Heili Sibrits, Postimees, 02.04.2026
→ Eesti Draamateatri «500 aastat sõprust» on Ita Everi sõpruskonnast inspireeritud lavalugu.
→ Lavastus on soe, sentimentaalne ja näitlejatöö tugev, kuid jääb emotsionaalselt turvaliseks.
→ Videoekraanid annavad efektse pildi, ent intiimsust jääb puudu.
Ita Everi 95. sünniaastapäeval esietendunud «500 aastat sõprust» on suure austuse, armastuse ja soojusega tehtud lavastus. Natuke ohutult pehme ja armas nagu üks pehme mängukaru.
Kriisist kriisi elavas hullumeelses kiiruses on isegi ootamatu istuda vastamisi mitte võimu ja inimesi kuritarvitavate jätiste, vaid normaalsete inimestega: Lia, Silvi, Laine, Vilma, Vivi, Mareti ja Itaga.
Iga inimese elus on vapustusi, pöördehetki, ent Eesti Draamateatri laval minnakse neist valudest läbi, korraks seisatades, üksteist kallistades. Seitsme naise juures ei rõhutata niivõrd nende eripära või elutraagikat, vaid võimendatakse tavalisust, refräänina kinnitades, et neid sidus ja toetas sõprus ja pühendumine.
See on lavalugu, mis tuletab meelde elus peamist: ametitest, tiitlitest ja varast olulisem on usaldus ja tugi. Side, mis võib olla tähtsam meestest, ent mitte lastest, mis lohutab ja hoiab, ning võib-olla kõige olulisem – võimalus koos naerda, rääkida, jääda iseendaks.
«500 aastat sõprust» on keeruline kritiseerida, sest kuidas öelda, et kõik on liialt nunnu – nii võib jääda ekslik mulje, et sean need väärtused kahtluse alla.
Hendrik Toompere jr töö põhineb Eero Epneri viis aastat tagasi Levilas ilmunud suurel artiklil, mis rääkis Ita Everi sõpruskonnast. See suurepärane tekst puudutas, üllatas, koputas südamele ja tuletas meelde, et liiga vähe olen viimasel ajal oma sõpradele aega leidnud.
Kolmapäeval esietendunud lavastus taotleb küll sentimentaalset puudutust, ent ei tungi päriselt naha alla ega pane silmanärve võbelema, nii et peaks otsima taskurätti. Võib-olla peitub põhjus liigses austuses, läheduses ja isiklikus seotuses, kuid Eesti Draamateatris jääb sõpruskonna ja publiku vahele justkui klaassein, ekraan. Näed küll, aga ei tunne. Tõsi, Mareti poja leinamine, Vilma lähedus pöialpoistega, hüvastijätt ning Laine elulõpu üksildus olid ülimalt mõjuvad ja liigutasid.
Trupp mängib suurepäraselt, tervik püsib koos, igav ei hakka hetkekski. Muusika sulandub tervikusse märkamatult, lavakujunduses on nutikaid lahendusi – kõik on justkui olemas, ent midagi jääb puudu. Võimalik, et möödunud on liiga vähe aega, selleks et draamateater saanuks minna sügavamale.
Mitte et peaks urgitsema Ita Everi ja ta sõbrannade konfliktides – absoluutselt mitte! –, kuid pika ja isikliku kirja asemel mõjub laval nähtav pigem postkaardina, millele on kirjutatud: kõik on hästi!
Olen veendunud, et see on lavastaja Hendrik Toompere jr ja trupi teadlik valik. See on õige, ent muudab tulemuse turvaliseks ja mõneti steriilseks. Ometi on see nauditav ning paneb kaasa elama ja saatuste üle järele mõtlema. Nagu Merle Karusoo on öelnud: igaühel on õigus oma eluloole.
Kindel on, et Eesti Draamateatri suures saalis sündis taas menuk. Hendrik Toompere jr on teinud targa otsuse mälestada Eesti suurimat teatrilegendi just nõnda – eriti rõõmustav on, et see on naiste lavalugu, kus kõik seitse laval olijat saavad end näidata, lustida ja mängida. Kahtlemata Ita Ever hindaks seda.
Teater on küll püüdnud väita, et keegi ei kehasta otseselt üht kindlat isikut, ent päris nii see ei ole – Ita Everi salli võtab enda õlgadele Ülle Kaljuste, ta teeb sügava kummarduse oma heale sõbrale, kolleegile, lavapartnerile. Jah, ta on laval Ita Ever – kõigepealt tema hääl, siis liikumine, krutskid ja elusära –, ent samas jääb kogu aeg ka Ülle Kaljusteks.
Võimalik, et kolmapäevasel esietendusel oli Kaljuste pisut ebakindel – ikka see austus ja isiklikkus, mis takistas seda tööd võtmast kui üht rolli, tähtsat, aga siiski vaid rolli –, kuid kahtlemata on tegemist väga olulise kehastusega. Kaljuste-Everi üheks saamine ja korraga eraldi olemine on väga suur õnnestumine. Nagu teatrimask, mis korraga nutab ja naerab, nii oli ka Eesti Draamateatri laval korraga minevik ja olevik, kaks teatrilegendi, vapustavat näitlejat, sõpra. Võimas.
Ita Ever oli ja on ikoon, meister, kes kandis Eesti teatri järjepidevust, aga vaatas alati tulevikku. Seepärast on sümboolne, et tema sõbrannasid kehastavad Eesti Draamateatri noored: suurepäraselt mängivad Emili Rohumaa ja Hanna Jaanovits, samuti Helena Lotman ja Mirtel Pohla, ning vanadest kaladest Kaie Mihkelson ja Harriet Toompere. Viimane pälvis esietenduse järel Ita Everi stipendiumi.
Raske on neist kedagi esile tõsta – nad loovad ühtse ja elava terviku, samas kõik särisevad isiksustena, olles eluliselt haprad, samas eriliselt tugevad naised.
Jutustajana astub üles Mait Malmsten, sulandudes muusikasse, mida Lauri Kaldoja helikujunduses elustavad Ahto Abner, Kirke Karja ja Andre Maaker. Ka siin on kõik paigas – ilus ja puhas.
Niisiis on «500 aastat sõprust» soe ja õnnestunud lugu, hell ning südamlik. See on tehtud nii, et inimestele meeldiks, see on selline pärikarva pai ja just sellisel kujul kosutus hingele sel pöörasel ajal – õnneks mitte loosunglik, vaid vaikselt-vaikselt puudutav ja pilku enda sisse pöörama suunav.
N.B. Ühest asjast tundsin puudust – see on vana kooli teatri intiimsus. Eesti Draamateatri lava oli sel korral poolenisti videoekraan, see võimaldas suures saalis näha näitlejate suuri plaane, mööda põske voolavat pisarat, vanade mustvalgete fotode suurendusi jms, aga tõmbas tähelepanu elavalt näitlejalt endale.
Operaatori ja lavastaja koostöö oli meisterlik, kuid mina tundsin puudust sest vana kooli teatrist, kus näitleja iga tundevärelus jõudis ka kõige tagumisse ritta kaamera vahenduseta. Hendrik Toompere jr on oskuslik kaamera ja ekraani integreerimisel, näitlejad, eriti nooremad, oskavad kaamera enda kasuks tööle panna, aga… ekraane on ümberringi lihtsalt liiga palju.
Teatris, nii nagu päris sõpradega, on vahel vaja kohtuda päriselt – ekraanideta.