Kolmandat hooaega on Draamateatri repertuaaris Uku Uusbergi lavastus „Ivanov“. Lavastuse esietenduse eel rääkis Uusberg, mis teda ja Tšehhovit kokku viis.
Millal sa esimest korda „Ivanovit“ lugesid ja mis sa siis mõtlesid?
Ilmselt lugesin „Ivanovit“ esimest korda lavakunstikoolis. Mulle on Tšehhov alati meeldinud. Tema absurditaju elu suhtes mulle hästi meeldib. Absurd eksistentsiaalse platvormina Camus ja teiste järgi on justkui, et elu absurd on, et inimene sureb, aga elades tunneb rõõmu, ent miks ta siis üldse rõõmustab, kui surm on nii pöördumatult kindel. Samas, minu jaoks on absurditaju päris koht ikkagi elu juures, mitte surma taga. Absurd erinevatel tasanditel, kus elu ajab naerma, olles väga kurb. Ja Tšehhovil on seda taju kõigis asjades. „Ivanovis“ on seda tegelikult palju vähem kui tema hilisemates näidendites, kus Tšehhov on oma dramaturgilise õhustiku loomisega palju n-ö absurdsemaks kujunenud. Aga ikkagi on see nn tšehhovlik eksistentsialism juba ka „Ivanovis“ olemas. Võluv on selle näidendi puhul ka see, millest sageli räägitakse: et ta on pool sellest näidendist kirjutanud nii, nagu tollal kirjutati, ja pool nii, nagu ta hakkas hiljem kirjutama.
Mis see sinu jaoks tähendab? Kas see on eristus loo-kesksuse ja mingi polüfoonia vahel?
Mulle tundub, et dramaturgial on hästi erinevaid teid. Üks klassikaline dramaturgia olemus on see, et hakkab hargnema inimeste vahel väga selge lugu ja me hakkame sellele loole tahes tahtmata kaasa elama. Aga teine dramaturgiline reaalsus, mille suhtes on minu meelest siiamaani segadust, on see, et kirjutatakse õhustikku või seisundit, kus on inimesed keset reaalsust ja teevad justkui tervikusse mittepuutuvaid asju. Ja sealt ongi hästi huvitav siiski autori tervik välja kuulda. Usaldada autorit, et see seal on. Olles ka ise kirjutanud, siis tean, et tervikuks otsustamine on ikkagi alati väga kindel tehe.
Sa kasutasid sõna „polüfoonia“. Mis see siis tähendab?
Sisuliselt seda, et ühes loos on palju elusid, kellel on igaühel oma saatus, ja kogu tervik on kirjutatud nii, et tekib ruumi iga tegelase välja arendamisele, polüfoonilist dramaturgiat on võimalik lavastada nii, et ei saagi määratleda isegi kindlat peategelast, vaid mingisugust tervikõhku, mille sammasteks on kõik tegelased. „Ivanovis“ on süva- peategelane küll meeldivalt olemas. „Kirsiaias“, mis oli Tšehhovi viimane, on võimalik määratleda mingil hetkel kõiki peategelasena. Ja siiski ka „Ivanovis“ on lisaks Nikolai Aleksejevitšile 17 inimest veel. Jah, nende seas seitse, kelle kohta Tšehhov pole mitte midagi kirjutanud, aga ta on nad tegelastena situatsioonidesse määranud. See on jälle lavastajale väga inspireeriv muster, milles saab tühjad avaused ise tervikuks luua.
Mulle meeldib sellist teatrit vaadata, kus on väga palju inimesi oma väikeste saladustega ja neil kõigil on oma moment, kus nad saavad olla täielikult suures plaanis, olles ühe suure terviku osad. Sedasama õhku olen ma ka ise kirjutades otsinud, kus vaataja jaoks lahustub peategelase vajadus ja iga näitleja saab tunda end mingil hetkel peategelasena ja tekib suurem essentsiaalne taju elust ja inimestest ja sellest õhust, mis inimeste vahel on. See, millest lugu on, ei ole sõnas kunagi kohal. Sõnas on kohal tegelaste mõtisklused või omavaheline pingpong – see, millest lugu on, on ikkagi ülaltekstis. Seda saab öelda ka Tšehhovi kohta. Ta ei ole ühtki tegelast jäägitult hukka mõistnud. Ta on andnud kõigile inimliku palge ja siis on võimalik loo tähendus ise välja kuulda.
Minul on küll tunne, et „Ivanovis“ on mingi väga essentsiaalne asi, arhetüüpne portree sellest ajast, siis ja praegu, Tšehhovi poolt ausalt küsivas vormis. Ja meil on au ja rõõm elada 130 aastat hiljem ja omada tõendeid selle kohta, kuhu inimene edasi liikus. „Ivanovi“ loo tegelikust allhoovusest või ülaltekstist ei räägi selles näidendis mitte keegi mitte sõnagi. Mu meelest saab „Ivanovit“ määratleda ka ohudraamana. 1887. aastaks veel ei olnud toimunud suuri maailmasõdu, aga kui inimesed olid sellises asendis, kus „Ivanovi“ tegelased, siis äkki just sellepärast uute filosoofiliste ja poliitiliste platvormide tekkimisel oldi võimelised minema niivõrd jäägitult kaasa ja hülgama elu pühadus n-ö ametlikult. Mõneti see asend kestab me elus tänaseni, aga ilmutab juba ka vananemise märke. Otsesõnu ma seda välja öelda ei saa…
… et mis asend see on?
See ongi teatris üks kunst ja seda on hästi huvitav „Ivanoviga“ luua, ülalteksti, allteksti. Kuulda ühel hetkel tervikust välja miski bioloogiline tõdemus, mida autoriga jagad, ja siis lasta sel materjalil enda sees elama hakata ja selles sümbiootilises reaalsuses sünnib teos, millest saab viimaks lavastus, ja kui inimesed tulevad ja vaatavad, siis saavad aru. Ja nagu öeldud, ma tahan selle lavastusega osutada ühele asendile või olukorrale, aga mul ei ole vastust, et kuidas edasi. Aga vähemalt selle küsimine tundub mulle juba väga oluline edasiminek. Kõikide muude küsimiste kõrval.
Mis küsimused need on, mis jäetakse küsimata?
Ma ei arva, et need jäetakse küsimata, aga see on üldisemalt seesama elu pühaduse tunne, mis, mina arvan, on bioloogiliselt kõikidel sees. Kui ma vaatan praegu kodus ühe naisalge ja ühe meesalge inimeseks kasvamist, siis ma näen ka seda, mis on inimene, igas faasis hakkab uut tüüpi inimest avanema. Ja inimene on muidugi konfliktne olend, see konflikt on inimeses sees. Aga viimase saja aastaga on selgelt irdutud sinna, et inimene on „tegelikult“ ainult loom, tume ja ihar. See taju võib viia selleni, et me anname ebatõele voli. Ütleme, et tõde pole, ja seda siiski peame tõeks. Aga tegelikult on tõde mingisuguses duaalsuses või sümbioosis, looduslik element, puhas ja täiendav vastaspool enesekesksele loomale on armastuse alge, kaastunde alge.
Kui me vaatame teineteisele silma, siis selles energias on midagi hästi intensiivset. Kui kõnnid tänaval, on muidugi hetki, kui lihtsalt oled enda mõtetes või klapid peas, aga kui sul ei ole otseselt midagi intensiivset mõttes, siis on ikkagi üks hetk, kui vastutulijad korraks teineteist vaatavad. Minu meelest on see üks tõehetk. See võib olla nii miinuse kui plussiga laetud, aga see on üks selline bioloogia. Et me jagame seda ajalikku hetke siin ja praegu, klõps, siin tänaval. Keegi seda muidugi teadlikult ei tee, aga me teeme seda intuitiivselt, see voolab meie hinge soontes. Mul on tunne, et ma ei ole ainuke selline. Kui ma seda ei tee, siis see ongi teadlik pisike ponnistus, tegutsemine selle nimel, et ma seda ei teeks, et ma ei vaataks, sest tegelikult loodus tahab, et ma vaataks, ainumakski korraks, et ma võtaks kontakti, et sünniks sümbioos.
Mulle väga meeldib selline termin nagu tõde. Aga see on mu jaoks bioloogiline platvorm, kus on elamise tõde sees, mis on meil kõigil täielikult olemas ja mida me kõik jagame. Nii nagu iga inimese keha organism on pigem sarnane, samas kohas on kopsud, põrn, maks ja kogu tervik, samamoodi on minu meelest meie hinges mingi bioloogiline organism, mis koosneb teatud elementidest ja loob täiesti metafüüsilist reaalsust, aga oma olemuselt on iseenesest ikkagi hoomatav ja struktureeritud. Maailm võikski jõuda sinna, et hakata seda sõnastama. Kui keegi tõde eitab, siis ta eitab pigem seda, et keegi subjekt ütleb, mis see objekt: tõde on. Ja siis ma eitan seda kedagi’t, mitte tõde. Ja see on okei.
Aga me oleme vaidlemistes vahel ikkagi rajult ära unustanud selle loodusliku ja absoluudina olemasoleva, millele tabavaimat sõnastust otsides vaidlus üldse käib ja siis me elame inimestena kogemata justkui mingis eituses või tõejärgses kokkuleppes, kuigi mul on tunne, et see kõik on pidevas muutumises niikuinii ja nii peabki olema ja see tegelikult ei vaja minu kaasarääkimist. Aga lavastajana lasub mul vastutus luua sellist teatriõhku, mis inimeses neid küsimusi ärataks. Mu meelest.
Su lavastused sünnivad tihti kahe- või lausa kolmekaupa: „Vahepeatus“, „Pea vahetus“ ja „Jõud“ moodustasid ühe terviku, siis „Kuni inglid sekkuvad“ ja „Karjäär“, viimati „Üritus“ ja „Valgustaja“. Nüüd teed ühel hooajal järjest Tšehhovi „Ivanovi“ Draamateatris ja Gorki „Põhjas“ Linnateatris. Kui teadlikult sa neid kooslusi kokku paned või need satuvad nii?
„Ivanov“ ja „Põhjas“ on mõlema autori nooruses kirjutatud näidendid, see on teadlik valik. Mõlema näidendiga ajan ma sama asja, sest mu meelest on see sama asi, mida noor Tšehhov ja noor Gorki tunnetasid. Ma võiksin laskuda nendega vaidlusse, kuidas seda sõnastada, aga see nn asi on sama. Aga need on loomulikult kaks erinevat lavastust. Erakordselt töömahukad mõlemad. Mulle tundub endiselt väga tähtis teha repertuaariteatrites pühendunult ja läbitöötatult psühholoogilist teatrit, mille kunstiline vorm on sisust tõukuv. Austusavaldus inimhingele, mis avaldub ja avardub läbi sümbioosi: Tšehhov ja Gorki kunagi kirjutuslaua taga, mina oma mõtete ja vägagi põhjaliku eeltööga, korralik prooviperiood ja kõigi kaaslaste loominguline üdi. Samas ei tohi kaduda ära teatrist see kunstiline, sümbolistlik, õhustikuline, pildiline metafüüsika. Aga see kõik saab olema!
Gorki näidendites on täpselt sama kvaliteeti, mis Tšehhovil. See dramaturgia on ka erakordselt polüfooniline nagu fuuga: hästi palju inimesi, kes kõik mängivad oma teemat, ei olegi niiöelda peateemat, aga kogu õhustikku tekib ideaalis väga eriline tõetunne. Ja see, mis Tšehhovil ja Gorkil ülalteksti või alltekstina eksisteerib – ja mõlema puhul võib-olla intuitiivselt – on väga sarnane. Kui Tšehhov kirjutab eliidist ja Gorki kodututest, siis selles on ka meeldiv paralleel. Põhjus – tagajärg. Mõlemas loos on ajaloolisele põhjus–tagajärg–uurimusele alluvat materjali. Ma isegi kunagi tahtsin, et „Ivanovis“ oleks üks väike tegelane, kes lõpuks jõuab „Põhja“, aga sellest ma olen loobunud.
Need lavastused satuvad veel erilisse vene dramaturgia hooaega: Linnateatris tuleb detsembris välja Tšehhovi „Kirsiaed“ ja Draamateatris märtsis Gorki „Väikekodanlased“. Kuidas sa sellesse suhtud?
Kõige paremas mõttes näitab see, et see ei ole ainult minu kiiksutaju, et need autorid võiksid praegu olla kaasaegsed. Mulle jäägitult meeldib, et see niimoodi on. Heas mõttes lahustab see ka enda vastutust vene dramaturgia ees, et mul on Elmo ja Kertu näol veel kaaslased.
Ebamugavat pinget või võistlusmomenti selline kontekst ei tekita?
Kui lugeda enne proovide algust näidend üks või kaks korda läbi ja hakata proove tegema, siis on iga proov ebamugav pinge. Aga kui oled enda kavatsustega pikalt tegelenud, siis seal puudub võistlusmoment teistega, on ainult enesele seatud väljakutsed, millest võiks kasvada teatrivaatajaid rõõmustav vorm, kuna on tekkinud autonoomne suhe enda ja selle materjali vahel, mida ei võta ära mitte miski. See on elus äkki samamoodi: pühendumisest algab kindlus. Pühendumus on võti selleni, et sa tunneksid ennast kindlana, elades seda elu, mida sa elad. Selleks on vaja muidugi tajuda pühadust, millesse sa pühendud. Et see on seda väärt, et sa ei pühendu kohe ja kõikjale. Lühidalt, ei ole ebakindlust, pigem on väga hea meel, et tekib assortii, ja on täitsa elevus.
Sa oled viimasel ajal lavastanud paariaastaste vahedega. Kui palju sa ise tajud, et oled nende pauside jooksul muutunud?
Mind on kindlasti väga muutnud laste sünd. Ja see oli ka põhjus, miks mul viimane paus oli. Mulle tundus, et see oli midagi, mille ma elu poolt välja kuulsin. Ma võtsingi pausi, olin kodus, mul olid teatris rollid, mis hoidsid eneseteostust ja sissetulekut alles, aga ma lülitasin ennast välja, et olla kohal algusajas, enese taandamist vajavas ajas, kus lapse vajaduste määr on kõrge. Esimesed eluaastad on aeg, millest üldiselt inimene küll ise hiljem midagi ei mäleta, aga mul on mingi sisetunne, et nende esimese kahe-kolme aastaga tekib väga tugev vundament lapse ja vanemate vahel ja järgmisi aastaid on palju keerulisem elada, kui vundament on õhuke. Uus taju enda elust vajab samuti niikuinii kohanemist, ka selle kohalejõudmiseks on hea lasta sel juba alguses tekkida, saada valmis millekski, mis on nii võimas ja lapse sünnist alates jäägitult absoluutne. Töö tegemisega on nii, et lavastades ma tõesti põletan ennast, annan palju väge ära, südamega, mistõttu lihtsalt ongi vaja taastuda ja kosuda. Kuhugi ei ole ju ka kiiret. Teater on selles osas väga rahu võimaldava perspektiiviga eriala. Ehk siis: ma lavastan, heameelega ka mängin, niikaua, kuni ma füüsiliselt liigun, kuni ma jaksan. Kõige keerukam on, kui lõpeb inspiratsioon, tahe teha teatrit. Aga kiiret ei ole küll teatrit teha. Et mitte jõuda Ivanovi asendisse, selleks tulebki aeg-ajalt pausi pidada. 25. või 27. eluaastani on võib-olla mõistlik lasta selle tunde pealt, mis tuleb lavakunstikoolist kaasa: kogu aeg on seitse päeva nädalas töö ja on väga inspireeriv ja mõnus sellise tempoga elada. Aga põhimõtteliselt ma soovitan kõigil väga ruttu välja kuulda, et väljalülitused töisest elust, kui need on targasti planeeritud, lasevad mingil looduslikul üdil sinu sisse voolata. Kui ma esimest korda tegin pausi, siis sain aru, et ega ma ei ole aastaid näinud looduse ärkamist ja hääbumist. Aga nüüd, kui käin lastega üsna iga päev õues jalutamas, on võimalik rituaalse mõnuga näha ühesama puu hooaega: elu pungade puhkemisest lehtede langemiseni ja talvel ka. Selles on midagi väga võluvat, see tekitab väga suurt autunnet selle terviku suhtes, mida me elame ja mida me natuke peame iseenesestmõistetavaks, sest me täidame oma fookuse pidevalt millegagi, mis on hetkel tähtis ja millele ligipääs on koheselt võimalik. Aga siis võibki autunne elu suhtes hägustuda. Ja see jutt, mis ma räägin, pole üldse uus.
Vestles Priit Põldma
Intervjuu ilmus Eesti Draamateatri ajalehes nr 18, sügis 2017