Kaja Kann
Eesti Draamateatri väikeses saalis hargneb lahti ühe pere lugu sõjajärgsest Tartust. Isa Peeter (Jaan Rekkor) on mängusõltlane, kes, niikaua kui ta võidab, hoolitseb oma pere eest. Kingitud kasuka võtab ema Liisi (Ülle Kaljuste) armastuse märgina vastu.
Pea kaht kümnendit hõlmav lugu jutustatakse läbi tütar Tiina (Teele
Pärn) silmade, kes näeb pereema lahkumist ja tagasitulekut.
Kõrvaltegelastena aitavad Tiinat elust läbi naabrinaine Ida (Maria
Klenskaja), kes õpetab talle kaardimängu, ja tema noor armastus Vova
(Christopher Rajaveer).
Kui end mänguvõlgadesse matnud isa sureb, on
ootamatult suureks abiks isa eluaegne sõber Paul (Tõnu Oja), ainuke
võlausaldaja, kes pole võlanõudja. Loo jutustamise huvides põikab sealt
läbi ka Peetri sõbratar Aita (Laine Mägi).
Näidendi „Linnade
põletamine“ on oma samanimelise romaani põhjal dramatiseerinud autor Kai
Aareleid ise. Lavastaja Priit Pedajas on sättinud lavale nõukaaegse,
saladusi täis hämara atmosfääri. Igaühel on omad saladused, igaühel on
natuke valus, igaüks püüab kuidagi üksinda eluga hakkama saada. Peamine
tegevuspaik on kodu, kuid põigatakse ka tädi Ida poole, mängupõrgusse,
koolihoovi, parki, kiriku varemetele ja mujale.
Kõigil on kitsas
Draamateatri väikesest saalist võtab publik enda alla umbes
kolmveerandi, näitlejatele jääb kitsas ala, kus kõiki neid paiku
mängida. Viimati, suvel nähtud kunstnik Pille Jänese kujundusega
lavastuses „Miks Jeppe joob“ oli isegi Kolgaküla rahvamaja ruum
uskumatult osavalt muudetud mitmekesiseks liikuvaks mängupaigaks.
Kuid
„Linnade põletamises“ mängivad näitlejad 2D-formaadis, justkui lamedal
paberilehel. Ruumis on puudu sügavusest. Nende selja taga olevad
liikuvad seinaplokid, mille vahele on video abil maalitud plangud või
kirikud, muudavad mänguruumi veel ahtamaks. Kogu ruumiline vastutus on
jäetud näitlejatele, kõigil on kitsas.
Ainult lõpustseenis hakkab
maailm avanema ja pöörlema, siis kui isa on maha maetud ja Tiina annab
jalgadele valu. Ta jookseb. Nüüd on tal liikumisruumi.
Minule,
seitsmekümnendate lapsele, tundub see kõik tuttav. Ka meil oli kodus
hämar ja kitsas. Meie isa ei kinkinud kasukaid, see-eest tõi vahel
suitsuvorsti. Nii näitasid tolleaegsed isad hoolivust ja armastust. Ka
minul oli venelasest sõber, keda isa ei aktsepteerinud. „Linnade
põletamises“ pole konflikti, Vovaga lepitakse.
Minu isa ei leppinud.
Meil tekkis tüli, rüselus, mille käigus kaotasin ühe kõrvarõnga ja kõik
päädis kodust põgenemisega. Kõrvaauk kasvas kinni. Nüüd kannangi ainult
ühte kõrvarõngast ja selle kaudu mäletan tollast elu ja tollaseid
sündmusi. Aareleid ütleb kavalehel, et olevikku saab mõista vaid
mineviku kaudu, ja lisab, et iseenda mõistmiseks tuleb mõista oma juuri.
Kes me oleme?
Kes me siis täna oleme, meie, kes me tuleme sellest ajast ja olust?
Vaadates lavastust, keerleb peas just see põletav küsimus. Lavastuses ei
olnud meest ja naist, olid ema ja isa, nende abielu, lapse pilguga
vaadatuna.
Mul oli lapsena väike märkmik, kuhu kirjutasin üles kõik
asjad, mida suureks saades teha ei tohi. Sinna olid märgitud ka mõned
lapse kasvatamise printsiibid, vanemate vead, mida mina lapsena ei
aktsepteerinud. Seal oli ka korduvalt suurte tähtedega kirjutatud lause
„Minge lahku!“ või „Mina saan naiseks, mitte emaks“.
„Linnade
põletamises“ ei näe me ema, kuigi teda on kirjeldatud lapse silmade
kaudu. Me ei näe ka valikuid tegevat naist. Kõik lihtsalt ongi nii.
Asjad, mis juhtusid, polnud isegi mitte juhuslikud. Lavastuses
käsitletakse umbes viitteist aastat, mille jooksul, põigetega ajas edasi
ja tagasi, on Tiina alati ühesugune, olgu siis jutt nelja- või
neljateistaastasest Tiinast.
Tiina on sissepoole elav ja inimestest
hooliv armas laps. Ta on seda läbi elu. Elu keerdkäigud teda küüniliseks
ei muuda. Kui Maria Klenskaja Ida etendab nauditavalt elegantse
karakterfiltriga oma elukogemuse kookonit, siis Tiina püsib oma
lapselikus süütuses, ehkki samasuguse lavasümbolina, psühholoogilise
muutumiseta. Samal ajal puhastub tema sõbra Vova eesti keel ajajoonel
sujuvalt vene aktsendist.
Lavastus annab viiteid aja kulgemisele,
samas rõhutades, et Tiina on romaanis jutustaja, ta ei peagi muutuma.
Mineviku meenutaja näeb end kauges ajas samasugusena, nagu ta täna on.
Seesama suhtumine on kaasa võetud ka lavale. Tegemist pole kasvamise
looga, nii asjad lihtsalt on ja kõik.
„Linnade põletamises“ minnakse
lahku ja tullakse kokku tagasi. See annab meile aimu minevikust. Just
selle pärast ütlevad meie lapsed meile täna, et nad ei soovi abielluda,
just selle pärast ei usuta enam romantilist, elu lõpuni kestvat
armastust. Just selle pärast säästavad tänapäeva noored end totaalsest
utoopilisest täiuslikkuseihast. Ja mida teeme meie, vanem generatsioon?
Süüdistame neid pinnapealsuses ja hoolimatuses. Nõuame neilt usku,
vaatamata sellele, et nende lapsepõlvekogemuses ei olnud tõendeid
sellele. Me kurdame, et tänapäeva lapsed ei loe, aga ometi ei ole meie
oma suure lugemusega suutnud maailma paremaks muuta. Me oleme ise oma
lastele just sellise maailma pärandanud ja nad saavad sellest aru.
Minevikuraskused
Nõukaajal olid piirid kinni. Kui Tiina puberteediea armastatu Vova
lahkub, tundub see talle esialgu elu lõpuna. Siiski otsustavad nad
kohtuda sümboolse Valge mere ääres, valge, mis moodustub kõikide värvide
kokkusegamisest. Tänapäeva noored ei soovi traumasid. Praegu on aga
kõik piirid avatud. Pole vahet, kas sinu armastatu elab Eestis, Soomes
või Venemaal. Külalisabielud on normaalsus. Kärgpered on normaalsus.
Noored on õppinud minevikust, teiste vigadest, nad püüavad teisiti teha.
Tänasel päeval on kodu meie hinges, ükskõik, kus see reaalselt asub või
kas seda füüsiliselt olemaski on.
„Linnade põletamine“ on
nostalgiline lugu nõukaajast, kus püütakse mäletada halbu kogemusi,
õnnetuid juhtumisi, justkui sisustamaks oma elatud igavat elu tugevate,
kuid minevikust pärit emotsioonidega. Sellest ka näitlejate mõneti
stiliseeritud, süvapsühhologismist distantsile tõstetud mängulaad.
Paradoksaalne õhkav unistus minevikuraskuste järele.
Postimees, 26.11.2029