Veiko Märka
Draamateatri Viinistus esietendunud „Esimene armastus” on sama mitmepalgeline kui armastus üldse.
„Esimene armastus” on ehituselt väga omapärane näidend. Aluseks on võetud vahetu emotsioon – armastus. Seda tunnet on sotsioloogilisest aspektist analüüsitud teadusliku põhjalikkusega, nii autor kui ka lavastaja küsitlesid kümneid inimesi. Lõpptulemus ehk dokumentaalnäidend on taas emotsioonide vormi valatud. Tulemus on jahmatavalt kirgas ja mitmetahuline, nagu üks teadusliku töö ja armastusromaani ristand olema peabki.
Kohe meenub Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi samasuguse analüütilis-emotsionaalse meetodi järgi ehitatud „Teisest silmapilgust” Linnateatris. Ent kuna tekkiva armastuse keemia ja mehaanika on saladuslikumad ja keerulisemad kui rahvusgruppide vaheliste suhete omad, siis mõjub „Esimene armastus” intiimsemalt ja hingestatumalt. Sotsiaalsest kandvusest jääb „Teise silmapilguga” võrreldes küll vajaka, aga tahta ühelt normaalse pikkusega teatritükilt kõigi meie elu põhiprobleemide lahkamist olekski jabur.
Lavastuses leidub kaunite sõnade ümberütlemise ja kaunite tunnete ümbermängimise võlu, universaalseid üldistusi ja eredaid isiklikke elamusi, masendavat rõõmu ja rõõmsat masendust. Imed ja argipäev moodustavad üllatavalt efektiivse tandemi.
Esimene jääbki viimaseks
Esimene armastus on sama mitmepalgeline kui armastus üldse. Esimest võib võrrelda juurega, teist sellest võrsuva taimega, mis võib võtta küll väga eripäraseid vorme, kuid oma alusest irduda siiski ei saa. Seetõttu on lavastuse põhirõhk pealkirja teisel, mitte esimesel sõnal. Ei jää käsitlemata seegi variant, et esimene armastus jääbki viimaseks, sellest piisab kogu eluks. Ja mitte leinava lese, vaid pragmaatilise vanapaari võtmes. Omaette paradigma moodustub armastustest, mis on ainult ühe osalise jaoks esimesed. („Ma võin ju olla see teine naine. See noorem ja ilusam, keda sa tõeliselt armastad.”)
Lavastuse tekst koosneb nappidest fraasidest, paljud laused mõjuvad aforismidena. („Ma oleksin võinud sinu pärast isegi jooma hakata”, „Kui me magame koos, siis kas me oleksime nagu koos üksi?”, „Ma tulin sulle naiseks. Ma mõtlesin, et sellega oli kõik öeldud”, „Nokia on ainus asi, mis tänapäeval veel diskreetsuse tagab.”)
Kolm paari
Osaliste kandvad rollid jagunevad kolmeks paariks. Esiteks tinglik tänapäeva armastuse rajajate koondkuvand – Teele Pärn ja Karmo Nigula. Nendega paralleelselt ilmuvad 1940-ndatel kulgenud ja seetõttu palju dramaatilisemad armastuslood Marian Heinati ja Christopher Rajaveere tõlgenduses. Kontrast on ilmne, kasvõi keelekasutuses. Kuid puudub melodramaatiline ülepingutamine.
Esimesest paarist keegi end kasti ei süsti ja teiseski pääsevad maksvusele elu hoidvad, mitte hävitavad liinid. („No ega see ei ole mingi mees, kes metsa jookseb.”) Nende taga, vahel ja kohal on aegumatud armastajad Kaie Mihkelson ja Martin Veinmann.
Viimasel paaril on süžees tagasihoidlikum roll, kuid üsna kaootilist armastuseteemalist pilti koos hoidva raamina on nad arhetüüpselt võimsad. Üksikasjades on pilt kirjum. Tegelaste teed ristuvad ja kulgevad rööbiti huvitavates ja kõnekates olukordades.
Lavastaja töö näitlejatega on ilmselt olnud sama põhjalik kui teoreetiline ettevalmistus. Kõik kuus mängivad nii iseendid (st näitlejaid), oma tüüpe ehk rolle kui ka üldist esimese (võib-olla ka viimase) armumise aurat. Tegelaste nimed on formaalsed, nende eristamine teisejärguline. Määrav on kogupilt esimese armastuse põhivormidest.
Lavastuslikult ja tekstiliselt on eriti haaravad mõlema vaatuse avastseenid, kus kuldsetes kostüümides näitleja ja näitlejanna (Nigula ja Pärn) annavad edasi kogu näidendit ettevalmistanud töö postulaadid – mõjudes neid esitades ometi sensuaalsete ja kirglikena. Elus on armastuse algus ja lõpp väga hämarad, raskesti tajutavad ja veel raskemini kirjeldatavad nähtused. („Sa mõtled, et ma ei tea üldse, mis me siin teeme. No võta teadmiseks, et ega ma päris loll ka ei ole.”) Seetõttu mõjub ka lavastus ajast väljaspool olevana. See algab justkui eikusagilt ja muidugi ka lõpeb eimillegagi, sest ega armumised maailmast sellega otsa saa, kui näitlejad on oma ühiskummarduse ära teinud.
Kunst + teadus
Näidendi suurim puudus tuleneb tema suurimast voorusest. Põhjalik eeltöö jätab sellele siiski mõnetise sotsioloogilis-mentaliteediajaloolise pitseri. Tegu ei ole puhta kunstiga, vaid kunsti ja teaduse sümbioosiga. Aga muidugi on see parem kooslus kui puhta kunsti ja puhta kommertsi sümbioos, nagu sai kogeda ühes selle suve muusikalavastuses.
Koroonakriis osutus selle lavastuse puhul positiivseks faktoriks. Tükk oli plaanitud Draamateatri väikesesse saali, kuid edasilükkamise tõttu valiti uueks mängupaigaks suveteatri sõprade ammune tuttav – karm, kuid maaliline Viinistu. Seenekasvatuse siseõu on tegelikult üsna kitsas, kuid lava suuremas osas kattev lopsakas kõrghaljastus tekitab avaruse ja tabamatuse fiktsiooni. Eriti majesteetlikult mõjub hiiglaslik, umbes kuue meetri kõrgune mägimänd, mis troonib nii inimeste kui ka teiste puude üle. Üks näitleja arvas pärast etendust, et see võikski eestlaste armastust sümboliseerida – karmilt pinnalt võrsuvat, kuid visalt kõrguse poole pürgivat.
Kõige kõrgemale tõuseb lavastuse finaalis siiski armastus – ehkki päris proosalise autotõstuki abil.
Eesti Päevaleht, 10.08.2020