Marie Sinivee, Eesti Päevaleht, 25.09.2025
Draamateatri lavastuse „Kuningas Ubu“ näitlejaid valmistab ette itaallasest kehalise liikumise ekspert.
Itaaliast pärit kaasaegse teatrikeele uurija ja kehatöö ekspert Giacomo Veronesi aitab lavakooli 32. lennu üliõpilastel valmistuda diplomitööks Eesti Draamateatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöölavastuses „Kuningas Ubu“.
Teid nimetatakse näitlejate kehatöö eksperdiks. Mida see tähendab?
Antud juhul seda, et olen teatriga tegelenud juba pikka aega. Ja suurema osa oma elust töötanud erinevates teatrites väljaspool Itaaliat, mitte-emakeelses keeleruumis.
Selle tõttu on muutunud ka mu vaade teatrile. Ma ei keskendu tingimata tekstile ja sõnalisele väljendusele, vaid mind huvitab teater kui kinesteetiline fenomen ehk liigutusega seostuv kogemus.
Loomulikult muutub keha sel juhul keskseks, nii lavalise reaalsuse kui kui ka performatiivse näitlejatöö kandjana.
Mis oli teie esimene mõte, kui kuulsite võimalusest osaleda „Kuningas Ubu“ seekordses tööprotsessis?
Ühelt poolt on „Kuningas Ubu“ kui materjal muidugi naljakas provokatsioon, aga teisalt kutsub see üles poliitiliselt osa võtma. Mis mõttes? Selles mõttes, et see peegeldab ilmselgelt poliitilist dünaamikat, mida me igapäevaselt kogeme.
Kõnealuse teksti keerukus peitub selles, kuidas mitte korrata seda, mida meedia juba nagunii teeb, kuidas mitte edastada banaalset sõnumit või tühje fraase.
Pigem tuleb arvestada, milliseid reaktsioone võib poliitilise demagoogia kahtluse alla seadmine vaatajates esile kutsuda. Jarry teeb seda lihtsa, peaaegu lapsiku süžee kaudu, kuid äärmiselt tõhusalt. See paljastab inimese isiklike huvide ning võimupoliitiliste lavastuse vahelise taandumatu ja häiriva seose ning teeb seda üsna otsekoheselt. Vaataja saab otsustada, kas aktsepteerida seda provokatsiooni või mitte.
„Kuningas Ubu“ lavastamine on seega väljakutse, kuna meie kultuuriline ja poliitiline maastik on hetkel äärmiselt keeruline. On väga lihtne langeda lihtsustatud kriitika lõksu, mis ei aita ega loo mingit võimalust elavaks mõttevahetuseks publiku vaatenurgast, ühiskondlikus kontekstis.
Kui mulle pakuti lavastuses osalemist, siis tuleb tunnistada, et olin elevil, aga samal ajal ka veidi murelik. Küsimus on selles, kuidas nii tugevalt poliitiliselt laetud materjaliga nii traagilisel ajal koomilises võtmes toime tulla.
Kust jookseb sel juhul piir absurdi ja tõsiduse vahel?
Lavastuse absurdsust edastavad eelkõige loodavad kujundid. Need on väga tugevad ja mõjusad. On stseene, mis pakuvad intensiivset, peaaegu hullumeelset absurdi. Olukordi, mille tähendus ei avaldu kohe, vaid mille kohalejõudmine võtab aega.
Teisest küljest on Semperi ja Ojasoo „Ubus“ palju füüsilisust, mis puudutab ka sotsiaalseid tabusid. Kuidas? Toore kehalise tegevuse ja sellega kaasnevate kunstiliste strateegiate kaudu, mis teatrikontekstis riimuvad absurdiga.
Tegelik tõsidus avaldub aga näidendi metateatraalses kihis.
Provokatsioon peitub väites, et väljaspool teatrit olev maailm on samamoodi teatraliseeritud ja selle absurdsed, tühjad poliitilised etendused võistlevad meie tähelepanu köitmise või vastupidi, selle hajutamise nimel… kogu meid ümbritsev poliitiline süsteem toimib etendamise põhimõttel.
Kas oleme valmis seda omaks võtma, on igaühe enda otsustada. Seejärel võiksime küsida, kuidas me tänapäeval poliitilist teatrit tajume. Kas me otsime sellest ikka veel siirust, isegi kui seda ei pruugi olla? Kas poliitiline teater nõuab ikka veel osalemist? Kas sellel on mingit reaalset jõudu? Kuidas vabastada publiku liige tarbijapositsioonist?
On sellise tüki lavastamine tudengitega väljakutse?
Kindlasti, sest tavapärases lavastusprotsessis toimiv hierarhia lähtub tegelaskujude olulisusest, kuid üliõpilaste puhul on töö pigem horisontaalne. Igaüks saab tähelepanu. Ühelt poolt seab meie ettevõtmine kahtluse alla ettekujutuse „tudengilavastusest“, teisest küljest on see suur samm tudengile kui alles näitlejaks pürgijale minna lavale sellise tugeva provokatsiooniga ja võtta see päriselt omaks. Loomulikult toetasime neid, pidasime pikki vestlusi ja liikusime teema poole järk-järgult.
Lavastus kasvab välja noorest energiast, kuid pole loodud naiivselt maailma muutma. See ei püüa olla poliitiline manifest, vaid vaatleb inimeseksolemist laiemas mõttes. Ja tuletab meile meelde, et oleme osa loomariigist.
Kuidas neid trupina kirjeldaksite?
Nad on erakordselt julged. Igaüks neist on isemoodi, kuid koos töötavad nad hämmastavalt ühtsena. Kolm kooliaastat on andnud suure ühiste kogemuste ja lugude pagasi, mis on neid märgatavalt sidunud. Nende soov end tõestada on ehe ja siiras ja nad teevad asja südamega.
Mis on pakkunud enim rõõmu tudengitega töötades?
Suutlikkus teha ettepanekuid ja panustada loovalt. Neist on saanud loojad, mitte ainult täideviijad, ja see on imeline areng nii lühikese ajaga.
Olete töötanud paljudes Euroopa teatrites ja omajagu ka üliõpilastega. Kas Eesti näitlejatudengid erinevad kuidagi muudest Euroopa tudengitest?
Jah, kooliti on väga suuri erinevusi. Esmalt kinnitan, et Eestis on alati huvitav töötada. Tudengid on hästi ette valmistatud. On olemas ehe avatus erinevatele katsetustele. See ei tähenda, et puuduks kriitiline meel, pigem on nii, et soov olla näitleja on suurem kui hirm katsetamise ees.
Kesk-Euroopas on paljud teatrikoolid praegu segaduses. Raske on aru saada, kuidas õpetada.
Kuidas segaduses?
Selle kohta, milline peab olema näitlejakoolitus, on palju seisukohti. Muutused iseenesest on tervislikud, aga praegu oleme keset suurt üleminekuperioodi. Ühelt poolt on juba välja kujunenud „postdramaatiline“ teatrikeel, teiselt poolt on olemas traditsiooniline teatriõpe, mis on sellega osaliselt vastuolus.
Noored, kes otsustavad näitlemist õppida Austrias või Saksamaal – kohtades, kus teater on alati olnud poliitiline –, mõtlevad viisil, mida haridus alati pakkuda ei suuda. Nad tegutsevad lähtuvalt väärtussüsteemist, mis on meie praegustest õpetamisstrateegiatest ees, kaugel sellest, mida teatriharidus praegu pakkuda suudab, langemata sügavatesse vastuoludesse. Nende noorte ootused ja küsimused näitlejatööst panevad tõsiselt proovile kogu haridussüsteemi.
See protsess aitab tõenäoliselt aja jooksul süsteemi paremaks muuta, aga tee sinna on konarlik ja kaootiline. Tõenäoliselt jäävad mõned põlvkonnad selle ülemineku hammasrataste vahele.
Kas eesti keele mitteoskamine on olnud lavastusega tegeledes takistuseks?
Mul on hea mälu ja õppisin ingliskeelse teksti esimese nädalaga pähe. Nii tean, mida laval räägitakse, isegi kui ei taba alati intonatsiooni ja varjundeid.
Kui pikalt on kestnud seekordne tööprotsess?
Juba üheksa nädalat. Tudengiprojekti kohta on see üsna ambitsioonikas ja suur töö.
Kaitsesite hiljuti doktoritööd EMTA-s. Kas saaksite oma uurimistöö kokku võtta?
(Muheleb.) Alati on keeruline, kui pead viis aastat tööd kokku võtma mõne lausega. Aga see on mulle kasulik harjutus.
Tõenäoliselt teate, et enne proovi on näitlejal aeg, mil ta prooviks valmistub. Proov ise on ettevalmistus etenduseks, aga enne seda küsib näitleja endalt: kuidas ma üldse prooviks valmistun? See on nagu ettevalmistus ettevalmistuseks.
Minu doktoritöö keskendus ideele, et sellele võib eelneda ka samm „ettevalmistus ettevalmistuse ettevalmistuseks“. See on aeg, mil näitleja küsib endalt: mis on lavalise tegevuse olemus? Millised treeningvahendid aitavad luua kujutlust, mis toidaks teda lavalise mõju saavutamisel? Teisisõnu, minu töö keskendus näitlemisele ja sellele, kuidas selleks sügavamalt valmistuda.
Välja koorus sõna „hoolimine“. Tavapärases teatrileksikas pole seda kasutatud, kuna teatraalne akt toetub vastasseisule. Ja nii püüab minu doktoritöö seda sõna näitlejate sõnavarasse integreerida, leidmaks sellele aluse oma tegevuse defineerimisel.
Kas arvate, et teatrit saab uurida samamoodi nagu teadust?
Ma usun, et teatrit saab uurida. See ongi minu taust: kümme aastat praktikat eri paikades üle maailma. See on täiesti võimalik, ehkki see uurimine ei toimu päris samal viisil nagu loodusteadustes.
Teater on praktika, mis avab sügavama arusaama omavahelisest seotusest. Tänapäeva ühiskonnas on see eriti oluline. Peame uuesti läbi mõtestama suhteid mitte ainult inimeste, vaid ka keskkonna, tehnoloogia, iseenda ja oma mitmekesiste identiteetide vahel. Teater saab toimida selle suhtluse õpitoana. Loomulikult võivad ka teised teadused sellest inspiratsiooni ja teadmisi ammutada.
Kas tunnete end Eesti kultuuris pigem insaideri või autsaiderina?
Ühe jalaga sees, teisega väljas. Töötan palju Itaalias, Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Ma ei näe end immigrandina, pigem rändava kunstnikuna. Ka Eestis olen teinud projekte ja leidnud sõpru. Võib-olla ei olegi oluline küsida, kas olen „sees“ või „väljas“. Olen saanud siin teha kõike, mida armastan.
„Kuningas Ubu“ esietendus 20. septembril Draamateatri suures saalis.