„Kas pole Torvald mitte sama suur süsteemi ohver nagu Nora isegi?“ – Johanna Ross tutvustab Ibseni „Nukumaja“ järgede ning feministliku mõtteloo taustal Lucas Hnathi näidendit „Nukumaja, osa 2“.
Norra kirjaniku Henrik Ibseni 1879. aasta näidend „Nukumaja“ on senimaani tuntud kui mitte päris feministliku, siis vähemasti eelfeministliku tekstina: pealtnäha idüllilises kodanlikus peres hargnenud sündmuste tagajärjel jätab pereproua Nora maha oma kodu, mehe ja lapsed. Naisele hakkab näima, et tema senine elu pole muud kui nuku elu nukumajas. Ta jõuab äratundmisele, et tal on tarvis saada päris inimeseks, mitte piirduda oma mehe rõõmuks igiarmsalt lõõritava lõokese rolliga.
Paljusid on aga huvitanud, mis juhtus pärast seda, kui Nora ukse selja taga kinni lõi. Metafoorselt on see küsimus kogu feministliku liikumise tähenduse ja saatuse kohta. Mis saab siis, kui teatud sorti vabadus on kätte võideldud? Kas sellest piisab? On see õige vabadus? Mida sellega peale hakata? Kas see teeb inimese õnnelikuks? Aga teised inimesed?
Nii on näidendile kirjutatud arvukalt järgi. Üks kuulsamaid on austria nobelisti Elfriede Jelineki „Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed“ (1979), mida on Eestiski lavastatud (Von Krahli Teater, 2008). See „Nukumaja“ sajandat sünnipäeva märkiv tekst on paksudes värvides kapitalismi- ja fašismikriitika, kus üksteisele vastandatakse peale meeste ja naiste ka töölised ja töösturid, päästetakse valla nii seksuaalne kui ka võimuiha.
Nüüd etendub Draamateatris ameerika kirjaniku Lucas Hnathi 2017. aasta näidend „Nukumaja, osa 2“ – omakorda nelikümmend aastat hilisem meelisklus sarnasel teemal. Viisteist aastat pärast lahkumist naaseb Nora kodulinna. Seda, mis temast saanud on, kirjeldab Hnath vaheldumisi mitmes eri võtmes. Esmalt õpetab autor lugejat pisut samamoodi, nagu seda teeb John Fowles oma romaani „Prantsuse leitnandi tüdruk“ lõpus. Me oleme harjunud, et teatavad aktid on kirjandusliku naistegelase jaoks traagilised, kuid õieti ei pruugi see sugugi nii olla. Kodust ära jooksnud naine ei peagi ilmtingimata sattuma rentslisse – vastupidi, Noral on läinud väga hästi.
Seejärel muutub Hnathi edasiarenduse rõhk korraks sarnasemaks Jelineki omaga: kodust põgenemine ei aita, sest kinnistunud ühiskondlike struktuuride eest nii lihtsalt ei pääse. Nora näilisest edust hoolimata on süsteem juriidiliste knihvide abil suutnud talle jala ette panna. Kodulinna on naine naasnud just seepärast, et tema abielu on jäänud ametlikult lahutamata ja selgub, et talle on võimalik kohaldada mitmeid abielunaistele kehtivaid piiranguid. Olukord vajab lahendamist.
Siis toimub veel üks, vast põhjalikem registrivahetus. Nora seatakse silmitsi sellega, kuidas tunnevad ennast pärast tema tegu teised inimesed. Vana majapidajanna Anne Marie (nagu algtekstist teada, kunagi Nora enese amm) on jäänud majalukuks ja ilmasambaks. Tuleb välja, et ta ei hinda Nora põgenemist just kõrgelt ega jaga sugugi tema revolutsioonilisi ideid. Nora vahepeal suureks kasvanud tütar Emmy jällegi on noor ja armunud, ta igatseb abielu ja perekonda – just seda, mille eest ema omal ajal põgenes. Ning mahajäetud mees Torvald leiab, et naine on käitunud ebaõiglaselt: jah, vigu sai tehtud, kuid lõpuks on ju nad mõlemad ainult inimesed.
Nad kõik ei olegi Nora peale mitte niivõrd isiklikult vihased kui tema suhtes jahedalt kriitilised. Jõhkralt üldistades võib öelda, et Anne Marie kehastab teiste naiste rahulolematust feministliku mässuga. Mäss on alati ebamugav nende jaoks, kes status quo’ga kuidagi hakkama saavad ja ilmselt on näinud ka vaeva selle nimel, et niisuguse hakkamasaamiseni jõuda. Mässaja meelest on see muidugi ebasolidaarne. Lisaks kuulub Anne Marie eelmisse põlvkonda, kes enamasti kipub muutuvas maailmas näima alalhoidlikumana. Tütar Emmy jällegi kehastab järgmist põlvkonda. Nii joonistub siin välja sümboolne emade ja tütarde liin, sooline variatsioon kirjandusklassikas ammutuntud isade ja poegade vastasseisust. Võideldakse ju ikka parema maailma eest järgmise põlvkonna jaoks – aga mis siis, kui järgmine põlvkond seda ei tahagi?
Mingis mõttes ei esita Hnathi näidend eriti uusi ja põrutavaid küsimusi. Feminismi sünnist saati on kahtlustatud, et tegu on hoolimatult iseka ideoloogiaga. „Nukumaja“ varasematest järgedest puutub siin asjasse näiteks Émile Fabre’i 1907. aasta näidend „Savimaja“, kus Nora täiskasvanud lapsed tulevad ema käest aru nõudma. Hnathi tekst on küll kindlasti pigem profeministlik (kuuldavasti konsulteeris autor inspiratsiooni leidmiseks ka akadeemiliste feministidega). Kuid juba vähemasti mitu aastakümmet ongi isiklike valikute tagajärgede üle kõvasti pead murtud ka feminismi siseselt. Feminismi „lainelise“ periodiseeringu järgi tahtis teine laine 1970. aastatel ühendada pool rahvastikust võitlevaks õeskonnaks; osalt sellele vastandudes hakkas kolmas laine 1990. aastatel rõhutama just nimelt individuaalse vabaduse tähtsust, isiklikku plaani ideoloogilise kõrval. Siis muutus valdavaks Emmyde kriitiline vastus Noradele: te võitlesite oma võitlust ja me tunnustame seda, aga kas meie ei või siis tahta olla naiselikud, huuli värvida ja peret luua? Te jutlustasite valikuvabadust, aga mis siis, kui me just selle valimegi?
Samas laksub feminism nüüd väidetavalt juba neljandat lainet, või ollakse üldse jõutud postfeministlikku ajajärku – ja päriselt lahti harutatud ei ole neid sõlmi ikka veel. Individualistlik rõhuasetus üksikisiku õigustel on üha kasvanud ja nii muutub üha põletavamaks vajadus märkida maha piirid inimeste isiklike õigusruumide vahel. Selles mõttes on küsimus jätkuvalt aktuaalne.
Ehk kõige tänapäevasem on see teemaliin, mida kehastab Torvald kui meessoo esindaja, kes meenutab publikule, et ka mehed on inimesed. Torvaldi karakter ei mängi päris otseselt XXI sajandi meesõigusluse motiividega, kuivõrd selle eri tiivad on välja jõudnud juba märksa radikaalsematesse äärmustesse (nagu täielik protestitsölibaat või, vastupidi, otsus võttagi naisi teadlikult üksnes vahenditena). Ometi esitatakse tema tegelaskuju kaudu küsimus, kelle arvelt tuleb Nora õigus vabadusele. Pole ju Torvald Norat halvasti kohelnud, on püüdnud teda hoida ja armastada nii, nagu seda selles ajas ja kohas õigeks on peetud. Pärast oma etteheidete väljapaiskamist ei andnud aga Nora talle aega ega võimalust mitte mingisuguseks vigade paranduseks. On see siis õiglane? Kas pole Torvald mitte sama suur süsteemi ohver nagu Nora isegi?
Siin heiastuvad kajad vägagi nüüdisaegsest diskussioonist seksuaalvägivalla, seksuaalse ahistamise ja nõusolekukultuuri üle. Kas meil on õigust eeldada meestelt 100% korrektset käitumist kõigis privaatsetes olukordades? On ju nemadki üksnes maailma paisatud inimesed, kes kobamisi, pimesi ja huupi otsivad armastust.
Tänapäevaseks teeb Hnathi teksti ka vorm. Näiteks on sinna sisse kirjutatud ajaline võõritus, teadlik anakronistlikkus: hoolimata enam-vähem ajastutruust miljööst räägivad tegelased nüüdisaegses kõnekeeles. Nii sigineb aruteludesse koomilist münti. Jelineki näidendis on küll samuti koomikat, ent üldtoon on pigem groteskne – sellega võrreldes on Hnathi töötlus kerge ja mänguline. Nii on tekstil lisaks ideoloogilisele teemaasetusele selge meelelahutuslik väärtus.
Johanna Ross
Ilmunud Draamateatri ajalehes nr 21, kevad 2019.