Rasmus Kaljujärv ja Teele Pärn vestlevad pärast „Tõe ja õiguse” proovi… tööst. Omaenda lähenemise leidmisest, trupiga koostööst ja sellest, kuidas luua teatris ruumi katsetustele, millest võiks sündida midagi ootamatut.
Kell on 15.30. Kas proov on nüüdseks läbi või kestab sinu sees edasi?*
Ma proovin tavaliselt mõttes ikka edasi, nii palju, kui koduste asjade kõrvalt aega on. Ideaalis näen seda nii, et töö on minuga kaasas igal pool ja võimalusel lülitan endas tööfaili aktiivseks ja siis jälle mitteaktiivseks. Et see küpseb minu sees ja minu mõtetes, kuni hakkab ennast ise tootma. Ma tahaks, et oleks aega proovis materjaliga olla ja tööd teha, et leida lahendused, kujundid.
Milline su ettevalmistav töö „Tõe ja õiguse” puhul on olnud?
Lugesin suvega kõik viis osa läbi ja see on juba piisav eeltöö. Märkisin endale ära, kust Andrus [Kivirähk] midagi dramatiseeringusse võtnud on, milline on see koht raamatus, kuidas Tammsaare seda kirjeldanud on.
Kas midagi üllatas sind selle pentaloogia juures?
Mind üllatas kõige rohkem esimese osa julmus. Ma ei mäletanud seda keskkooli ajast. Siis ei pööra vist sellele tähelepanu. Ja mitte ainult Andres ei ole julm, vaid kõik on julmad. Kohutavalt külm, kalk ja stressirohke maailm. Ja neljas osa – see on muidugi kirjandusteosena päris tihke ja hea kraam. Aga kui ma loen teadmisega, et mängin Indrekut, siis ma loen hoopis teistmoodi, sellepärast mul on raske selle teose kohta midagi öelda.
Ma tahaks teada, kui palju ja kuidas sa kasutad seda, mis raamatus on, aga meil välja jäetud? Sest seda on ju palju.
Ei oska öelda, kui palju ma raamatutest midagi kaasa võtan. Ma püüdlen selle poole, et mu tööst kaoks teadvustatus või ettemõeldus ära, et mingid asjad hakkaks ise kuskilt alateadvusest välja vupsama, ja alles hiljem saan aru, et see mõte tuli mul tegelikult juba juulis. Nii ma armastan teha. Aga just, et see ise vupsti tuleks, mitte et ma lähen mingit kindlat asja kindla teadmisega proovima. Sest siis… See laval olemine on selles mõttes halastamatu, et ta ei kannata valet. Minu keha ei kannata ka valet. Kui mingi vale tunne on sees, siis hakkab nii häbi ja piinlik ja palav ja vale-higi hakkab voolama, hästi halb on olla. Aga kui mõtted tulevad alateadvusest, siis mu keha reastub nende järgi ja ongi kohe õige.
Kas sa oled selleni ise jõudnud või seda kuskilt õppinud?
Ma olen sellest ise aru saanud. Ja saanud seeläbi aru, millega lavakunstikool ei tegele, vähemalt mitte siis, kui mina seal käisin – see, kuidas tööd tehakse, on iga näitleja jaoks erinev. Kõikide kehad ja näitlemisviisid on erinevad, ja mis ühele sobib, ei sobi üldse teisele. Mõnele sobib lugemine ja analüüs ja laua taga istumine, mõni mõtleb kodus välja, aga mina nii ei oska. Ja ma olin pikalt krampis sellepärast. Koolis antakse tehniline oskus, kuidas laval olla, et see oleks vaadeldav. Ja see on väga vajalik. Aga puudu oli see, kuidas igaüks peaks leidma mingi oma viisi, et tal oleks mugav teha. Et igaüks leiaks üles enda tugevused ja oskaks neid võimendada. Sest lõppkokkuvõttes on oluline tulemus, mitte see, kuidas sa sinna jõuad.
Mina olen küll analüütiline, aga analüüs peaks olema nii hea, et ma saaks sellest laval loobuda. Sest laval ma vist ei mõtle. Ma ei tea, kuidas sinul on, aga laval mul ei ole eriti aega mõelda.
Kui keegi ütleb, et laval oli huvitav vaadata, kuidas näitleja mõtleb, siis ma ütleks, et see on küll piin, kui näitleja hakkab laval mõtlema, siis on väga halvasti. Näitleja peaks ikka tegutsema.
Laval peab hoidma väga tugevat tähelepanu, kõik tundlad peavad olema üliteravad, hästi-hästi tundlik peaks olema, sinna poole ma vähemalt ise küll üritan püüda. See tekitab teistsuguse voo su kehas, et sa tegelikult ei mõtle laval, vaid kõik tuleks ära unustada.
Sa läksid NO99-st Ekspeditsiooni, hiljuti tegid lavastuse Vanemuises [„Palavik”] ja nüüd oled Draamas. Tajud sa ise, et oled oma teekonda aja jooksul kuidagi muutnud, et sa otsid teatrist midagi uut või muud?
Jah, ma olen küll muutnud. Mingid muutused on juhtunud iseenesest, aga mingid muutused olen ise esile kutsunud. Ma pole kunagi öelnud, et ma mingit asja kindlasti ei tee, ei tee näiteks suveteatrit või midagi muud. Ma olen valinud, aga siiski teinud. Ka NO99 kõrvalt üritasin muid asju teha, lihtsalt, et hoida ennast värskena. Teistsugust asja tehes näed seda, mida teed, kuidagi kõrvalt, teise pilguga.
Väga oluline oli, et kui NO99 läbi sai, siis Ekspeditsiooniga samal ajal astusin CPPM-i Jüri Naela magistrantuuri. Pool aastat ma seal vastu pidasin, aga tagantjärele oli see mulle ülimalt oluline aeg. See treening, mille peaaegu 40-aastasena uuesti ette võtsin, oli täitsa pöörane. Ma tegin läbi teistsuguse näitlejaõppe ja sõnastasin endale uuesti ja lõplikult ära, milline näitleja ma olla tahaks. Ja millist teatrit ma teha tahaks. Seal sai selgeks, et minust ei saa mitte kunagi soolo-performer’it. Et suudan iseseisvalt luua – ise lavastan, ise olen laval. Kooli astudes ma mõtlesin, et äkki peaks sinna suunda minema, aga koolis sai selgeks, et ei. Ja see oli väga-väga hea. Siis tuli Ekspeditsioon ja nüüd Draama.
Üks noor näitleja, kes äsja lõpetas lavaka, küsis mu käest irooniliselt, et jõudsid keskikka, sul on lapsed, ja nüüd vajad mingit turvalisemat kohta ja turvalisemat teatrit. Et läksid nüüd Draamasse traditsioonilist teatrit tegema. Ma ise seda sel moel üldse ei tunneta. Ma pole kunagi mõelnud, et on mingi teater, mis on traditsiooniline ja mingi teater, mis on vähem traditsiooniline, mulle meeldib teha igasugust teatrit. Igal pool on vaja teatavat valmisolekut ja riskijulgust. Aga ma pigem mõtlesin niimoodi, et mul oleks sellele trupile midagi pakkuda.
Mida sinu meelest oleks ühes teatris vaja?
Teatris peaks teatrist mõtlemine olema aktiivne. Keegi teine seda meie eest ei tee, ikka me ise peame oma ameti suureks ja oluliseks mõtlema. Mõtlema sellest, mida me lavale ja proovisaali tegema lähme, millist teatrit tahaks teha ja oleks antud ajahetkel vaja teha. Iga hetk, mis sa lavale astud, peaks olema lavastuse teenistuses. See eeldab kõige paremas mõttes enda kõrvalepanekut, et lavastus saaks selle, mida see vajab.
Õhtustest etendustest peaks omavahel rääkima. Mitte, et ainult lavastaja võib mulle midagi öelda – ei ole nii, sest lavastaja on oma töö teinud. Mul oli [Jaan] Toomingaga diplomitöö, mis oli täiesti kreisi, ta lavastas ainult kuulmise järgi, ei vaadanud üldse lavale. Ta ei vaadanud isegi kontrolli, üks proov enne seda ütles, et minu töö on tehtud, ma lähen ära ja ei tule enam kunagi. Ja ei tulnudki. Siis tekkis tunne, et nüüd on asi meie kätes ja meie peame seda hoidma. Nii et kui keegi ütleb midagi kriitilist, siis see pole isiklik. See on meie ühine asi.
Aga võetakse isiklikult.
Võib-olla me ütleme liiga vähe üksteisele hästi. Kui räägime, siis kriitiliselt, aga kui midagi hästi välja tuleb, siis pole nagu midagi öelda. Kui me ütleme ainult siis, kui midagi halvasti on, siis me äkki ei tahagi, et keegi üldse midagi ütleks.
Võib-olla küll. Hästi öeldakse harva. Tammsaare pentaloogias ei kiida ka tegelased omavahel üksteist. Eks see ütle ka midagi meie kohta.
Mulle meeldivad lavastused, kus trupp on laval nagu koor. Huvitav on luua lavastusele ruumi või fooni, mis toimib ainult siis, kui seda teevad kõik. Kui sa seal üksi midagi teed, siis ei toimi midagi.
Mind huvitab ka koor, sest see loob truppi üksteisemõistmise ja koosolemise kvaliteedi. Lõpuks tekitab see väga turvalise keskkonna. Sest oluline on, et tekiks turvaline keskkond, kus julgeks ka eksida või teha asju, mis… Et julgeks riskida.
Aga äkki see, kui sa lähed lavale midagi, kasvõi natuke, otsima, ongi juba risk. Kui on oht läbi kukkuda, siis on oht õnnestuda ka. Minu jaoks on küsimus, kas lavastusse on jäetud selleks ruumi, kus oleks potentsiaal millekski ja samal ajal ka mittemillekski. Ega ma tahan ka, et asjad õnnestuks ja ei oleks piinlik, aga ma tahan, et oleks ruumi midagi proovida. Siis võib pärast piinlik ka olla, sellega peab ise hakkama saama.
Aga siis ei ole trupp turvalises kohas, kui ühel näitlejal, kes tahtis midagi proovida, on pärast piinlik olla. See on mage. See ongi see, millega peaks trupp tööd tegema. Keskkonna loovad ikkagi inimesed. See, kuidas sa ruumi tuled, mis sa sinna kaasa tood, loob ruumi.
Ma annan lavastusele väga palju andeks, kui ma näen, et seal on mingi katse või püüd teha midagi teisiti. Et proovitakse. Võib läbi kukkuda, aga katse oli ilus ja nauditav.
Aga mis sinu meelest on risk teatris?
Ma ei tea. Aga mul on sihuke küsimus peast läbi välgatanud, et milline võiks üks teatrimaja veel olla. Seal on palju ruumi ka mingite muude asjade jaoks. Äkki peaks olema nii, et näiteks Maalisaalis tegeletakse küsimustega, mida me teatrist ja näitlemisest mõtleme, ja need ei pea olema näitlejatel üldse samasugused mõtted. Koht, kus inimesed saaks proovida, kes tahab, teeb muusikat, kes loeb luuletusi, kes püüab tantsulavastust teha… Võiks olla selline ruum, kus seda kõike saaks omavahel teha, ilma, et peaks kellelegi väljastpoolt näitama, midagi esitama. Sellisest ruumist võiks uued, ka riskantsemad mõtted tulla.
München Kammerspiele näeb välja nagu klassikaline teatrimaja, aga see, mis seal tagaruumides toimub, on parimas mõttes punk. Seal oli noortel näitlejatel kohustus vist kord kuus proovisaalis midagi lavastada ja ma osalesin ühes
neist. See oli täiesti absurdne – ehitasime proovisaali kilesauna, toodi elektrikeris, aeti kuumaks, käisime saunas, keegi laulis… See oli nii vabastav ja hea tunne. Kuigi lihtne see pole – sellist ruumi luua –, sest lihtsalt tiksuma pole mõtet tulla.
Millest sa veel unistad, kui mõtled tulevikust? Kas mõtled rohkem töö igapäevast, milline see võiks olla?
Jah, ma mõtlen selles suunas. Mind huvitab praegu rohkem see, kuidas seda tööd teha, kuidas proovi teha. Kuidas proovis olla – seda võib laiendada ka küsimuseks, kuidas püüda seda üht hetke, mis on lõpuks piisavalt väärtuslik,
et see lavastusse panna.
Mulle on oluline ka teatud ametiväärikus. Ühiskonnas vupsavad välja inimesed, kes satuvad kuhugi telesarja ühte episoodi mängima ja pärast öeldakse, et ta on näitleja. Näitleja ametiväärikus peaks olema selline, et meie ütleme või meie pealt on näha, kes on näitleja ja kes ei ole. Meie peaksime ise selle ameti välja kandma.
Teele Pärn
* Vestlus toimus septembri lõpus „Tõe ja õiguse” proovide ajal.
Rasmus Kaljujärv mängib hetkel Draamateatri lavastustes „Eneseabiõpik”, „Erakõnelused”, „Hamlet” ja „Tõde ja õigus”.