Tiit Ojasoo räägib lavastusest „Eneseabiõpik“.
Proovides kuulates on jäänud tunne, et „Eneseabiõpiku“ lavastuse alguspunkti võiks paigutada umbes 30 aasta taha, mil sa lugesid Saksa filosoofi Erich Frommi (1900–1980) raamatut „Armastuse kunst”. Kuidas sattusid toona Frommi lugema ja millega ta mõjus? Kas ta nüüd uuesti üle lugedes mõjus samal moel või muul moel?
Fromm sattus esimest korda kätte jah, 14- või 15-aastaselt. Lugesin teda ilmselt praktilistest vajadustest lähtuvalt: esimene tõsisem armumine teeb meid kaitsetuks, üritad kellelegi läheneda ja ise lähenetud olla. Otsid igasuguseid võimalusi, kogud teadmiseterakesi, seal hulgas varem elanud inimeste kogemusi.
Vahepealsetel aastatel ei olnud ma Frommi üle lugenud, kuid tema printsiibid ja mõned tsitaadid olid kogu aeg meeles. Kui proovid olid juba alanud, ei olnud ma „Armastuse kunsti” endiselt uuesti kätte võtnud, seisin lugemisele risti vastu, aga lõpuks alistusin ja lugesime koos trupiga selle ühiselt läbi.
Frommi käsitlus tundus endiselt väga adekvaatne ja selgus, et ka paljud tänased 20-aastased on teda lugenud. Enda jaoks on elukogemus andnud nii mõnelegi mõttearendusele uue tähenduse nii suhetes lähedastega kui ka ühiskondlikult laiemalt. Fromm kirjutas „Armastuse kunsti“, kui oli Saksamaalt USA-sse emigreerunud, uue kodumaa rajukapitalism kontrasteerus teravalt sellega, kust ta tuli. Samasugune Uue ja Vana maailma konflikt on ka meie ajal esil – uus „diilitegija“ USA-s ja kalanäoga asjapulgad meil, kes näevad vaid seda, mis tabelisse mahub. Lugedes tundus, nagu Fromm oleks selle kõik kirja pannud alles eelmisel kuul.
Ütlesid, et vahepealsetel aastatel olid sul mõned Frommi tsitaadid meeles. Millised?
Põhiline oli vist raamatu Pascalilt laenatud moto: nende jaoks, kes arvavad, et kõik viljad valmivad maasikatega ühel ajal, on viinamarjade maitse tundmata. Mingid asjad valmivad oodates, aja jooksul. See, kuidas esimestest maasikatest jõuda viinamarjade ja veinini – see ongi elamise, uskumise ja eksimise kunst ning ilu. Meelekindlus ja distsipliin.
Lavastuse tegelik lähtepunkt ei olnud aga Frommi raamat, vaid hoopis USA psühhoterapeudi Esther Pereli raamat „Armastus ja petmine“. Mis sind seal käivitas?
Ma üldiselt sääraseid „sirgeid“ eneseabiõpikuid ei loe. Lapsepõlves sai loetud Dale Carnegie „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“, aga see tundus nii veider ja alatu, meelde ei jäänud.
Nüüd soovitas Pereli lugeda sõber Giacomo Veronesi. Lugesin ja tundus väga lahe, sest Pereli toodud näitelugudes, nn case study’des peegeldub nii palju inimlikku otsimist, vaeva, armastust, usku, valu, pettumust, mis tundus teatraalne.
Perel alustab jällegi kultuurikontekstist – millised on meie ootused paarisuhtele. Või kas me üldse eeldame paarisuhet või mõnd muud kooseksisteerimise vormi? Lavastus (ja ka Perel) keskenduvad põhiliselt siiski paarisuhtele. Romantiline armastus, see tähendab, et esmalt kõlab lause: „Ma armastan sind“ ja alles siis, et abiellume/elame koos vmt. Selline järjekord on inimkonna ajaloos suhteliselt uus nähtus. Enamik aega on armastus tekitatud või on ta tekkinud alles pärast seda, kui inimesed on kooselu alustanud. Ei Perel ega ka meie ei ütle, et peaks ajaloo tagasi pöörama. Perel viitab, et uued eeldused toovad kaasa ka uued probleemid (põhiliselt selle, et me kipume otsima seda „õiget“ partnerit ja kui oleme ta justkui leidnud, siis eeldame temalt liiga palju). Mulle tundub oluline meenutada, et see, mida me peame õigeks, on suhteliselt juhuslik ja ei klassifitseeru mitte kuidagi „tõeks“, ilmselgelt juba mõne aja pärast on uus „tõde“, nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis. Seega võiks kõiksugu moraalijüngrid ja ka „uue“ kuulutajad pisut rahulikumalt võtta ja kõik teised peaksid küsima, mis see ikkagi on, mida me saame oma lähisuhtes pakkuda ja kas me võime midagi ka eeldada.
Me ei ela oma elude puhtandit, ikka pigem mustandit, seega Perel terapeudina annab kriisis uue võimaluse, julgustab uurima seda uut territooriumi, kuhu paar oma suhtes on jõudnud.
Kergelt viitab ka sellele, et kui suhe on kriisis, siis on mõlemal poolel siin oma roll. Meie siiski ei ole terapeudid, meie tunnihind on palju väiksem ja stiihia pisut teistsugune.
Pereli raamat meeldis ka teatraalses mõttes, kuna tema näited on dramaatilised. Seekord ei tegele neli tundi Martha ja George’i suhtenüanssidega – seda võib ka teha ja olen ka ise mõnuga teinud. Seekord hüppame ühest suhte kulminatsioonist teise, kolmandasse ja neljandasse.
Pereliga haakub hästi Fromm, kuna Fromm räägib rohkem eksistentsiaalsel tasandil. Perel keskendub olmele: kuidas igapäevaselt suhetega hakkama saada? Aga mingi vertikaalne mõõde jäi Perelist puudu ning Fromm täidab seda lünka väga hästi.
Frommi algne väide kõlab: kui me sünnime, siis midagi muud kindlat meie elus enam ei ole kui surm. Kõik muu on ebakindel ja pidevas muutumises. Olemine on seetõttu suhteliselt üksildane ja ainuke, mis sellest ängist või hirmust üle aitab saada, on teine inimene. Muidugi tekib küsimus: kuidas selle teise inimesega kokku saada? Kas temas peab midagi õiget olema või minus? Küsimus pole seega selles, keda armastada, vaid kuidas armastada – seegi mõte on minuga 30 aastat kaasas käinud.
Teise inimese poole tõmbumine on muidugi aegade algusest olnud filosoofias ja kirjanduses, võtkem Platoni „Pidusöök“ ja tema kuulsad androgüünid, kerakujulised inimesed, kes on korraga nii mehed kui ka naised. Kui jumalad need liiga võimukaks muutunud kerainimesed pooleks lõikasid, meheks ja naiseks, siis pärast seda otsime me oma teist poolt lõpmatuseni taga. Niiviisi vaadates väga romantiline armastuse kontseptsioon. Nali on siin muidugi selles, et Platonil räägib seda juttu Aristophanes, tuntud komöödiakirjanik.
Ja samas lisandub sellele mütoloogilisele, isegi eksistentsiaalsele mõõtmele Pereli toodud seksuaalse kire käsitlus. Kokkusaamise iha väljendub läbi seksuaalsuse, see on Pereli sõnul inimlik. Ja evolutsiooniliste ihade vastu ei saa. Keegi on meie sisse pannud sellise mootori, et me tõmbume teise poole. Ja ei ole vahet, kas see on heteroseksuaalne või homoseksuaalne tõmme – seksuaalsus on armastuse mootor. Muidugi ei käi see alati niipidi, et armastus tuleb läbi seksi, armastus võib seksist ka irduda ja nii edasi. Ent seksuaalsust maha salata ei ole mõtet. Selles mõttes on tore laval tegeleda ka kiimaga.
Proovide käigus oli trupiga palju arutelusid erinevate koosolemise vormide, aga ka laiemalt erinevate kaasaegsete suhteformaatide üle, mis ei eeldagi koosolemist või keskenduvad teistsugustele vormidele kui tavapärased. Sa rõhutasid aga korduvalt, et antud lavastus peaks käsitlema inimesi, kes tahavad olla kahekesi koos paarisuhtes. Miks?
Nii ütleb Fromm: ainukene võimalus üksindusest ja eraldatusest üle saada on armastus ja pole võimalik armastada ainult üht inimest, sest tõelise armastuse jaoks pead armastama elu ja kõiki inimesi.
Maailma armastamise printsiip on see, mis hoiab meid kaosest eemal ka laiemas mõttes. Praegu on maailma poliitikasse tulnud suure jõuga mõte, et meid juhib kasulik diil – minu arvates on aga oluline aru saada, et diil meid ei aita, meid aitavad ühised väärtused, mille elluviimine nõuab pingutust, aga pakub alati ka rõõmu – see on laiemas plaanis armastus elu vastu. Seda nii isiklikul kui ka ühiskondlikul, poliitilisel, filosoofilisel, religioossel tasandil.
Seega vajadus teha lavastus kahe inimese vahelisest kokkusaamisest ning hädadest, mis sellega kaasnevad, tuleneb sellest, et mida ohtlikum ja masendavam on hetke poliitiline, majanduslik, ökoloogiline jne situatsioon, seda rohkem on tunne, et tahaks kellelgi käest kinni hoida. Väga lihtne lavastus.
Olen ise mõelnud ja trupile öelnud, et see on keskealiste inimeste lavastus. Respekt kõigile, kes proovivad „kaasaegseid“ suhteformaate, otsinguline vaim ärgu jätku inimkonda iial maha! Samas enamik inimesi ei ole mässajad ega revolutsionäärid, vaid sooviksid meile antud kultuurikontekstis elada täisväärtuslikku elu. Miks keskealiste inimeste lavastus – meil, keskealistel, on teatav isiklik kogemus, mille taustal suudame „trende“ ja konteksti hinnata. Kui olla 16–26 aastane, siis enamus teadmistest suhete kohta tuleb
ju sellest, mida ümberringi räägitakse, näidatakse. Ja loomulikult räägitakse rohkem sellest, mis n-ö tavalisest eristub. Film polüamooriast saab garanteeritult rohkem tähelepanu kui järjekordne film Jürist ja Marist, kes Keila Coopi taga paneelmajas üritavad oma 1,3 lapsega õnnelikuks saada.
Kunst kõnetab elu äärealasid sagedamini kui keskpaika, aga sinna võiks ka mõnikord vaadata. On palju olukordi, mida sa 25-aastaselt ei kujuta ettegi, aga 45-selt tead päris täpselt. Ja siis proovid panna oma valikuid ja pingutusi perspektiivi. Noorena on keeruline mõista, et iga vabadus tähendab alati ka millestki loobumist ja kui me elaksime lõputult, poleks sellest ju midagi hullu, aga kuna me elame piiratud aja ja energiaga, siis mõni näiline vabadus tähendab üsna kiiresti ka võimalustest ilmajäämist. Ikka seesama Pascal: maasikad on magusad küll, aga kuidas jääb reaga viinamarjad-vein-konjak? Keskealise eestlase hing ja tema väike isiklik elu – säärane lavastus.
Tõsi, ma ei ütle seda kõike üleliia surmtõsiselt. Laval on ka noori näitlejaid ning teatraalne ambitsioon on komplitseeritum, võibolla isegi üks komplitseeritumaid mu senistest lavastustest, sest ma eeldan, et keskealine eestlane on ka erakordselt teatritundlik ja -teadlik.
Rääkides antud ambitsioonist – näitlejate füüsiline olek laval on võrdlemisi spetsiifiline ja laetud. Miks?
Ma olen ilmselt kõigis oma lavastustes pidanud näitleja füüsilist aktiivsust oluliseks, nii ka seekord. Mõnede näitlejatega siin trupis (Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv, Tambet Tuisk, Gert Raudsep) oleme juba aastakümneid lavalisele aktiivsusele vastuseid otsinud.
Natuke tingib antud lavastuse füüsilist keelt lõbus vastuolu: tegevusareeniks on valge sohva, mille mudelinimi on „Extra Soft“. Selleks, et sinna sohvasse mitte ära uppuda, peabki näitlejal olema terav füüsiline aktiivsus. Laiemalt öeldes on aga teater emotsioonide kunst. See ei välista, et ta on ka intellektuaalne, aga ennekõike on teater emotsionaalne stiihia: millegi koos tegemine, millegi koos läbi elamine ja mängimine; publiku seisukohalt: tegevuse tunnistajaks olemine. Kui me elus kohtume emotsioonidega, siis enamasti üritame neid peita ja varjata, sest nii saab vähem haiget. Mida vähem sa tundeid välja näitad, seda tugevamana paistad – nii käib see tavaelus.
Näitleja ülesanne on aga tuua sisetegevus naha pinnale. Selleks, et rääkida ekstreemsustest ja erootikatest, peabki näitlejas olema eriline füüsiline kvaliteet, mis päriselu loomulikult ka piisaval määral sublimeerib. Prooviperioodi vältel oleme konkreetsetele füüsilistele kvaliteetidele palju rõhku pannud, treeninud. See on pikk tee: paar aastat võiks tegelikult veel treenida ja alles siis lavastuse välja tuua.
Oled kasutanud lavastuses väga erinevaid allikaid: eneseabiõpikuid, filosoofiat, näitlejate improvisatsioone, ilukirjandust. Mis on see, mida näitlejate impulsi mõttes neist erinevatest materjalidest enim otsisid? Mis peaks näitlejat antud lavastuses ennekõike käivitama – psühholoogia, iha, mõte, keha, midagi muud?
See, et me oleme kõik reaalsuse ees kaitsetud. Eneseabiõpikuid on sadu, aga ega nad kokkuvõttes ei aita. Meid aitab ainult elamine ja enesedistsipliin ja igapäevane armastus. Need tekstid… tead, tekst pole üldse tähtis. Tegelikult on tähtis see, mismoodi inimesed lava peal on. Kui kaitsetud nad on. Kui kaitsetud selle stiihia ees. Kui kaitsetud selle ees, kuhu me oleme kultuuriliselt tänaseks jõudnud. Nagu metsas: tähtis pole mitte tihumeetrite arv või KAH-ala koherentsus, vaid kuidas puud metsas on. Stseenid ja tekstid, mis lavastuses kõlavad, on küll väga ägedad, aga sama hästi võiksid kõlada ka teised stseenid – ikkagi oleks sama lavastus. See käib esimese vaatuse kohta, teises vaatuses on nii, et seal saabki kõlada ainult see konkreetne tekst.
Miks ma ei ole tavapäraseid eneseabiõpikuid väga palju lugenud? Sest ma olen lugenud natuke paremaid eneseabiõpikuid ja nende nimi on tavaliselt romaan, novell või näidend. Marju Lauristin rääkis viimati Ööülikoolis pikalt raamatute lugemisest ja sellest, et raamatu lineaarsus ja kujutluspildiga kaasaskäimine, aeg, mis lugemiseks kulub, see õpetab meid elama. Sa oleksid kõik loetu justkui ise läbi teinud. Sa võid olla Raskolnikov või noor Werther, ma vist siiani tunnen, et ma olen Joseph Knecht, sest olen kujutluses selle tee läbi käinud.
Elamise õpetusi on alati kirjutatud. Täna pakutakse meile lihtsalt kõike kontsentraadina: toitu, elamusi, elu. Ent mingites olukordades tahaks pärisasja. Mitte suhtenäpunäiteid ajakirjandusest, vaid romaanis kogetud lugu.
Mis on armastus?
Oh, ära küsi. (Paus.) 30 aastat tagasi lugesin, et armastus on tegu. Tükk aega mõtlesin, mis tegu see siis on? Sa ei saa noorena sellest aru. Misasi see on? Tuleb välja, et armastus on igapäevane töö ja tegemine.
Viimastel kümnenditel on päris paljud märksõnad seoses sugudevaheliste suhetega, aga ka armastusega muutunud. Kui sa mõtled näiteks enda lavakunstikoolis õppimise aja peale 1990-tel ja praegu, mil oled seal õppejõud, siis millised teisenemised on toimunud nii noorte enda vahel kui ka õpetamismetoodikates just mehe/naise küsimusi silmas pidades? Lavakunstikoolis on palju füüsilist lähedust, kontaktimprovisatsiooni ja nii edasi, need teemad on varajamatult esil.
Päris palju on muutunud. Praegu on esimest korda lavakunstikooli ajaloos nii, et tüdrukuid õpib rohkem kui poisse. Ja see pole mitte kvootide vms tõttu, vaid tüdrukud olidki sisseastumisel tugevamad, küpsemad, täiskasvanulikumad, jõulisemad. Ühelt poolt on see hirmutav, kas nad saavad tulevikus piisavalt rakendust, sest kaks ja pool tuhat aastat näitekirjandust püsib enamaltjaolt meestekesksetel lugudel.
Teiselt poolt ongi tegemist murranguga: meheks olemise narratiivid on tühjaks jooksnud, uusi pole veel tekkinud, valge keskealine maakas valib oma presidendiks Donald Trumpi ja tüdrukud peavad selle maailmaga nüüd kuidagi toime tulema. Lootusrikkaks teeb, et tänased noored on sotsiaalselt küpsemad. Nad on avatumad, oskavad näidata oma tundeid, oskavad välja näidata hoolimist. Ma ei tea, kas see on sellest, et kursusel on tüdrukuid rohkem või ongi tänased 20-aastased sellised. Igatahes on see jumala tore.
Õpetamismetoodikad on ka väga palju muutunud. Mis puudutab näitleja keha kasutamist – progress on olnud meeletu. 25–30 aastat tagasi tegi lavaka juht professor Ingo Normet ukse lahti, avas kooli, tõi Londonist esimese Alexanderi tehnika õppejõu jne. Täna on see juba täiesti normaalne. Ka tudengid on füüsiliselt palju julgemad, teadlikumad, õppejõud oskavad neid paremini ka hoida, seda nii füüsilistes kui ka emotsionaalsetes reaalsustes. Tõsi, teistpidi ollakse ka palju õrnemad, toorest maalapse vastupidavust on vähem.
Mis puudutab meeste-naiste suhteid, siis olen õnnelik, et me saame nendega lavakunstikoolis tegeleda avatult ja intensiivselt. Erinevad USAst imporditud veidrused – nendest oleme (seni) pääsenud, ilmselt aitab meid ka see, et näitlejaõpe on reaalne ja praktiline, kogu „importteooria“ pannakse kohe praktikas proovile ja kui see ilmselgelt ei tööta, siis jääb ta kõrvale. Erich Fromm küsib: mida tähendab võrdõiguslikkus? Ja vastab: seda, et kõigil on võrdsed agendad, igal inimesel on oma isiklik tahe ja seda tuleb austada, aga mitte seda, et kõik tuleb teha ühesugusteks tinasõduriteks kapitalisti käpa alla. Seda praegune kool ka võimaldab. Me aktsepteerime ja toetame väga erinevaid üliõpilasi, me oleme kõigi vastu võrdselt nõudlikud. Erinevused teevad kursuse tugevamaks.
Ühe kihistuse loovad lavastuses laulud. Miks just laulud ja ainult eesti laulud?
Sest see, mida me kuulame, meid ka teeb ja kujundab. Mina ja minu põlvkond kuulas omal ajal raadiost Ivo Linnat, Ruja ja Mahavokki sadu kordi. Need laulud, mida sa lapsepõlves kuulad, need su ka ju loovad – alates hällilauludest (kui paljudel lastel need üldse veel on?) ja sealt edasi kõik „koha- ja tavandilaulud“, st popmuusika. õu beibä-beibä, i wanna see some äss… Rujal olid tekstid tihedamad kui 90%-l tänasel popmuusikal, meil vedas. Olgu need tekstid millised tahes, nad kujundavad meie maailmast arusaamise mustreid.
Meie trupi suurim muusikaline varaait on üllatuslikult Tambet Tuisk, kes ise üleliia elegantselt viisi ei pea, aga tema peas olev fonoteek sisaldab sadu laule. Me kasutame laule ennekõike läbi sõnade ja kui Tambet laulab ansambel Kapell kombel „Sõber, annan sulle nõu, hoia ilusast naisest eemale“, siis on see onuheinolik huumor, aga samas meie kultuurikihist vastu vaatav eksistentsiaalne hirm ilu ees. No see viimane passaaž oli muidugi nali. Paneme siia kõrvale omakorda Valge Tüdruku, kes laulab „saame polüamoorse lapse“ – hoopis teine ajastu, kihistus, muster. Ja siis veel üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse Nexus, Caater, Üllar Jörberg…
Mis su enda armastuse lemmiklugu on?
Mõni, mis on tehtud pärispoeedi tekstile: Talviku, Runneli, Haava, Koržetsi. Ma olen teksti suhtes väga nõudlik ja kuulan mitte ainult viisi, vaid ka seda, mida lauldakse. Kuigi tõsi, armastuslaule ma väga ei kuulagi.
Küsis Eero Epner