Mis toimus kuulsal 26. märtsi „Noorelt teatrisse!” teatriõhtul? Noored jagavad muljeid.
26. märtsil kell 18.00 ning sellele järgnevate tundide jooksul avanes Pärnu maantee ja Otsa tänava ristumispaigas kummaline vaatepilt: tohutu kari viisakalt riietatud noori suundus seletamatul põhjusel Eesti Draamateatrisse. Mõnelt küsiti sisse astudes veel dokumenti ka – lahkuda paluti aga just neil, kes ületasid 26-aastast vanusepiirangut. Mis võis küll tuua sellise ebatavalise vaatajaskonna teatrisse? Tegemist oli Draamateatri pilootprojektiga „Noorelt teatrisse”.
Üks seltskond alustas aga seda teatriõhtut veidi ebaharilikult – kell viis ja ringkäiguga. See eksklusiivne võimalus algas garderoobis, kus meid jagati kolme gruppi ja pärast seda valgusime maja peale laiali. Meie pundi viis tee(juht ehk Oliver Reimann) kõigepealt grimmituppa, mis täitus osalejate ettevalmistatud anonüümsete küsimuste toel väga kiiresti muiete, naeru ja lõbusate jutustustega näitlejatelt Hilje Murelilt ja Kersti Heinloolt. Seejärel ronisime üle lava suure saali esiritta, kus vestsime juttu Ursel Tilgaga, kes pajatas meile tööga kaasnevast armastusest ja armumistest ning sellest, kuidas elus kõik muutub: ise näiteks arvas ta noorena, et ta ei tule kunagi siia [Draamateatrisse] tööle, nüüd aga naudib ta oma kutset sajaga. Edasi viidi meid õmblejate juurde, kostüümilattu, Maalisaali, kirjandustuppa ja igasse nurgatagusesse, mis selles paekivilossis peidus on.
Peamiselt jäi kogu käigust kumama positiivne õhkkond, sest nägime, kuidas teatrimajas olid kõik töötajad kui üks suur pere, ja igasse ruumi sisenedes kerkisid nägudele siirad südamlikud naeratused. Oli vinge näha kulissidetagust lõputut sagimist majas, mis tihtipeale tundub hommikuti tühi olevat, aga reaalsuses on hoopis risti vastupidi! Kella 15ni on jõudsalt proovid ja siis peab maja kolme tunniga saama uue kuue. Järgmine kord sooviksimegi näha just seda, mis toimub ühe näitleja elus kella 15 ja 17 vahel – nende endi sõnul on seal peidus igati huvitavaid tegevusi.
Oli harjumatu, aga kindlasti põnev tunne seista all garderoobis ning tajuda, et seekord meie kohalolu ei tõmmanudki publiku keskmist vanust kõvasti allapoole. Meeleolu oli kõigil äärmiselt positiivne: noorte seas oli äratundmisrõõmu palju ning näha üksteist nii viisakalt riietatuna, nii kultuurses keskkonnas, nii haritult vestlemas tõi kõigil naeratuse näole. Nii mõnigi tihedam külastaja mainis, et vaatepilt oli võõras või koguni ärevust tekitav – tavaliselt ei pea ju teatris muretsema, mida eakaaslased sinust arvavad või kas ka mõne vana tuttavaga kokku võib juhtuda… Meie õnnepäeva lisateguriks olid kindlasti Draamateatri poolt pakutud lahkused: soodustused kohvikus, 360° kaamera, tasuta joogid, kavad ning massiline kogus näitekirjandust – kõik jättis sügava mulje, nagu teater oleks päriselt noortega arvestanud ning tõeliselt soovinud meid enda külastajateks.
Spontaanne küsitlemine andis mitmekesist tagasisidet teatrisse sattumise põhjuste kohta: jutt toimuva ürituse kohta levis edukalt nii interneti teel kui ka suusõnaliselt. Lisaks rääkisid küsitletavad, et on kohanud palju tuttavaid, keda poleks elu sees teatris näha oodanud ja nende endiga vesteldes nentisid nad, et tõepoolest ei satu siia tihti. See näitab, et noored tõepoolest kibelevad ka antiiksema päritoluga kultuuri nautima, aga eriti ei jõua ühel või teisel põhjusel, pahatihti just piletihinna tõttu.
Külastades kassat, kus müüdi järgmise noorteõhtu pileteid, kohtasime paari eakamat ja kergelt üllatunud teatrikülastajat, kes ei olnud teadlikud rangest vanusepiirangust teatriõhtule; vähe ootamatul kombel kostus aga ka neilt positiivseid kommentaare noorte teatrisse meelitamise kohta: „Täiesti uudne asi – ei mõelnud isegi selle peale, et saali ei lasta, aga see on nii äge!” Nii jättiski paar oma piletid kassalauda õnnelikule leidjale ning lahkus, magushapu naeratus suul.
Väikeses saalis etendus Oliver Reimanni lavastatud „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid” – intiimne ja intensiivne draama vaesuses elamise tsüklist, mõjust ning vägivallast. Otsus mängida just seda lavastust noorteõhtu publikule oli julge, kuid õige valik: lavastuses väljenduv toores emotsioon hoidis vaatajaid tummana toolidesse naelutatuna. See näitas neile vaatenurka elust ja keskkonnast, mis vast oli neile veidike võõras. Pärast etendust toimus lavastuse Link ehk kohtumine trupiga. Näitlejad kiitsid noort publikut ning tõid välja nende aktiivse kaasamõtlemise ja tähelepanelikkuse etenduse ajal. Tavalisest noorem vaatajaskond mõjutas näitlejaid palju, loos tõusid sel õhtul esile hoopis teised asjad. Kui vanem teatrikülastaja samastab end tõenäoliselt rohkem lapsevanema rolliga ehk Hilje Mureli Monique’iga, siis nooremate jaoks oli publikuankruks pigem just Erling Edingu Eddy, Monique’i poeg.
Suure saali laval puudutas Hendrik Toompere jr-i lavastus „Ükskord Liibanonis” iga noore südant – olgu see tänu action-filmilikule lavastusele, emotsionaalsele loole või tänapäeva maailma lõputute konfliktide arutelule. Lavastust iseloomustati eriti värvikalt: „See, kuidas kaamera töötas laval, oli suurepärane – mulle tundus, et see olekski nagu noorte jaoks tehtud, et taga mängib kogu aeg mõni saade või tiktok”.
Meisterlikult oli lavale loodud täiesti teistsuguse kliima ja kultuuriruumiga Liibanon, mille autentsusele aitas kaasa Lauri Kaldoja välja kaevatud originaalmuusika otse Antiliibanoni jalamilt. Noortele meeldis ka, et sisse oli põimitud ajaloolisi fakte, eriti kuna üle poole saalisolijatest arvas, et koolihariduses ei räägita Lähis-Idast piisavalt. See lavastus tõi aga kogu tolle kauge maailma meile käega katsutavalt lähedale ja sidus isiklikul tasandil meie igapäevaeluga. Sagedasem külastaja võis märgata, et publik reageeris ka veidi teisiti, näiteks naerdi kohtades, kus keskmisel külastajal võib-olla ei ole nii palju äratundmisrõõmu. Eriti menukaks osutusid read nagu „Why so serious, Batman” või „Papsiga lihtsalt passib seal” (kui räägiti potentsiaalsest pantvangistajast).
Ei ole siin suuremat öelda, õhtu õnnestus: saalid olid täidetud noore rahvaga, vestlusringid küsimustega ning nii meie kui ka trupp vaimustusega. Küll ei suutnud me tekitada sama pikka järjekorda kui „Rahamaa” piletimüügil, aga teatrisse tungisid noored siiski siira kire ja motivatsiooniga. Suuremad teatrifännid olid õnnelikud, et kordki elus sai koha ettepoole, ja nende elevust oli igapäevases vestluses kuulda juba nädalaid ette. Harvemad külastajad aga rõõmustasid, et üldse majas neile ruumi jagus.
Draamateater võttis neid aga vastu paremini, kui keegi oleks võinud ette kujutadagi. On ilmselge, noored on juba ammu tahtnud teatrisse – 26. märtsi õhtu aga tõestas, et teater on noorteks valmis. Ah et peame nõu andma? Kõlab ühehäälselt pealinna noorte suust: tehke veel!
Heli Valgeväli,
Tallinna Reaalkooli 11. kl
Oskar Hazlehurst,
Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11. kl