Christopher Rajaveer kirjutab kirjeldamisväärseimatest toimetustest kolme karantiinipäeva jooksul.
25. märts, kolmapäev
Kuidas töötab näitleja karantiinis? Minu vastus on: mitte kuidagi ja nii nagu alati. Seletan lahti. Näitleja töö iseendaga on niikuinii, ka tavaolukorras, pidev, kogu aeg kestev, möödapääsmatu töö. See on analüüsimine, enesevaatlus, kogemuste saamine ja hindamine, järelduste tegemine enda sees. See ei katke kunagi. Selles mõttes – jah, näitleja töötab karantiinis. Aga rohkem tahan rõhutada oma vastuse esimest poolt: mitte kuidagi ta ei tööta. Näitleja keha ei viibi laval, ta keha pole instrumendina töös ega kontaktis partneritega, pole haisugi mängimisest, pole ruumi, pole mahtu. Näitleja töö karantiinis saab olla pelgalt vaimne ja ettevalmistav. Aga aktsiooni ja re-aktsiooni, kogemist, mängu ennast siin pole. Kas see on siis ilutulestik, kui me seisame tikkude ja välgumihklitega ümber ilutulestikukarpide, sealjuures väga ettevalmistunult, olles isegi elevil, olles hoolikalt selgeks teinud, kuidas neid süütama peab, aga siis… aga siis neid rakette ikkagi ei süüta ja tulevärki taevasse ei lase? Kas niisugune tegevus on ilutulestik?
Pole süttijat, pole sütitatavaid, pole ka teatrit.
Seetõttu otsustasingi kirjutada süttija kirjeldamisväärseimatest toimetustest noil kolmel karantiinipäeval, mil mul paluti seda blogi pidada.
Vaatan koroona-pressikonverentse ega ole neist veel väsinud. Mulle tundub, et ma jälgin seda teatrina. Vaatan, kuidas tragöödia peaosalised Ratas, Kiik, Reinsalu, Helmed, Kadai, Öpik, Jürilo jt ekraanil mõjuvad, analüüsin neid esinejatena, jälgin, mis neis toimub, kuulan sõnastust ja kõnelemisoskust. Ja muidugi sõnumit. Katsun kuulda ütlemata jäävaid sõnu. Praegune valitsus on kauge kaarega mööda minu poliitilistest eelistustest, aga kriisiajal luban nad kõik lahkelt igapäevaselt enda koju kõnelema ja proovin suhtuda lugupidamisega. Praegu ei ole aeg tülitsemisteks.
Nii olengi imestusega avastanud, et sotsiaalminister Tanel Kiik on kõnelemises hämmastavalt osav. Tean, et ma pole ainus, kes on täheldanud, et Kiik suudab oma (mõnikord ka ülipikad) laused hästi kokku vedada, olla detailne, täpne, kiire ja seejuures arusaadav ning seda kõike ilma siis-ide ja muude parasiitsõnadeta. Ennustan, et see on poliitik, kelle koroonakriis kinnitab üüratuks ajaks eesti poliitika kõrgeimasse ladvikusse.
„Esimese armastuse“ lavastaja Mari-Liis Lillelt jõudsin veel enne koroonapausi videosse võtta väikse flöödiloo, mille nüüd selgeks olen õppinud. See on lühike ja lihtne. Aga vist just väikeste asjade selgekssaamine või ärategemine annab indu suuremate kallale asumiseks. Nii et, kui ma praegu midagi tegema asun, mängin ette törtsu flöödipala, mis mõjub vaimselt positiivse utsitusena.
Käisin jalutamas sõbra Rasmus Puuriga. Arutasime maailma asju. Selliselt tähistasin temaga ta sünnipäeva. Ja tegelikult – ega sünnipäevapeol sa sünnipäevalist ju eriti kätte ei saagi, nii et selline sünnipäeva-jalutuskäik oligi mõnusalt privaatsem. Ühele teisele sünnipäevalisele viisime jalutuskäigu raames kingi ukse taha. Kott värviliste lehvivate õhupallidega. Ise varjasime end põõsas, saatsime talle anonüümse sõnumi juhistega ja siis piilusime, kuidas ta koti kätte saab. Samal ajal otsustasid plahvatada mitmed õhupallid. Näide sellest, kuidas eriolukord oli tootnud jällegi ühe toreda ebaregulaarse aktsiooni.
Koroonakriisist tulenevaid uudsusi ja ümberhäälestusi tajun värskendavatena.
26. märts, neljapäev
28. märtsil esietenduma pidanud lavastuse „Esimene armastus“ jaoks lubasin jaanuaris hakata elus esimest korda kitarri õppima. Koroonakriis kinkis aja, et pilliga veel lähematki tutvust teha. Ostsin kitarriõpiku. Õpin. See on väga meeldiv. Helide maailmas mässamine nõuab nii palju fokusseerimist, et mul kaob sel hetkel kogu muu tavapärane mõtte liikumine ja see on väga värskendav. Soovitan kõigile, kel võimalus, mütata mingi pilliga.
Jah, on karantiin. Aga päevad lendavad minu meelest. Aeg lihtsalt rullub käest ära. Päike tõuseb, juba loojub, mina ei saa aru. Ma pole poolte asjadega jõudnud alustadagi, mis kõik mõtlesin teha. Huvitav vastuolu. Õnneks ja kahjuks seda sund-vaba-aega veel jätkub.
Lavaka lavakõne õppejõuna valmistan Jaak Printsiga ette tudengite lavakõneeksamit. Kevadist. Suvist? Kas see üldse tuleb? Ei tea. Aga töötame tekstirežii kallal. Aega kulub, töö nõuab aega. „Esimese armastuse“ teema lehvib ka selle töö sees ja mulle meeldib, kui mu põhitööd, teatritegemist, kostitavad mu kõrvaltööd.
Tegin rohelist karrit, jälle. Olen harjunud sööma teravat toitu alailma ja kogu aeg, aga kriisiajal tundub terav toit veel eriti mõnus. Elavdab nagu. Turgutab. On õige. Küllap tekib alateadlikult tunne, et tšilli ja teravus tapavad justkui võimaliku viiruse su sees. Tavaelus ei ole mul aega ja mahti eriti palju kokata, koroonapaus on kinkinud ka selle võimaluse.
Käin õues jooksmas. Tavarežiimis ei leia ma igal nädalal aega, et eraldi trenni teha. Nüüd on see võimalus ja minu meelest seda lihtsalt tuleb kasutada. See tuleb roppu moodi olemisele kasuks.
Vaatasin teatriaastaauhindade saadet. Sain aru, kui väga tahaks teatrit teha, tegelikult. Kuigi sundpuhkus sobib mulle ka. Auhindadest ei oska ma midagi arvata, sest mina ei oma ju mitte mingit võrdlevat ülevaadet eesti teatrite töödest ja tegijatest. Omadele pöidlahoidmine tundub ka kuidagi nagu pimesi „oma poegade“ kaitsmine… Aga äkki keegi kuskil väärib tunnustust rohkem? Mina ju ei tea! Seetõttu ma väga asjale ei keskendunud. Aga Teele Pärna võit… Jah – see tegi mind väga õnnelikuks. Vaikset, süvendatud päristööd siiski nähakse. Teele tunnustamine oli minu jaoks paitus minu väärtushinnangutele.
Eelmisel aastal tegin Kertu Moppeliga „Rahvavaenlase“ ja Priit Pedajasega „Linnade põletamise“. Esimene neist sai lavastaja Lauteri preemia ja Pedajas sai lavastajapreemia. Lugesin enda aasta näitlejana igati väärikaks.
Nüüd aga, loomeinimesed, unustagem auhinnad. Igapäevaselt pole loomeinimestel sellist kategooriat, sellist maailma vaja endaga kaasas kanda. Ma arvan nii.
27. märts, reede
See on teatripäev, see 27. märts. Jumala juhuslik kuupäev, see päev ei tekita minus mingeid tundeid. Fakt, et on mingi teatripäev, ei püsi mul selle päeva jooksul meeleski. Ma ei ole nendes „päevade“ teadvustamises kunagi tugev olnud. Minul on teatripäev iga mu päev ja selle 27. märtsi puhul ei oska mu kuidagi tähtsamaid tundeid tunda. Aga inimestele meeldivad igasugused „päevad“ ja olgu siis nii, ega ma pole vastu.
Jaak Printsiga saime oma tekstirežii lavaka tudengite eksamiks valmis. Täna tegime õpilastega, lavaka 30. lennuga, zoom’is kohtumise, kus arutasime hetkeolukorda ja andsime ülesanded kätte. Oli väga tore neid näha. Lavakõne on aine, mida e-teel õpetada ei saa. Asju ajada, ülesandeid jagada sai, seda siis tegimegi.
Telekast näidati lavastust „Siuru õhtu 100“, kus ma ise mängisin. Vaatasin, kuidas asi üles on võetud. Väga tekstipõhine teater, seega sisu ja idee tuli tele vahendusel vast kätte küll. Nali oli aga selles, et esimesed 20 minutit, kui ma enda etendust telekast vaatasin, tekkis mul lavanärv. Mida mul tavaliselt ei ole. Mul tekkis nimelt tunne, et kui mina praegu ei tea teksti või stseenide järjekorda, et siis ei lähe see etendus enam telekas ka edasi! Täitsa loll!
Tegemisi ja töid mul jätkub. Päevad endiselt lendavad. Pealegi, minu sees hingavad mu neli rolli „Esimesest armastusest“, kes haldavad samuti minu tähelepanu. Ma pean nende eest vastutama. Nad liigutavad end suvalistel hetkedel mu sees. Nii mulle meeldibki. Ja siis mu mõtted kuuluvad neile. Mõtlen nende mõtteid. Naljakas… Nagu mingid… Appike. Ma olen ju rase. Muidugi! Rase! Mis sest, et mees. Esietenduse-eelne näitleja ei ole keegi muu kui rase kunstnik.
Nõndaks. Kohtume siis, kui riik lubab mul ja mu kolleegidel sünnitada. Olge hoitud.