Gert Raudsep on Eesti Draamateatri näitleja ja Eesti Teatriliidu esimees. Vestlesime hooaja alguses tema mõlemast tööst.
Kaks aastat tagasi toimusid Toompeal Teatriliidu korraldatud meeleavaldused. Mida saavutati? Mis edasi?
Üle hulga aja olid teatritöötajad koos väljas ja nähtavad. Üks meie põhisõnumeid oli, et kultuurivaldkonda on juba aastaid pidevalt kärbitud – kultuuriministeerium on lausa eeskujulik kärpija! –, kultuuri rahastamine on võrreldes muu ühiskonnaga jäänud proportsionaalselt järjest väiksemaks.
Isegi kui numbrid on tasapisi kasvanud, siis kaugeltki mitte sama sammuga, mis mujal. Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga vahe Eesti keskmise palgaga on ainult suurenenud, 2026. aasta sügisel on see üle 600 euro. Eesti mediaanpalkki on ammu kõrgem kui kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimum, praegu on see 1720 eurot – ja miinimumpalk ongi paljude teatritöötajate põhipalk. Septembris 2026 ütles minister AK-s, et kultuuritöötajate keskmine palk on üle kahe tuhande euro. Huvitav, kus? Palgad teatrites ei ole täiesti kindlasti sealmaal, tegelik seis on masendav.
Meie ainuke võimalus on teha valijatele selgeks, et kultuuri rahastamine on oluline. Vaadake erakondade kultuuriprogrammi! Mis seal on, kas üldse midagi on? Surve peab olema nimelt poliitika tegemisele. Niikaua kui poliitikute hääled ei sõltu kultuurivaldkonna vajaduste täitmisest, ei muutu fundamentaalsel tasandil mitte midagi.
Ja siin on meie endi, kultuuriinimeste tegemata töö. Me ei ole küllalt jõuliselt sekkunud riigieelarve strateegia koostamisse, et sisendit anda, kui ministeerium seda piisavalt ei anna. Loodame põhiseaduse preambuli peale, et see on tähtis ja toimib iseenesest. Tegelikult ei mõista ei avalikkus ega rahandusministeeriumi ametnikud piisavalt, mismoodi kultuuriväli ja eriti professionaalne kultuur toimib.
Arvatakse, et kultuuris peaks justkui endastmõistetavalt olema palju õhinapõhist ja tasustamata või mitte õiglaselt või piisavalt tasustatud tööd. Astu lavale – see tuleb ju iseenesest! Pillimees võtab viiuli välja ja mängib õhtul, mis seal siis nii väga! Kahjuks kohtan palju suhtumist à la teile nagunii meeldib see töö, olgu tasu milline tahes, või et see ei olegi töö, see on teie kutsumushobi-elulaad. Kipume ka ise ütlema, et ah, ma olen nii õnnelik, et ma üldse saan kunstiga tegeleda!
Loometöö on töö. See on võib-olla jäänud ühiskonnale selgitamata. Iga loomingu taga on väga suur pingutus, seda tuleb defineerida ja tasustada kui kõrgelt kvalifitseeritud tööd, ja see ei ole halvamaiguline, kui seda tööks nimetame.
Ometi oleme Eestis aktiivsed kultuuri tarbijad, kõik need miljon kakssada tuhat teatrikülastust jms. Ja meil on karm ajalookogemus, et kultuur on meie olemise eksistentsiaalne aluspõhi.
Teater on olnud natuke nagu kirik. Digitaliseeruvas maailmas saab järjest väärtuslikumaks, kui inimesed kogunevad ühte ruumi midagi üheskoos kogema. Ja mitte vaid kogema, vaid ka koos tegema, sest iga elav esitus sünnib koos publikuga.
Ministeeriumi tellimusel valminud kultuuriasutuste mittekülastamise uuringu järgi on 58 protsendil vastanutest (teatrist) eemale jäämise peamine põhjus liiga kallis pilet. Avaliku raha eest tehtav teater peaks olema kõigile kättesaadav. Ka väikse palga saajad on maksumaksjad, ka neil on õigus teatrisse pääseda. Aga kui pilet maksab nende päeva- või isegi mitme päeva sissetuleku?
Aastaid on olnud vaikiv kokkulepe, et keskmine teatripileti hind ilma käibemaksuta on 1% keskmisest palgast – meil on palju kõrgem, ja kui (Eesti väga kõrge) käibemaks ka veel lisada, mis number see siis on! Palgad on madalad ja raha ei jõua kultuuri, isegi kui inimeste huvi on suur.
Me ei peaks tegema professionaalset kultuuri järjest kitsamale kildkonnale. On ju selge, et turuloogika siin ei kehti. Muide, peaaegu kõik noogutavad kaasa, aga reaalseid samme selles suunas ei ole ju astutud. Elitariseerumine on tõsine probleem.
Mul on jäänud kohati mulje, et otsustajad vaatavad loomeliite nagu segajaid, et mis te käratsete mu akna all, meil siin omad kokkulepped, te tulete mängu rikkuma.
Loomulikult ma tajun seda. Oleme võib-olla liiga viisakad olnud, käime konstruktiivselt rääkimas ja ettepanekuid tegemas, äkki peaks rohkem rusikaga lauale lööma, et kuulge, seis on väga halb. Aga ega ministeeriumis ju vaenlased istu, eks nad tee ka igapäevaselt rasket tööd, valdkondi on palju ja igaühel oma mured. Kõigi probleemide taga seisab number, kõik nõuab raha, ja kui kultuuriministeeriumi eelarve riigieelarves proportsionaalselt kogu aeg väheneb, siis sinna see koer maetud ongi.
Loojad peaksid saama süvenenult, pühendunult teha põhitööd. Ka parema palga korral tehtaks ikka filmi- või teletööd, kui see on loominguline väljakutse, aga väga palju kehva loomeväljundit jääks vähemaks. Ja kõik oleksid õnnelikumad.
Vanematel inimestel nagu mina on elu rohkem paigas, eluase olemas, aga ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas noored hakkama saavad. Kuidas alustab oma tööelu noor näitleja, kõrgharidusega spetsialist? Sest nad on spetsialistid, nad on ainsad inimesed, kes seda tööd tegelikult teha oskavad. Võime jõuda selleni, et väga palju andeid lihtsalt läheb Eestist ära, inimestel on keeled suus ja nad leiavad loomingulise väljundi mujal, kus on paremad sotsiaalsed garantiid, parem pension, kus ei pea virelema palgapäevast palgapäevani.
2026. aastal loodi ühendus Kultuuritahe. Mis lootusi sellele paned?
Valmistume valimisteks. Ühenduses on nii loome-, loomemajanduse organisatsioonid, kultuurikorraldajad kui ka loomeliidud, ainukese ametiühinguna Teatriliit.
Kõige tähtsam ülesanne on selle narratiivi murdmine, et Eesti riigi panus kultuuri on Euroopa riikide kõrgeimate hulgas ja mille üle te, kultuuritegijad, üldse nurisete. Jäetakse mainimata, et Eurostati arvestatud SKT koosneb väga erinevatest asjadest (ka riigiti on arvestus erinev) ja mille hulgas on ka kultuurisektori omatulu. 2,1% ei ole see, mis riik rahana kultuuri paneb. Väidame vastu, et kultuuri tulem SKT-sse on 2,3%, mis on suurem kui metsa-ja põllumajandusel kokku.
Draamateatri tegevuse toetus on 2,909 miljonit, riigile laekub käibemaksuna ja tööjõumaksudena tagasi kokku 2,919 miljonit. Võib öelda, et kui riik annab teatrile 1 euro, siis 1,003 eurot võtab ta sealt erinevate maksudena kohe tagasi. Mis siis kultuuri kulu reaalselt on, ja mis on reaalne majanduslik kasu?
Sarnastel teatritel Põhjamaades on riigi toetus 75–80%, mis võimaldab ka vabalt ja riske võttes luua. Aga meie teeme kõike kokkuvõttes odavalt, kasutame inimesi odavalt, aina odavamalt. Ja siis näeme kõrval valdkondi, kes ei pea odavalt tegema. Raha ei loeta.
Ühinesime, et järgmistel valimistel oleks erakondade platvormides midagigi kultuurist. Oleme esitanud ettepanekud, mis asjad peaks kindlasti ära tegema. Ja et need jõuaks hiljem koalitsioonilepingusse ja päriselt ellu. On jäänud mulje, et kultuuriministril üksi ei ole jõudu riigieelarve strateegia koostamise laua taga neid asju kaitsta. Ma parem ei hakka ütlema, mida mõnes riigikogu fraktsioonis meile vastati, kui oli jutt universaalsest ravikindlustusest (Eesti on üks neljast Euroopa riigist, kus seda ei ole). See jutt sarnanes kohati mõne meediaväljaande kommentaariumile.
Tunnistan, et poliitika tegemiseks on meil oskusteabest puudu. Teatriliidul ja Näitlejate Liidul on õnneks olemas töötajad ja kontor, maksame Teatriliidule klassikalist Euroopa ametiühingu liikmemaksu, mis on üks protsent palgast. Erialaliitudel on erinevad lisamaksud, Näitlejate Liidul näiteks 0,5% palgast. (Vabakutselistele on omad numbrid.) Aga elementaarseid teenuseid sisse osta, PR-firma palgata, et me ei peaks põlve otsas ise poliitikaid välja mõtlema – neid võimalusi meil ikkagi ei ole.
Kas tunned teatrikolleegide toetust oma tegevusele?
Jah, muidugi tunnen. Oma energiat ja aega kulutades on väga abiks, kui kolleegid mõistavad, et teed midagi kõigi heaks. Kriitikat võiks isegi rohkem olla. Ainult et kas kõike peab meedias ja meediale rääkima. Paljud asjad on omakeskis lahendatavad. Kutsun üles endale selgeks tegema, kas su jutt toob valdkonnale kahju või kasu. Kui sinul on asjad hästi, ei tähenda see veel, et su neljakümnel kolleegil on sama hästi.
Teed kahte täiskoha mahtu tööd – juhid suurt liitu ja oled Draamateatris suure koormusega näitleja. Kas juhi- ja tegelikult ka poliitika tegemise töö ei kuluta loominguenergiat?
Kulutab küll. Vahepeal on väsimus päris suur. Aga olen kuidagi harjunud, ja keegi peab seda tegema. Ka eelmised Teatriliidu juhid Ain Lutsepp ja Rein Oja olid tegevnäitlejad. Keegi pole saanud võtta end teatritööst vabaks ja ainult liiduga tegeleda, see ei ole mõeldav.
Olid pikalt NO99 näitleja. Milline muutus oli Draamateatrisse tulek?
Loomulikult oli muutus väga suur. Olin vahepeal neli aastat vabakutseline, see kergendas, tegin muutuse oma peas juba enne ära. Need teatrimudelid on erinevad ja üks ei ole parem ega halvem kui teine. Aga minule südamelähedane ansamblimäng on Draamateatris hakanud rohkem maad võtma. See on tore, sest teistmoodi ma vist ei oskagi.
Mis lugu on „Mets“, mis on praegu proovisaalis ja kus sul on peaosa?
See on ääretult kerge ja ääretult keeruline näitemäng. Peaosa seal otseselt pole, keskne võib-olla, tegevus keerleb tema ümber. Aga võime ka arvata, et kõik toimub tema ettekujutuses. Inimese fantaasia on piiritu, kes ütleb, mis
juhtub päriselt ja mis fantaasias? Me ju kerime tihti oma mälus aega tagasi ja laseme kujutlusel lennata, et mismoodi oleks läinud, kui…
Me oleme proovide alguses, võib-olla esietenduse ajaks arvan teistmoodi. Samas, millestki ma pean lähtuma. Vahel on alguses asi selge ja tead sihti, kuhu minema hakata, või tead, mida välistada. Vahel ei tea mitte midagi.
„Metsa“ puhul on väga palju asju, mida võiks katsetada. Sõltub kogu trupist, kas me käivitame üksteist, kas meil on huvitav, kas vaidleme – see on väga tähtis osa teatritööst. Iga mõte, mis võib alguses tunduda vale või kohatu, võib kellelegi värava avada ja tema kujutluses käivitada midagi, mis lõpuks defineerib tervet lavastust. Me töötame ju ainult kujutlusvõimega. Me ei saa seda vastutust võtta, et tsenseerime ennast lavastusprotsessis hirmuga, et äkki mu mõte on halb. Teater on alati kollektiivne looming.
Ene Paaver