Laura Pählapuu jaoks ei ole kunstniku ülesanne laval toimuvat illustreerida ega kaunistada. Pigem tuleb leida kujundid, mis annavad publikule ruumi ise näha ja ette kujutada. Räägime tema varasematest Draamateatri töödest ja sellest, kuidas sündis „Tõe ja õiguse“ lavamaailm.
Sinu esimestest lavakujundustest Draamateatris on möödas üle kümne aasta. Kuidas sa nendele töödele praegu tagasi vaatad? Mis sulle kõige eredamalt meenub?
Minu päris esimene lavastus Draamateatris oli „Kraepelini variatsioonid“ (2013) väikeses saalis. See oli minu esimene koostöö Hendrik Toompere juunioriga. „Väljaheitmisega“ (2016) liikusime koos juba suurel laval. Selle lavastusega meenub mulle ideede kogumise faas. Eeltöö enne lavakujunduse sündi. Käisin Londonis ja pildistasin näidendisse sisse kirjutatud päris kohti. Betoonist kvartaleid, hulkuvaid koeri, ümberlükatud prügikaste, inimesi, kelle koduks on tänav.
Kas kümne aasta tagustes töödes on midagi, mida sa praegu enam üldse samamoodi ei teeks – või vastupidi midagi, milles tunned ära tänase omaenda käekirja?
Kui peaksin praegu uuesti tegema lavakujunduse „Väljaheitmisele“, siis kindlasti oleks see hoopis teistsugune. Ma arvan, et minu tööd mõjutab väga palju see hetk, kus ma parajasti olen. Mis mind parasjagu huvitab või mil moel ma mingeid lahendusi otsin.
Mind on alati paelunud segaduslike kompositsioonide loomine. Inimeste tegevuslikud jäljed – tegemata voodi, pesemata nõud kraanikausis, kodukeemia pudelid pesumasinal, määrdunud kardinad. Selliseid detaile kasutasin ka „Väljaheitmise“ kujunduses.
Pärast „Väljaheitmist“ oled Draamateatri suurel laval mitmeid lavastusi teinud. 2020. aastal esietendunud „Lehman Brothers“ mängib väga edukalt siiamaani. „Lehman“ tundub hea näide sellest, et lavakujunduse ülesanne ei saa olla kõike tekstis kirjeldatut tõetruult lavale tuua. Mille järgi sa otsustasid, mida lavastuse ruum peab näitama ja mida võib jätta publiku kujutlusvõimele?
Jaa, mulle väga meeldib mängida publiku kujutlusvõimega. Mulle meeldiks seda inimestes äratada. Anda fantaasiale ja mõttepiltidele võimalus. Liigun sageli üsna minimalistlikele maastikele. Otseselt illustreerin võimalikult vähe. See on ilmselt tunnetuse küsimus, mida ja kui palju näidata. Lavastuse teemadele või tegevuskohtadele on huvitav otsida visuaalseid vasteid.
Näiteks „Lehman Brothersi“ suur puidust raam, mis lava kohal liigub, markeerib alguses madalat lage väikeses tööriistapoes. Seesama raam kasvatab lavastuse käigus kõrgust, ehitab lõpuks üles börsimaaklerite pilvelõhkuja. Just see teema – kuidas väikesest pereärist sündis hiiglaslik korporatsioon. Selle hiiglase tõus ja langus. See mäng kõrgustega tundus selle lavastuse puhul oluline.
„Hamleti“ (2026) puhul oli kabukiteater üks lavastaja Rainer Sarneti inspiratsiooniallikaid. Kui lavastaja andis ette nii tugeva visuaalse või kultuurilise raami, siis kuidas sa leidsid selles omaenda ruumi?
Rainerile meeldib vahel luua väga ootamatuid kooslusi – õigeusu klooster + kung fu („Nähtamatu võitlus“); „Hamlet“ + kabuki.
Minu jaoks on samuti põnev erinevaid stiile omavahel segada, siduda need ühtseks maailmaks. Seepärast läksin selle ideega meeleldi kaasa. Kabuki teatris on palju sellist, mis on mulle tunnetuslikult lähedane – lihtsate vahenditega antakse edasi suuri kujundeid. Olin varem õppinud Jaapani tušimaali tehnikaid – sealt tulid maalingud pilvedele. Pilved ise on justkui riisipaberist välja lõigatud. Paberist maailmas liiguvad tegelased kui nukud.
Kabuki teatris sageli figureerivad esivanemate hinged, suhtlemine teispoolsusega, kõikumine kahe maailma vahel, varjutegelased, traagilised armastuslood – see kõik minu arvates sobis „Hamleti“ põhiteemadega väga hästi.
Intervjuu tegemise ajal on parasjagu käimas „Tõe ja õiguse“ proovid. Kivirähki näidend algab väga konkreetse remargiga: Indrek ja Maret seisavad Krõõda riidekirstu juures, Maret avab kirstu. Kui tekst annab juba nii selge esemelise kujutluse, mida sa kunstnikuna sellega teed? Kui palju sellised etteantud detailid sinu kujutlust suunavad?
Väga palju. Neist ei saa mööda vaadata. „Tõe ja õiguse“ puhul on Kivirähk kirjutanud viiest romaanist kokku ühtse loo, ühtse terviku. Indreku loo. See on minu arvates väga osavalt tervikuks seotud. Justkui mängeldes, voolates. Kivirähk ise on öelnud, et see on justkui vaataks jõge lennuki aknast. Sa näed jõge tervikuna. Vaadeldes ainult üht osa jõest, istudes selle kaldal, ei taju sa selle tõelist iseloomu. Sellest sai ka visuaalse kontseptsiooni võti. Me vaatleme Indreku elu justkui linnulennult. Pealtvaates. Ma arvan, et umbes nii võib meid näha ka Jumal, kui ta pilvede vahelt alla maa peale vaatab. Kogu tegevus toimub justkui Indreku meenutuses, teadvuse maastikul, MÄLESTUSTE MÄLESTUSES.
Indreku ja Mareti riidekirstu remargi juurde tulles. Tegelased räägivad esimese asjana lõhnast, mis sellest kirstust välja voolab: „Koi-ja raudrohu lõhn“. See on kadunud Krõõda riidekirst. Nad avavad mälestuste laeka. See on väga täpne alguse kirjeldus.
Meie lavastuses avaneb kogu lava kui kirstu-või raamatukaas. Selle alt tulevad välja Krõõda riided, nagu piibli vahele kuivama pandud anemooni õielehed. Haprad ja lõhnavad. Lõhnaga on seotud ka üks Ramilda lause, mis on mind väga inspireerinud: „Lõhn on lillede laul.“
Kuidas uue lavastuse maailm sinu jaoks üldse tekkima hakkab? Mis hetkel saad aru, et oled leidnud just selle õige kujundi või loogika, mille järgi ülejäänud valikuid teha?
See on eri lavastustega erinev. Enamasti hakkan ma otsima mingeid elemente, mis selles kujunduses kindlasti võiksid olemas olla. Ilma milleta ei saa seda lugu jutustada. Vahel võib mingi väike detail enda ümber kasvatada kogu muu maailma. Vahel annab selle elemendi ka lavastaja. Näiteks „Hamletis“ soovis Rainer, et Hamlet võtaks põuest hõõguva südame ja viskaks selle Opheliale. Sellest süttiksid taevatähed. Sealt edasi tuli kujundusse juba kogu mäng taeva, pilvede, kuu ja teispoolsusega.
„Tõe ja õiguse“ maailmast on meil juba väga palju visuaalseid kujutlusi – film, varasemad lavastused, Tammsaare loominguga seotud ikoonilised pildid. Kas niisugune kultuuriline „pildipank“ aitab kunstnikku või tuleb see kõigepealt kuidagi peast raputada?
See on väga hea küsimus ja ma olen tõesti selle lavastusprotsessi käigus sellest korduvalt mõelnud.
Alguses Kivirähki tervikut lugedes tundus mulle, et tahaksin läheneda sellele materjalile kui täiesti uuele näidendile. Ära unustada kõik sümboliteks muutunud kujundid, mis „Tõe ja õigusega“ esmalt seostuvad. Maha raputada teatav raskus, mis selle materjaliga millegipärast kaasas käib. Nii sündis vast lavakujunduse vormiline lahendus. Mõte peegeldustest ja jõest.
Ometi on aga sinna juurde siiski lisandunud ka mõned ikoonilised, tammsaarelikud visuaalid ja detailid. Mustvalged Eesti maastikud, kivid, must leib ja tööst parkunud käed. Selline galerii puudutab eelkõige „Tõe ja õiguse“ esimest osa. Järgnevate osadega võiks ju samuti seostada detaile, mis on minu arvates sümbolväärtusega – Goethe ja Schilleri kipsist büstid Mauruse koolis; Ramilda portselanist tassikõrvad; verevärvi revolutsioon; lõhutud klaver Köögertali prassingutel jne.
Klassikalistel materjalidel on ilmselt alati kaasas oma visuaalne ajalugu. Minu arvates on tähtis iga uue tööga luua siiski päris oma ja uus maailm. Oma nägemus. Uus teos, unustamata samas detaile, mis on selle loo tüvi ja tugevus.
Kui palju sa vajad lavastuse alguses vabadust ja kui palju piire? Kas väga konkreetne lähteülesanne võib mõnikord olla loominguliselt vabastavam kui täiesti tühi leht?
Mäletan kooliajast, et kõige nürim oli, kui kunstiõpetuse tunnis anti ülesandeks „vaba teema“. Siis igaüks joonistas seda, mis tal lihtsalt kõige paremini välja tuli – poisid enamasti autosid, tüdrukud lilli ja südameid.
Teatrikunstnikuna on alati käivitavaks jõuks materjal – tekst, näidend, mingi lugu, teema või tunne. Mul on õnnestunud töötada lavastajatega, kes enamasti ei sea mingeid piire. Saan vabalt hakata ise materjalile lähenema. Selline ühine otsingus olemine koos lavastajaga (vahel ka kogu trupiga) on kõige huvitavam.
Üsna selged piirid seab kindlasti ruum, kuhu lavastust kavandame. „Leviaatani“ (Ekspeditsioon, 2024) puhul näiteks oli Krulli kvartali hiiglaslik paekivist remonditsehh ise niivõrd tugeva iseloomuga koht, et sinna traditsioonilist musta lavakarpi ehitada tundus vale. Katedraalilik ruum oli juba valmis. Sinna lisandus lavakujundusena vaala selga meenutav kalju. Juskui loodusjõud, mis on päris ruumi sisse tunginud.
Mida lavastuskunstnik üldse proovide ajal teeb?
Enamasti on nii, et proovide alguseks peab kunstnikul lavamaailm olema juba suures plaanis valmis mõeldud. See on vajalik selleks, et töökojad jõuaksid aeganõudvad elemendid õigeaegselt valmis. Samuti on hea, kui näitlejad saavad esimestes lugemisproovides juba veidi aimu, milline on see maailm, kuhu me koos siseneme.
Ühe lavastuse sünd on kogu trupi kollektiivne looming. Kui lavastaja ja näitleja arutavad stseeni sisulist poolt, siis mina püüan sealjuures mõelda, kuidas see pildiliselt võiks toimida. Milliseid elemente oleks vaja, et neid sisulisi teemasid esile tõsta. Et lava tööle ja õiges rütmis „hingama“ hakkaks, on vaja kunstnikul proovides pidevalt teemadega kaasas olla. See koosloomine kestab kuni esietenduseni välja.
Olen seda meelt, et teatrikunstnik ei „dekoreeri“, ei „ilusta“ seda mis laval toimub. Vaid pigem võimendab, loob aktsente, kujutluspilte ja erinevaid atmosfääre.
Kui prooviprotsessis tekib hetk, kus senised lahendused enam ei tundu õiged, siis mille järgi sa otsustad, millest kinni hoida ja millest loobuda?
Prooviprotsess on sageli üks suur võitlus erinevate kahtlustega. On hea, kui õnnestub eelnevalt paika panna kontseptsioon. Raam, milles me liigume. See võib töö käigus päris tugevasti kõikuma lüüa. Eksirännakud käivad loomingu juurde. Minu puhul paneb aeg tugevamad ja vettpidavamad ideed paika. Hetkeline vaimustus millestki võib juba järgmisel päeval täieliku jamana tunduda. Kui idee on su peas n-ö „öö ära maganud”, siis selgub tõde.
Mina olen üldse suur eneses kahtleja. Seepärast peegeldan mingeid mõtteid lavastajale või lähedastele kodus.
„Lavastuskunstnik“ on tegelikult omamoodi katusmõiste – selles on natuke lavastajat, arhitekti, sisekujundajat, kostüümikunstnikku, projektijuhti, inseneri, materjaliteadlast ja veel palju muud. Milline neist rollidest on sulle kõige loomulikum ja milline nõuab kõige rohkem pingutust?
Ma arvan, et mulle on ametinimetusena kõige südamelähedasem isegi veel üldisem mõiste – kunstnik. See hõlmab väga erinevaid tööülesandeid ja annab samas suure tegevusvabaduse. Mulle meeldib tegeleda ruumipoeetikaga. Töötada installatsioonikunstniku kombel.
Kõige keerulisem on minu jaoks kindlasti see, kui pärast loomingulist mõttelendu tuleb maanduda ja hakata asju tehniliselt läbi mõtlema ja joonestama. Õnneks on teatrites palju tehnilise taibuga inimesi, kes on ideede teostumisel alati suureks abiks.
Kui palju on aga kogu selles töös käsitööd kõige paremas mõttes? Kas on mõni protsess, mille juures sulle meeldib ise käed külge lüüa? Kui selleks üldse aega on…
Ma teen lavastuse kavandid sageli käsitsi. Joonistan kostüümid paberil läbi. Ehitan papist lavamaketi.
Mõte on käega otseses ühenduses. Kui peas sünnib idee, siis käsi toob selle füüsilisse maailma. Teeb teistele nähtavaks. Vahel pole mõtet käelist tegevust tehnoloogiaga asendada. See vahelüli tuimestab ja moonutab ideed. Millekski kunstlikuks. Digitaalset on meie ümber väga palju.
Ma loodan, et maailm pöördub vaikselt päris materjalide ja päris elu juurde tagasi.
Näitlejatelt küsitakse tihti unistuste rolli kohta. Mis võiks olla kunstniku vaste? Kas on mõni materjal, millega tahaks tööd teha või ruum, kus sa tahaksid kunagi midagi teha?
Rääkisin eelnevalt, kuidas Krulli remonditsehhi, n-ö „valmis ruumi“ tungis lavakujundusliku objektina justkui loodusjõud. Hiiglaslik kalju, millel näitlejad ronisid ja millest purskas vett justkui vaala seljast.
Sellel suvel on mul võimalus proovida midagi sarnast, aga samas vastandlikku. Lavastus tuleb välja Hüpassaare raba serval. Vabas õhus. Täiesti avatud ruumis, mis on lahti tuultele, vihmale ja päikesele. Kui „Leviaatanis“ lõin justkui loodusliku elemendi, mis sõitis sisse inimese loodud ruumi, siis nüüd olen keset muutuvat loodust ja püüan seda seada lavastusele sobivaks. Lisada sinna midagi inimtekkelist. See tundub väga põnev väljakutse. Võimalust vabas õhus „lava kujundada“ ei tule väga tihti ette.
Sul on magistrikraad joonistamises ja sa oled töötanud joonistamise õppejõuna. Milline koht on joonistamisel su elus praegu?
Ma õppisin Tiit Pääsukese loodud joonistamise õppetoolis päris üksi oma kursusel. Minu arvates on joonistamine paljuski kõige alus. Öeldakse, et selleks, et sünniks teater, piisab sellest, et üks inimene kõnnib läbi ruumi ja teine inimene vaatab seda. Paberile tõmmatud joon tähistab minu arvates täpselt seda sama. Tühja ruumi tekib elu. Mingi lugu või kujutis.
Kairi Kruus
Intervjuu ilmus Draamateatri ajalehes →