Teele Pärn jätkab eriolukorra päevikut. Sissejuhatuseks ütleb ta, et seda tuleb „lugeda juhul, kui vanavanematega on telefonis räägitud, ja raamatut lugeda, filmi vaadata või raadiot kuulata ka enam ei jaksa.“
20. märts, reede
Teatritöö kodus on ühtpidi väga ilus, aga kui keegi seda kõrvalt näeks, siis omajagu hale. Eriti praegusel ajal, kus paratamatult on kuklas ka mõte, kas ma kuidagi kasulikum ei saaks olla. Narr tunne on oodata.
Ja nii ma siis võtangi tegelase ette ja hakkan temaga minema. Loen stseene ja mõtlen tema peale, et kuidas ta seal oli, seal hetkes. Või mida ta nägi, mida ta selles teises inimeses sellel hetkel nägi, et see Teine tema jaoks sündmuseks osutus. Kuidas ta nägi seda, mida teised näha ei osanud või mis neile selgub alles väga hilja, vahel isegi alles siis, kui see inimene ise juba surnud on. Mingi olemuslik asi, mis eluajal on varjatud, vist inimese ekslikkusega. Võib-olla selline võime ongi… ma ei hakka seda lõpuni sõnastama, see näeks nii halb välja ja ma ei usuks seda ise ka enam, aga kuna see on minu tänane ainus mõte, siis ma ei tahaks üldse mõttetult seda päeva lõpetada. Ei, teine mõte oli ka! Hakata tegelasena kirjutama. Automaatkirjutamine, tegime seda koolis. Kirjutasin umbes kümme minutit, vastates küsimusele „Kes sa oled?“. Alles praegu, ja tõesti, umbes sõnade ajal „koolis. Kirjutasin umbes kümme“, sain ma aru, et teen ühte harjutust, millest Aleksander Eelmaa mulle rääkis. Oli kord üks näitleja, kes kirjutas oma tegelasele kirju, ja ootas, et ta vastaks. Vahel ta vastas. Mul oli selles mõttes kergem, et kuna meil on tegemist dokumentaallavastusega, mille materjal sündis intervjuudest, siis pidin mina lihtsalt ühe küsimuse küsima. Sest ma ei tea ju endiselt, kes need mu tegelased täpselt on. Kriipsujuku-faas. Jumal tänatud, et ma kodus olen – see ei aita küll nendel faasidel üle minna, aga vähemalt ei pea teised seda nägema. Kuigi näha ei olegi siin midagi. Mõned korrad olen ma pidanud proovi tegema üksi, mänginud näiteks laetalaga, õigemini oli see katust toetav tugipuu. Need proovid ei viinud. Kuhugi. Täpsemalt – need viisid kohutavasse kohta.
Üldiselt teen seda, mida kõik teisedki. Ärkan vara, käin palju jalutamas. Loen erinevaid asju ja läbisegi, muuhulgas romaani „Meri, meri“, mille ma jõudsin enne seda kõike laenutada. Loen, et püsida lavastuse lainel, proovide alguses tuli see romaan jutuks, ma nüüd siis loen. Ei tekita hetkel mingeid tundeid, loen edasi, et teada saada, kas need tekivad.
Kevad hakkas. Ja kui kurb peaks hakkama, võib kuulata Heili Sepa Ööülikooli „Hinge pime öö“.
21. märts, laupäev
Tulin linnast ära. Jalutasin hommikust lõunani erakordselt hea tujuga. Nägin samu asju, mida kõik praegu näevad – rähni, hanede kojutulekut, kitse, tuletorni juures käisin. Ja lund tuiskab, talv hakkas. Kuidas me seda kunagi ootasime.
Täna ma tekstiraamatut lahti ei teinud. Mõtteid ka ei tulnud, välja arvatud see, et üks tegelane peaks rääkima kuidagi tsipakene vaiksemalt, kui normaalne oleks. Tundub, nagu see inimene räägiks niimoodi, et teda kuulates tekib tunne, et ta võiks rääkida natuke kõvemini. See on kindlasti „meeldiv“ mõte kõigile teatrivaatajatele. Vaatame. Lugesin üle neid monolooge, mida ma kirjutada vehkisin. Sain aru, et ma pöörasin kogu asja tagurpidi – mängisin ise selle intervjuuolukorra läbi, mis nendel päris-inimestel oli. Mängin lavastuses nelja tegelast, sellest ka neli monoloogi. Avastuse tegin – ka kirjutades on võimalik üle mängida. Uskumatu! Naersin selle peale. Vaesed dokumentaalsed inimesed. Minu juurde on kaks korda tuldud, pärast etendust, ja öeldud, et ma mängisin nende vanaema. Vanaema ei ole ju võimalik mängida, vanaema ei mängi ära. Aga kasu oli ehk natuke sellest kirjutamisest ikka.
Paluti kirjutada, keda ma mängin. Seda ma nüüd ütlesin – nelja inimest, ühte sünniaastaga 1922 ja kolme kaasaegset noort inimest. Veel paluti kirjutada, kuhu me jõudsime. Jõudsime proovisaalis kõiki stseene proovida, laval jõudsime esimese vaatuse poole peale. Me jõudsime tegusasse ja rõõmsasse proovisaali. Meil oli palju teha.
Aga mis sellest rääkida, lõppkokkuvõttes saab seda töötamist näha ühel heal päeval kella seitsmest õhtul. Rääkisin hoopis tund nelikümmend oma sõbraga juttu sellest, mis on tõeliselt tähtis ja mida ma tegelikult tahan ja pean ja peaksingi tegema. Sellest ma siia sõnagi ei kirjuta. Võiks ju hoopis kuulata midagi geniaalset, näiteks Marju Lepajõe Ööülikoole.
Raamat ei ole üldse paremaks läinud.
24. märts, teisipäev
Õhtuti tekivad küsimused, kas see on paast, puhkus, meeleparandus, eraklus, kannatus, treening või peidukas. Kui esimene, siis on see küll kõige korralikum, mida pidanud olen. Ja veel küsimus, kas ma peaks minust, meist teistmoodi mõtlema hakkama. Et kas me olemegi juba teistmoodi. Esimesel isolatsioonipäeval ma olin selline: „Ma arvan, et miljon inimest ärkas täna hommikul üles, tõmbas kardinad eest ära, tegi endale süüa, pani jope selga ja läks parki jalutama. Siis need miljon inimest vaatasid neid puid. Ja nad võisid imestada selle üle, kuidas need ladvad meenutavad neile nende lapsepõlve, aga mitte niimoodi üleüldse, vaid konkreetset lapsepõlve, konkreetselt neid puid, mis maakodu aknast paistsid, kui nad voodis lamasid. Ühesõnaga tekkis täna hommikul võib-olla miljonil inimesel selline mõte pähe, et midagi on siin maailmas ka sellist, millel pole sündmustest sooja ega külma, mis on täiesti samad. Ja need miljon inimest kuidagi lohutusid sellest, tegid pargile tiiru peale, lugesid kõiki teadetetahvleid, üritasid veel teisele tiirule minna, et näha objekti „Iidne tamm“, arvasid, et nägid seda, läksid tagasi värava juurde, kus uuesti teadetetahvliga tutvudes selgus, et see, mida nad nägid, polnud siiski „Iidne tamm“, väljusid pargist, läksid koju. Mida samal ajal tegid need teised ja kolmandad miljonid, haiged, terved, töötavad, magamatud, sülelapsed ja hooldatavad, sellest siia sõnagi ei kirjutata.” Aga täna ma õue minna ei tahtnud.
Me saime täna kolmveerandiga trupist kokku. Pildi teel. Tore oli kõiki näha, tõstis väga tuju, kõigest hoolimata. Õigemini hoolides – sellest, et mis edasi saab ja kuidas saab. On kaks varianti – kas kõigi oma oskustega lavastust soojas hoida ja võimalikult vara esietenduseni jõuda. Või lavastus külmutada, et see käärima ei hakkaks, ja see siis hiljem uuesti üles soojendada. Kõik oleneb sellest, millal me maailmana terveks saame ja julgeme välja tulla, teise inimese kõrvale istuda. Millal me kõigi muude tärganud murede kõrval teatrisse otsustame minna. See ei ole ega tohikski olla kellegi esmane vajadus. Ühesõnaga – täna tundub, et terendab mitme kuu pikkune vaba aeg. Mind ootab ees vähemalt kuu aega maal. Ja seal tahan ma iga päev õue minna.
Üks mulle oluline inimene lõpetas telefonikõne, öeldes „elame veel” ja mulle meenus üks meie proov, kus töötasime ühe monoloogiga. Arutasime selle seisundi üle, milles tegelane on, ja Mari-Liis võttis selle lõpuks kokku väljendiga „elame veel”. Need kaks sõna ongi mul seal monoloogi lõpus siiamaani kirjas. Tegelane oli kordades hullemas seisus, kui meie praegu, aga kui ma täna seda telefonist kuulsin… meeleseisund võib ikka sama olla. Kui varba kuhugi ära lööd, siis valu tundub ikka „kõige suurem”. Kõige suurem võimalik valu. Eladatahtmine niisamuti. Aga ma ei ole harjunud seda tahet oma kõrvaga kuulma.
Nii selle lavastusega mu peas ongi ja ilmselt kauaks ajaks. Et ta ilmub, kui tal on antud ilmuda. Näiteks siis, kui ma nägin tänaval poissi, kes viskas kivikesega tüdruku akna pihta (see oli koopia stseenist meie lavastusest), lausekatketes, inimestes. Soovingi, et see teeks nüüd mida aga tahab mu peas natuke aega. Sellepärast lähen maale. Tegelikult lähen, et natuke paremana tagasi tulla. See peaks ju võimalik olema küll. See oleks isegi vaimustav, nagu on seda Mari Tarandi Ööülikooli rännak.
Raamat… lõppeb varsti, see tähendab, et see peab end ruttu kokku võtma.