Hendrik Alla, Postimees, 08.08.2026
→ Eesti Draamateatri etendus «Rahamaa» võeti Tampere teatrifestivalil soojalt vastu.
→ Eri mängupaigad muudavad lavastuse atmosfääri, kuid trupp hoiab taset kõrgena.
→ Augusti lõpus mängitakse «Rahamaad» Riias, unistatakse veel Taani ja Saksamaale jõudmisest.
Reedel ja laupäeval sai enam kui poolteist tuhat soomlast näha seda, mida kaugeltki kõik selle vastu huvi tundvad eestlased pole veel näinud: Eesti Draamateatri auhinnatud suurlavastust «Rahamaa». Tampere teatrifestivalil mängiti sealse töölisteatri suures saalis, mis mahutab 818 pealtvaatajat, kaks etendust ning muidugi olid mõlemad välja müüdud.
Pärast laupäevast etendust rääkisid sellest Postimehele Eesti Draamateatri loominguline juht ning «Rahamaa» lavastaja Hendrik Toompere jr ja selle peaosatäitja Tõnis Niinemets.
Mis tunne oli mängida «Rahamaad» Tampere teatrifestivalil? Mille poolest erineb see Eestis tavapublikule mängimisest?
Tõnis Niinemets: Publiku mõttes väga suurt erinevust ei ole. Mõned reaktsioonid olid veidi teistsugused – soomlased reageerisid mõne Soomega seotud asja või nalja peale, mida eestlased ei pea tingimata naljakaks. Aga subtiitrid olid olemas, lugu oli arusaadav ja vastuvõtt väga soe. Aplaus oli isegi natuke uhkem kui Tallinnas, kuigi ma ei tahaks neid kohti omavahel rangelt võrrelda. Võib-olla mängis rolli seegi, et siin oli ka eestlasi, kes olid spetsiaalselt «Rahamaad» vaatama sõitnud, ning see tänutunne oli väga meeldiv.
Palun mõni konkreetne näide, kuidas Soome festivalipublik üllatavalt reageeris.
Niinemets: Meil on loos sees mitmeid Soomega seotud viiteid, eriti hokikultuuri kohta, ja selle peale reageeriti kindlasti.
Hendrik Toompere jr: Väga soojalt võeti vastu ka seda, et enne vaatusi tulevad kolm näitlejat lavale ja paluvad telefonid hääletuks panna – tegime selle Soomes soome keeles. Soome keel tuli kõigil natuke erineval tasemel, mis oli publiku jaoks erakordselt naljakas ja armas. Alati on liigutav, kui keegi pingutab, et öelda midagi sinu emakeeles, ja teeb seda veel toreda aktsendiga.
«Rahamaa» on ka füüsiliselt väga suur lavastus. Kuidas see sobitus Tampere töölisteatri lavale?
Toompere: See lava on isegi veidi suurem kui meil Tallinnas või Tartus. Tegemist on traditsioonilise teatrilavaga: lai, sügav, külgtaskutega. Akustika on väga hea – bänd kõlab hästi, tekst on selgelt kuulda. Lava on ilmselgelt mõeldud ka muusikalideks: valgus- ja helisüsteem on tugev, olemas on kõik vajalikud riputused ja stanged.
Niinemets: Meie jaoks tähendas see lihtsalt seda, et laval olid vahemaad suuremad. Kui mõne koha läbime Tallinnas nelja sammuga, siis siin võib selleks vaja minna kuut või kaheksat. Publik istub ka natuke kaugemal. Aga need on asjad, millega harjub proovide käigus.
Kas Tampere laval oli enne mängimist aega proove teha?
Toompere: Jah, mitme päeva jagu. Nii suure lavastuse puhul on see hädavajalik. Kõik valguspildid tuli selles saalis uuesti ehitada ja täpselt paika sättida. Igal ruumil on oma spetsiifika, mida ei saa eirata.
Esietendusest Tartus on möödas üle kahe aasta ja kahe kuu ning tänasega kokku on mängitud 62 etendust.
Toompere: Me ei saa seda lavastust kogu aeg mängida, teeme seda periooditi. Trupp on suur – lisaks näitlejatele kaameramehed, välismaine bänd ja teised tehnilised töötajad – see kõik mõjutab mängugraafikut.
Kuidas lavastus selle ajaga sisemiselt muutunud on?
Toompere: Küpsemaks on muutunud. Tänane etendus oli väga elus, samas täpne ja enesekindel. Algusest peale oli lavastus hästi koos, aga kui võrrelda esietendust ja praegust hetke, siis on vahe selgelt olemas: ta on küpsem.
Niinemets: Näitleja jaoks kehtib siin sama reegel nagu iga teise lavastuse puhul: mugavaks minna ei saa. Ei saa mängida puhtalt selle põhjal, et ma tean seda hästi – iga kord tuleb minna lavale nagu esimest korda.
Muusikal on siin suur roll. Oleme bändiga ajapikku väga ühte sulanud. See on nagu tango: muusika on üks partner, trupp teine. Nad varieerivad igal etendusel pisut, tunnevad lugu läbi ja lõhki ning oskavad mängida kas tagasi hoida või juurde anda – see mõjutab ka meie rütmi.
Ka tehniline pool – kaamerad, rütm, valgus – ei lase lõdvaks lasta. Me ei saa näiteks hakata stseene venitama, kaamera ja muusika dikteerivad, et etenduse pikkus püsiks kontrolli all.
Olete maininud, et eri mängupaikades mõjub «Rahamaa» veidi erinevalt. Kuidas tundus see Tampere saalis?
Niinemets: Tagasiside põhjal mõjus lugu siin natuke tumedamana kui Tallinnas või Tartus. Siin on traditsioonilises teatrisaalis meid ümbritsemas must kangas, kaamerapilt on seetõttu veidi tumedam, põrand oli must jne. Tallinnas ja Tartus oli pilt võib-olla grammike helgem. See on huvitav, kuidas üks tehniline nüanss – pilditoon – hakkab mõjutama kogu loo atmosfääri ja dünaamikat. Mitte halvasti, lihtsalt teisiti.
Paari nädala pärast läheb «Rahamaa» taas reisile.
Toompere: Augusti lõpus mängime Riias. Etendused on juba välja müüdud. Tegemist on laoruumiga, mis on robustsem kui klassikaline saal. See sobib loo iseloomuga väga hästi ja annab kogu asjale hoopis teistsuguse, peaaegu džässiliku maigu.
Millised tehnilised detailid tuleb Riia ruumi puhul läbi mõelda?
Toompere: Ruumid tuleb alati enne üle vaadata – nii lava kui backstage. Riias näiteks tuleb mängupaigas lisapõrand peale panna, sest nende oma on pragudega. Kostüümivahetused on meil kiired, seega peab olema selge, kuidas näitlejad lavalt maha ja tagasi jõuavad. Sellised väikesed asjad mõjutavad tohutult etenduse kulgu.
Kui oleks võimalik «Rahamaad» viia veel mõnele rahvusvahelisele festivalile, kuhu kõige enam tahaksite minna?
Toompere: Üks ammune unistus on olnud Taani, Kopenhaageni CPH STAGE festivalile. Kas see õnnestub, ei tea, aga tahaks proovida.
Täna hommikul kohtus osa trupist hommikusöögil inimesega Saksamaalt, kes oli spetsiaalselt festivali ja meie lavastust vaatama tulnud. Ta küsis, miks me juba Saksamaal ei mängi, sest tema arvates kõnetaks «Rahamaa» sealset publikut väga. Me ütlesime naljaga pooleks, et palun hakaku tema sellega tegelema – mine tea, võib-olla toobki mõni tavavaataja «Rahamaa» kunagi Saksamaale.
Sel nädalal on Tamperes veel kolm sündmust, mis on täielikult välja müüdud nagu «Rahamaa» etendused: Eppu Normaali lahkumiskontserdid. Mis mõtteid see toob?
Toompere: See on väga muljetavaldav. Kolm staadionikontserti järjest välja müüa – see näitab, kui armastatud see bänd siin on. Mina teadsin enne mõnda nende lugu, aga nad ei ole olnud mu isiklikus orbiidis väga keskne nähtus. Siin oleme aga korduvalt kuulnud inimestelt, et nad tulidki just nende kontsertide pärast.
Niinemets: On lihtsalt tore näha, et linn elab. Tampere suvi on täis kontserte, festivale, üritusi. Ausalt öeldes ei saa ma aru, miks Tallinnas pole suvel linnaruumi nii palju kultuuri toodud – meil kipuvad asjad pigem mööda Eestit laiali minema. Natuke on kadedust ka, et siinne linn elab suvel nii mõnusat elu.
Ja muidugi tähendab see, et õhtul kohtab nii normaali kui mitte normaali inimesi. Aga see käib asja juurde ja on tegelikult üsna lõbus.
Pärast pikka festivalipäeva ja etendust – mis te nüüd ette võtate?
Mõlemad: Sauna!