Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 11.03.2020
Andrei Hvostov vaatas Eesti Draamateatris lavastust depressioonis psühholoogi ja depressioonis Jumala kohtumisest ning tundis vaimset katarsist.
Päris pisikestel on Sipsik, veidi suurematel Pipi Pikksukk, täiskasvanutel Jumal – meil kõigil on keegi, kellega raskel tunnil kõnelda, keda rinnale surudes uut elujõudu ammutada. Lühidalt öeldes ongi see Anat Govi näidendi „Oh jumal“ mõte. Lihtne? Aga see on petlik lihtsus. Iisraeli autori teksti eestindamise (heebrea keelest tõlkinud Margus Alver) ning Draamateatri lavale toomise (lavastaja Mehis Pihla) üle tuleb rõõmu tunda kas või sellepärast, et Govi tekst valiti 2010. aastal Euroopa teatreid ühendava European Theatre Conventioni poolt 120 kõige parema nüüdisaja näidendi hulka.
Kiire kammimine internetis näitab, et Govi lavastamisega, nagu ka mõningase arvustamisega (ehkki need nupud pole tegelikult täisväärtuslikud arvustused), on tegelenud valdavalt juudi kultuuriinstitutsioonid. Mul on hinges kahtlus, et sel võib olla üks lihtne seletus – Govi „Oh jumalat“ mängivad need, keda Põhja-Ameerika või Euroopa kristlike riikide jumalakartlikust traditsioonist lähtudes on raske süüdistada jumala teotamises. Govi näidendi jumalateotuslik potentsiaal ei ole nimelt sugugi väiksem kui 1979. aastal linale tulnud Monty Pythoni „Briani elul“, mida peetakse läbi aegade kõige blasfeemilisemaks filmiks ja mille keelustamise katseid on tehtud ka käesoleval sajandil.
Aga kui juudid pilkavad Jumalat, siis mis seal ikka, ei hakka meie, kristlased, neile suu pihta lööma, las jagelevad pealegi oma Jahvega…
Kui mu kahtlus osutub õigeks, siis on Eesti Draamateatri ettevõtmine esile tõstetav kui ühe kristliku maarahva julge katse tungida võõrale territooriumile. See on uljas tegu, kahtlemata.
NÄIDENDI ALGTEKST, NAGU mainitud, on heebreakeelne. Mis on ka Vana Testamendi algkeel. Nii et meie publikul ei ole, välja arvatud mõned filoloogid ning Usuteaduse Instituudi teoloogid, mingit võimalust süveneda algteksti eri kihtidesse ning tunda seda tehes intellektuaalset naudingut mõiste- ning sõnamängudest, mida Vanale Testamendile tuginev Gov õiget „jumala keelt“ valdavale publikule pakub.
Näidendi sünopsis: 42aastane eluga kimpus olev psühholoog Ingel (Harriet Toompere) saab ootamatu patsiendi, kes salatseb oma nime ning päritolu avaldamisel. Psühholoogi ankeedi täitmisel teatab tundmatu vastu tahtmist, et on 5780 aastat vana, ja siinkohal hakkab eestikeelne publik juba aimama, kellega tegu. Heebreakeelne saab ilmselt asjale kohe pihta, kui inkognitot hoidev härrasmees purtsatab „ma olen see, kes ma olen“ (2. Moosese raamat 3:14), mis kõlab heebrea keeles umbes nagu ehje ašer ehje ning viitab jumala nimele Jahve. Seega – anonüümsust hoides paljastab ta enda olemuse silmapilk. Laval on Jumal (Ain Lutsepp).
Nagu aru saate, heebreakeelsel publikul on „koduväljaku eelis“; neil hakkab naljakas ning põnev märksa kiiremini ja intensiivsemalt kui ükskõik millist muud keelt emakeeleks pidaval publikul.
Psühholoogi vastuvõtule tulnud Jumal on sügavas depressioonis, mis on kestnud viimased 2500 aastat. Ta tunnistab Inglile kavatsust teha enesetapp. Kuna Jumal eksisteerib ainult inimeste mõtetes, ta on olemas vaid inimkonna ideaalses maailmas, siis hammustab Ingel siit kumava ohu otsemaid läbi – Jumala enesetapp tähendaks kogu inimkonna hävingut. Seekord täielikku, mitte poolikuks jäänut nagu veeuputuse episoodis, kus härdaks muutunud Jumal otsustas viimasel hetkel säästa Noa ja tema perekonna elu (mida ta hiljem kibedalt kahetses, nagu ta Inglile pihib).
Seega on Inglil Jumala ravimise kõrval täita ka maailma päästmise missioon. See on – ütleme otse – suuremat sorti proovikivi. Et publik asjast ikka aru saaks, on Gov lisanud mõned vihjed teistele suurtele maailmapäästjatele moodsas massikultuuris. Nagu näiteks Bruce Willis.
INGEL TÄNAPÄEVA NAISENA ON KA ise jubedas depressioonis. Tal on autistlik poeg. Lapse isa on ära läinud ja ükski teine mees Inglit ei taha, sest teda kui abikaasat ja ema diskvalifitseerib seesama autistlik laps. Ingli elus ei puudu ka enda ja oma lapse tapmise katse (hopp! ja ongi meeltes Nicole Kidman, kes filmis „Teised“ sellise hirmsa asja teostabki), mistõttu on Inglil, hoolimata tema ateistlikust hoiakust, armsale Jumalale elu kestel olnud väga palju etteheiteid. Neid on olnud nii palju, et vaesel Jumalal, kes kõikjalviibiva ning kõiketeadvana on muidugi etteheidetega täpselt kursis, kõrvad sõna otseses mõttes huugavad Ingli kaebustest.
(Siitkohast algab tõeline spoiler, mistõttu näidendit veel mitte näinutel on nüüd aeg lugemine lõpetada.)
Jõuame 58aastasena vähki surnud Govi näidendi tegeliku sisuni. See on Vana Testamendi kõige raskemini mõistetava ning kõige kohutavama raamatu – Iiobi raamatu ümberjutustus. Sellesama raamatu, mille kohal vaevles omal ajal ka Vargamäe Andres. Meie ees on igavene küsimus: miks saadab Jumal meile kaela õnnetusi, haigusi ning katsumusi, kui me pole seda kõike ära teeninud?!
Nagu juhtus Iiobiga, kes oli kõige jumalakartlikum mees ja kes sellest hoolimata anti Jumala nõusolekul saatana kiusata ning piinata, sest… Jah, sest miks? Vastuse üle on arutletud sajandeid. Ning arvatavasti jäädaksegi arutlema.
Gov toetub ilmselt Carl Gustav Jungile, kes tuli omal ajal välja teooriaga, et Jumala puhul ei peaks me rääkima mitte „pühast kolmainust“ (isa, poeg ja püha vaim, ehkki see on puhtalt kristlik kontseptsioon), vaid „neliainust“, sest Jumalal on kõigest tema lõpmatust armulikkusest hoolimata olemas ka üks tume tahk, see neljas, millest ei taheta rääkida. Psühholoog Ingel toobki oma patsiendist lõpuks selle tumeda tahu välja.
VÄIKE ORIENTIIR: IIOBI RAAMATU proloogis toimub taevastes sfäärides ülimalt kummaline vaidlus Jumala ning tema sulaste vahel. Üks neist sulastest on saatan. Saatan paneb Iiobi jumalaarmastuse suuresti kahtluse alla ning Jumal annab talle võimaluse mehe kindlus proovile panna. Vaeva ja piina teda palju tahad, aga ta jääb ikkagi mind – Jumalat – armastama ja austama! Järgneb see, mida õhtumaiste kultuurikoodide kaudu teab isegi pühakirja mitte lugenud inimene: Iiobilt võetakse kogu vara, hukatakse kõik tema lapsed, tema keha kaetakse jäledate mädapaisetega, tema naine pöörab tast ära. (Püüdes kogu selle jõleduse vajalikkust intellektuaalselt mõtestada, võib Iiobi raamatu kohal mediteerides hulluks minna, sest mille kuradi pärast – vabandust – peaks Jumal hakkama mingisuguse saatanaga vaidlema ning temaga kihlvedu sõlmima; on ta, lõpuks, kõikvõimas Jumal või on ta hasartmängusõltuvuses Fjodor Dostojevski, kes suutis kasiinos olles kõik kuni aluspüksteni maha mängida?!)
Jungi (ja Govi) kohaselt oli Iiobi raamatu proloogis esinev saatan tegelikult Jumala enda sisehääl, üks tema emanatsioone. Nii et hakates Iiobit piinama, andis Jumal järele mingitele omaenda sisemistele mustadele tungidele.
Kui Jumal on tõesti nii antropomorfne, see tähendab üldinimlik, siis muidugi hakkavad teda (Jumalat!!!) vaevama südametunnistuse piinad, mistõttu 2500 aastat pärast Iiobi elu ruineerimist satub ta psühholoogi vastuvõtule. Et hakata seal hüsteeriliselt nutma ja tunnistada üles, kuidas ta on muutunud pärast Iiobile tehtud ülekohut kõigeväelisest Ülimast Jõust täitsa tavaliseks impotendiks, kes ei suuda enam maailma elu kuidagi juhtida. Mistõttu kõik, mida inimkond on viimasel ajal korda saatnud, kaasa arvatud ristisõjad, holokaust ja Hiroshima hävitamine, rääkimata looduse reostamisest, on korda saadetud inimkonna enda jõul, tahtel, soovil. Ehkki kõik kiruvad selliste jõleduste pärast teda, Jumalat. Mistõttu tal ongi soov surra. Ehk inimkond hävitada.
Kuna ma kirjutan seda teksti praegu, ja teie loete seda, siis ilmselt Jumal loobus lõpuks oma plaanist. Mismoodi psühholoog Ingel ta ümber veenis, peate juba teatris vaatama.
LÕPETUSEKS JUMALAST KUI väljamõeldud sõbrast. Ingli ning Jumala vaidlused põhinevad täielikult Vanal Testamendil. Jumal ei pane inimeste kirja pandud müüdis kahtluse alla ühtegi sõna, ta järgib kuulekalt inimeste ette antud stsenaariumi. Mis tähendab seda, et tema kohtumine Ingliga toimub vaid sellesama naise peas. Mis ongi, iseenesest mõista, ainuvõimalik kohtumisviis Jumalaga.
Ent kohtumise virtuaalsusest hoolimata piisab sellest elu muutmiseks täiesti, nagu Gov näitab. Autor, pikalt vähki põdenud naine, teadis neid asju kindlasti paremini kui mina. Nii et kõik ongi päris, olgu Jumala ja inimese dialoog seal laval nii naeruväärne kui tahes. Minnes teatrisse seda lavastust vaatama, pidage meeles, et mitte Jumal ei teinud meid oma näo järgi (1. Moosese raamat 1:26); vaid vastupidi – inimene tegi Jumala oma näo järgi.
Anat Govi oskus seda meile selgeks teha on intellektuaalne nauding isegi eesti keeles.