääl orbitaaljaamale, kuid kuna Solarisele saabuva Krisi jaoks on see üldse esimene tervitav hääl, mida ta kuuleb, siis järelikult kõnetab teda Solaris ise. Naisehäälne Solaris. See jääb publikule alateadlikult meelde ja seega pole Solarise olemuses edaspidi kahtlust.
Järgmine sootunnuslik aspekt on Harey (Harriet Toompere) isiksus. Solarise kreatuurina on tegemist noore naisega (Lemi kohaselt on tegemist suremise ning järelikult ka taassünni hetkel 19aastase inimesega), kes jääb sellisena kehastama kogu Solarist. Muuseas, enne Hareyt näeb Kris jaamas veel ühte „võõrast“. Lemi tekstist näpuga järge vedades (autor vabandab siinkohal kirjaniku eest, aga tekst on kirjutatud 1959.–60. aastail kommunistlikus Poolas): „… harukoridori sügavusest lähenes lohaka pardikõnnakuga kerekas neegritar … Tema ainsaks rõivaks oli kollaselt läikiv, justkui õlgedest punutud seelik, tal olid hiiglaslikud rippuvad rinnad ja mustad käsivarred, mis olid normaalse inimese reie jämedused … õõtsutades vägevaid puusi, sarnanedes steatopüügiliste kiviaja raidkujudega“.
See on orbitaaljaama teadlase Gibariani (Tõnu Kark) isiklik luul. Võib-olla on Gibarian olnud kunagi võlutud Willendorfi Veenusest ja nii Solaris talle sellise eksemplari saatiski? Me ei tea seda. Lemi romaanis ka selgust ei anta.
Muuseas, kui te nüüd loodate Draamateatri laval näha eelkirjeldatud volüümide mängu, siis peate pettuma. Nüganen toob lavale olendi, keda ma tähistaks kui negroidsete näojoontega albiinost transsoolist. Kes teda laval kujutab, kavalehest ei selgu. Aga ta pole ka tähtis.
Tõeliselt tähtis on ainult Harey.
Kujundid inimeste peast
Toomperel tuli oma tegelaskuju loomisel pöörduda ma ei tea milliste jõudude poole. Sest vaadake, ülejäänud näitlejate ansambel on surelikud isased: küberneetik Snaut (Jaan Rekkor), füüsik Sartorius (Taavi Teplenkov), piloot Berton (Markus Luik) ja Gibarian; nad on mehed piiripealses situatsioonis, nad on hullumise äärel, aga nad on inimesed. Harey seevastu on justkui inimene, aga ta on ka midagi muud, midagi üli -, eba- või libainimlikku.
Toetudes jällegi Lemi romaani tekstile, siis seal võrreldakse orbitaaljaamas töötavaid inimesi esiisa Aadamaga, kelle peast Solaris (nagu Jumal-looja) võtab mingid kujundid ja loob nende põhjal siis kas matsaka aafriklanna või pilliroona nõtke Harey.
Kuidas peaks näitleja mängima just sündinud Eevat? Naine istub puu najal ja püüab olukorrast aru saada. Mis ta on ja kes ta on? Kuskohas ta asub? Miks ta ei mäleta midagi oma minevikust? Mis suhe on tal karvase tüübiga, kes seisab ammulisui tema ees? Mingi suhe tal ilmselt on, aga milline ja miks?
See ongi enam-vähem orbitaaljaama pardal materialiseerunud Harey seisund. Malmsten, kes mängib Krisi-Aadamat, on lihtsalt rabatud ning meeltesegaduse piiril, aga see on väga inimlik emotsioon. Seevastu Harey emotsioonid… ta ju ikkagi pole inimene. Mitte päris. Kuidas seda kujutada?
Üldse on tegemist ülimalt vastuoksliku tegelaskujuga. Faktiliselt võttes on Harey Solarise kreatuurina tugevam kui kõik mehed kokku. Harey suudab minna läbi metallseinte. Samas on ta nagu habras Pöial-Liisi kõigi nende kerekate Batmanite ja Ämblikmeeste seltskonnas.
Õrn ja ometi hirmuäratav
Lavalisest kujundusest. Orbitaaljaam on metalne keskkond, milles trambivad ringi mitte eriti puhastes tunkedes isased, kes üldiselt ei meenuta teadlasi. Anna neile pihku torutangid, vasarad ja suruõhuhaamrid ning nad muutuvad pilvelõhkuja karkasse kokku monteerivateks proleetideks. Väga maskuliinne, väga tavotine, väga higine seltskond. Kerges suvekleidis, paljajalu (see on juba Lemil nii) nende keskel hõljuv ja tantsisklev Harey on ilmutus teisest maailmast. Samas on ta meeste jaoks midagi ülimalt kohutavat.
Siinkohal tuleb meelde ühes teises kultusfilmis – Grigori Kozintsevi 1964. aasta „Hamletis“ – nähtud stseen, kus raudkoorikuga kaetud nurgelis-sakilis-kidaliste sõdalaste sekka ilmub helevalges siidsärgis Ophelia, kes hõljub keset surmavat rauda ebamaise, paraku nüüd juba mõistuse kaotanud haldjana. Nagu maikelluke tankiroomikute vahel. Õrn ja ometi hirmuäratav.
Nüganeni lavastuses on sarnane visuaal – lõpmatult habras ja samas ebaloomulikult tugev Harey tantsiskleb lavale püstitatud metallkonstruktsioonide vahel. Mingis mõttes on temagi Ophelia. Saades lõpuks aru enda loomusest ning Krisi armastamise võimatusest, palub ta endale lõpu teha.
Toompere mängu on hästi paeluv jälgida. Kinnitan, et ta saab selle kõigega hakkama. Vägagi saab.
Aga kas see siis ongi kontakt maavälise mõistusega? Romaan nagu ka lavastus ei anna vastust. Meil on õnn ja rõõm siit ise edasi mõelda.
Draamateatri „Solaris“ on kindlasti silmapaistev saavutus nii näitlejatööde, lava- kui ka helikujunduse poolest.
Siinkirjutaja kõrv kuulis lavastuse alguses motiive saksa müraroki lipulaeva Rammsteini palast „Deutschland“, mille videos toimub osa tegevusest samuti kosmoselaevas.
Selle eest eraldi aitäh!