Heili Sibrits
Postimees, 10.05.2013
LIHTNE JA NAERUTAV. Ita Ever särab 60 aasta tööjuubelit tähistavas lavastuses “„Tuhk ja akvaviit“.
Kui
Eesti Draamateatri komöödia „Tuhk ja akvaviit“ esimene vaatus tekitab
oma vaoshoitusega kerge nõutuse, siis teine vaatus pakub publikule
ohtralt ennastunustavaid hetki. Seega need, kes valivad mängukavast
Priit Pedajase lavastuse soovist naerda, ei pea pettuma. Ja need, kes
soovivad imetleda Ita Everit, saavad rohkem, kui oodata oskavad või
julgevad.
Koloneli lese, Vera Malmgreni roll on juba välistelt
mõõtmetelt võimas – kaks tundi kestval etendusel lahkub Ever lavalt vaid
mõneks minutiks, suu aga püsib piisavalt isepäisel, teraval ja väärikal
lesel harva kinni. See on igatpidi suur roll.
Iseenesest on „Tuhk ja
akvaviit“ lihtsakoeline komöödia, kus egoistlikud lapsed soovivad isa
surma järel ema hooldekodusse saata. Põhjuseks perepoja võlad, tema
sisendusjõulise eksabikaasa „suurepärane salaplaan“ ja tuulepeast õe
naiivsus.
Aga nagu sellistes lugudes tavaline, nii juhtub ka „Tuhas
ja akvaviidis“, et üht inimest peetakse kellekski teiseks ja kõik see
kokku tekitab korraliku ja naerutava segaduse. Loomulikult ei puudu
loost intriigid, saladused, armukesed ja kõik see, mis ühe särtsaka
daami ellu kuulub.
Nii soomerootsi kirjaniku Bengt Ahlforsi näidend
kui Priit Pedajase lavastus lasevad Ita Everil särada ning Ever ei tee
enesele mingit hinnaalandust – just tema on see, kes etendust koos
hoiab. Vastavalt partneritele on Everi mängitav kangelanna egoistlik
proua, aga siiski sõbralik korteriperenaine, üksinduse ees hirmu tundev
vana ja üksik inimene, lastes pettunud ema, armastav ja leinav abikaasa,
ent ka sõpra ja armastust otsiv naine.
Lisaks Everile vürtsitasid
esietendust koloneli poega, alkohoolikust töötut arhitekti mängiv Tiit
Sukk ja Tõnu Kargu kehastatav mees minevikust, koloneli kunagine sõber
ja Vera ammune armuke. Lahedat kontrasti enesekindlale lesele pakub aga
tema 42-aastase tütar, mitmekordne ema, kes armub pea igasse mehesse.
Hilje Mureli kanapeast tütre vastand on perepoja lahutatud naine –
nahaalne, irooniline ja kõigist ja kõigest üle olev Ester Mickelson
Laine Mägi kehastuses.
Koloneli lese kõrval pakub näitlejale kõige
rohkem mänguvõimalusi koristajanna Kristi roll. Sest teised tegelased on
„Tuhas ja akvaviidis“ vaatamata kõigele siiski vaid mingite tüpaažide
lihtsustatud koondportreed.
Kersti Kreismanni mängitav koristaja küll
väidab, et ta ei oska valetada, ent samas on just temal varjata suurim
saladus. Seetõttu ei mõju tragi koristaja südametunnistuspiinadest
tingitud alandlikkus veenvalt, selles rollis on peidus rohkem nüansse.
„Tuha
ja akvaviidiga“ tähistab 92. sünnipäeva pidav Eesti Draamateater Ita
Everi 60 aasta tööjuubelit. Just 1953. aasta kevadel lõpetas Ever Moskva
teatriinstituudis GITIS eesti stuudio ja asus koos 23 noore näitlejaga
tööle Viktor Kingissepa nimelisse Tallinna Riiklikku Draamateatrisse.
Ses
Pärnu maantee majas on Ever lavale toonud rohkem kui 130 rolli, pluss
kaastööd telele, raadiole, filmirollid… Ever on Eesti Draamateatri
näitleja, aga ennekõike on ta NÄITLEJA, kes mängib ka kõrvalosa
meeldejäävaks.
82-aastane Ever kinnitab juubelirolliga, et teda nimetatakse igati õigustatult Eesti teatri grand oid lady’ks.
Everita
oleks „Tuhk ja akvaviit“ lihtsalt üks üsna triviaalne komöödia, aga
nüüd on tegemist Eesti teatriloo sündmusega. Ainuüksi see, kuidas,
millise kilke ja rõõmuga hüppab koloneli lesk abikaasa lemmiktugitooli,
kus ta pole pikale ja õnnelikule kooselule vaatamata kunagi istunud, on
vaatamist väärt! Aga „Tuhas ja akvaviidis“ on rohkem kui see hüpe.