Astu monoloogiga Draamateatri lavale!
Üks tegelane. Üksi laval. Tal on vaja rääkida millestki väga olulisest, millestki, mida ei saa enam vaka all hoida. Lõpuks ometi julgeb ta välja öelda oma kõige suurema saladuse või nõuda õigust või selgust, kuulutada tõde või hukku või avaldada armastust.
Monoloog on justkui sissejuhatus draamasse, teatrisse – õppetund enesekehtestamisest laval, publiku tähelepanu püüdmisest ja hoidmisest.
Finaal
→ 1. aprillil astusid lavale 2022. aasta monoloogide esitamise võistluse 10 finalisti. Õhtut juhtis Helena Lotman, žüriisse kuulusid Hilje Murel, Taavi Teplenkov ja Hendrik Toompere.
Esikoha võitis Arabella Antons, kes kandis ette Ramilda monoloogi lavastusest „Inimene ja jumal” (Hugo Treffneri Gümnaasium, 10. kl; juhendaja Karolina Antons), teise koha pälvis Rudo Verner Vallner, kelle esituses kõlas Trofimovi monoloog „Kirsiaiast” (Kadrioru Saksa Gümnaasium, 11. kl; juhendaja Kristel Vaiksaar) ning esikolmiku lõpetas Lotta Lizbeth Hirv, kes esitas Margareti monoloogi näidendist „Kuningas Richard III” (Tallinna 21. Kool, 12. kl; juhendaja Nero Urke).
→ 2022. aasta monoloogide esitamise võistluse finalistid:
Arabella Antons → Ramilda monoloog lavastusest „Inimene ja jumal” (Hugo Treffneri Gümnaasium, 10. kl; juhendaja Karolina Antons)
Jan Andrews Roos → kuningas Claudiuse monoloog „Hamletist” (Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium)
Kirke Medri → monoloog Sarah Kane’i näidendist „Crave” (Saaremaa Gümnaasium, 11. kl; juhendaja Laura-Liisa Perova)
Triinu Räim → Ramilda monoloog lavastusest „Inimene ja jumal” (Saaremaa Gümnaasium, 11. kl; juhendaja Tanel Tingi)
Lotta Lizbeth Hirv → Margareti monoloog näidendist „Kuningas Richard III” (Tallinna 21. Kool, 12. kl; juhendaja Nero Urke)
Maara Parhomenko → Kusta monoloog näidendist „Kui me Moondsundi Vasseliga…” (Hugo Treffneri Gümnaasium; juhendaja Anett Pullerits)
Piret Pihl → Sebastiani monoloog näidendist „Esimene armastus” (Gustav Adolfi Gümnaasium, 12. kl; juhendaja Ülle Salumäe)
Rasmus Kristofer Randla → Rühka monoloog näidendist „Adolf Rühka lühikene elu” (Vanalinna Hariduskolleegium, 11. kl)
Robin Kivirand → Trofimovi monoloog „Kirsiaiast” (Viimsi Gümnaasium, 12. kl; juhendaja Külli Täht)
Rudo Verner Vallner → Trofimovi monoloog „Kirsiaiast” (Kadrioru Saksa Gümnaasium, 11. kl; juhendaja Kristel Vaiksaar)
Mis on monoloog?
Sõnateatri tegelane räägib tavaliselt palju ning avabki ennast, oma mõtteid-tundeid ja suhteid kõne abil. Tegelased suhtlevad – teatritekstile on omane dialoog, selle tekkeks on vaja mingit pingeolukorda, vastandumist. Dialoog hääbuks, kui oldaks kõiges ühel nõul (või üldse kontakti ei saadaks). Tihtipeale kasutatakse aga ka ühekõnet ehk monoloogi. Seda on lihtne ära tunda, sest räägib ju sel juhul üksainus tegelane. Aga monolooge on mitmesuguseid.
Mõnikord on kuuldavad mõtisklused määratud otse publikule. Tegelane astub nagu mängust välja, katkestab teatriillusiooni, lõhub nn neljanda seina saali ja lava vahel, et jutustada eellugusid, kommenteerida lavategevust, teatada lava taga toimunud sündmustest jms. Kõrvalerääkimise korral teised lavalolijad justkui ei kuule ega peagi kuulma, kuidas tegelane kommenteerib teisi tegelasi, avaldab toimuva suhtes arvamust vms.
Väga tähtis monoloog on kuuldavaks tehtud sisekõne. Isegi siis, kui kõnelejaid on mitu ja toimub dialoog, võib tegelaskõne muutuda monoloogiks. Tegelase repliik peab olema küllalt pikk; mõnelauselist repliiki me enamasti monoloogina ei taju. Ja selline monoloog on nagu „endasse suletud“: see ei eelda ega vaja otsest vastust. See on iseenda poole pöördumine: tegelane räägib oma sisevastuoludest, vaidleb endaga, sõnastab oma kahtlused, vaeb poolt- ja vastuargumente, et jõuda endas selgusele või langetada mingi otsus. Maailma näitekirjanduse kuulsamaid näiteid on Shakespeare’i Hamleti kuulus monoloog „Olla või mitte olla“ – juba esimeses värsis on antud alternatiivid, mille vahel peab valima.
Monoloogi esitaja on laval üksi või „nagu üksi“, mõtleb või räägib valjusti, on teistest tegelastest eemaldunud, tegevusest välja astunud või laval polegi kuulajat. Kas üksi valjusti rääkimine on tõepärane? Tavaelus ju mitte eriti, aga mõnes olukorras on see siiski psühholoogiliselt põhjendatud. Põhjuse iseendaga rääkimiseks võib anda tegelase afektiseisund, üleväsimus, hirm, armastus, võitlusvalmidus vms. Niisugune monoloog pole suunatud publikule, vaid kuulub tervenisti näidendis loodud kujuteldava maailma raamesse.
Monoloogi sees võib tegelane vahel ikkagi pöörduda kellegi poole, ta peab otsekui dialoogi eemalviibiva partneriga või suunab oma jutu temale (Jumal, saatus, kaugelviibiv armsam) või kui adressaadiks on publik, tegelane on vaatajatest teadlik ja suhtleb nendega.
Monoloogide valik
→ A.H Tammsaare „Inimene ja jumal“ – Ramilda („Tõe ja õiguse II“ põhjal dramatiseerinud Voldemar Panso)
Ramilda viimane kiri Indrek Paasile. Indrek läheb õppima Tartusse härra Mauruse gümnaasiumisse. Koolis kohtab ta aga härra Mauruse tütart Ramildat. Noored armuvad, kuid saatuse tahtel jääb Ramilda surmavalt haigeks. Järgnev on Ramilda viimane kiri Indrekule, mille ta saadab noormehele haiglast. Lavastuses oli tegu Ramilda monoloogiga.
Esimest korda jõudis Tammsaare „Tõe ja õiguse“ dramatiseering lavale just Eesti Draamateatris – 1932. aastal esietendus I osa põhjal sündinud lavastus „Vargamäe“. Sealt alates on pentaloogia erinevate osade põhjal sündinud eesti teatris väga palju lavastusi. Legendaarse lavastaja Voldemar Panso jaoks oli Tammsaare oluline autor, 1962. aastal Draamateatris esietendunud „Inimene ja jumal“ on jäänud teatrilukku mõjuka lavastuse ja uudse Tammsaare teose tõlgendajana. Ramildat mängis Meeli Sööt.
→ Andra Teede, Mari-Liis Lill „Esimene armastus“ – Sebastian („Ma armastan sind. Ma armastan sind rohkem, kui ma kardan haiget saada.“)
Sebastian on umbes 18aastane noormees, kes on julguse kokku võtnud ja esitab tüdruku akna all siira monoloogi armastusest.
„Esimene armastus“ on dokumentaalsetel lugudel põhinev lavastus, mis on praegugi Draamateatri mängukavas (esietendus 2020, lavastaja Mari-Liis Lill). Autorid intervjueerisid väga vanu (100aastaseid ja nõks nooremaid) ja väga noori eestlasi ning küsisid neilt lugusid esimese armastuse kohta. Lavastus annab seega justkui ülevaate Eesti armastuse ajaloost.
→ Andrus Kivirähk „Adolf Rühka lühikene elu“ – Rühka („Jah, härra Veller, see etendus on nüüd antud ja minu süda rahul.“)
Kivirähki näidend räägib noorest kohtukirjutajast Adolf Rühkast 19. sajandi lõpu Tartus. Rühka oli vaene, vaimustus tohutult teatritegemisest, sai aga pruudilt tiisikuse ja suri noorelt. Monoloogile eelnenud stseenis on Rühka juba tõsisemalt haige, aga suutnud kõigi raskuste kiuste koos asjaarmastajatest kaaslastega lavale tuua oma esimese näitemängu. Monoloogis pöördub ta ärimees Velleri poole – Velleril ei ole näidendis ühtegi repliiki ja siingi stseenis kuulab ta lihtsalt Rühkat. Veller toetas teatrit rahaga, aga siinses stseenis on temalgi asjad halvasti, sest teda ähvardab pankrot ja seega ei ole temalgi enam teatrisse asja.
„Adolf Rühka“ lühikene elu on üks paljudest Kivirähki näidenditest, mida Draamateatris on lavastatud. 2021. aasta suvel jõudis viimase etenduseni 19 aastat mängukavas olnud „Eesti matus“, praegu on mängukavas „Isamaa pääsukesed“ ja „Keiserlik kokk“. Rühka-lavastus esietendus 2005. aastal, lavastajaks oli Ingomar Vihmar, Adolf Rühkat mängis Risto Kübar.
→ Anton Tšehhov „Kirsiaed“ – Trofimov („Millest me rääkisimegi? Õige jah. Inimese uhkusest“; tlk Ernst Raudsepp)
Trofimov on noor üliõpilane, kes on palgatud Ranevskaja mõisa koduõpetajaks. Ühel õhtul satub kogu mõisapere kokku ning selle asemel, et tegeleda mõisa kehva finantsseisuga, lobisetakse filosoofiast ja suurtest ideedest. Vasakpoolsetest ideedest vaimustunud Trofimovil on seda raske taluda.
Nii nagu Shakespeare’ist ei pääse teatritekste otsides üle ega ümber ka Tšehhovist. Draamateatris on lavastatud mitmeid Tšehhovi näidendeid, „Kirsiaeda“ lavastas viimati Hendrik Toompere (2010).
→ Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ – Porfiri („Niisiis, kui mina näiteks seda, teist või kolmandat peaksin kurjategijaks, noh, milleks, küsin ma, hakkan ma siis teda enneaegu tülitama, olgugi mul tema vastu süüdtõendavad faktid käepärast?“; tlk A.H. Tammsaare)
Porfiri on uurija, kes asub Raskolnikovi sooritatud kaksikmõrva uurima. Monoloogi esitamise hetkeks on ta aru saanud, kes on mõrvar, aga otsustab enne järgmisi samme Raskolnikoviga mängida psühholoogilist kassi-hiire mängu. Kui Raskolnikovil oli oma teoreetiline vaade ja õigustus liigkasuvõtjast vanamuti mõrvamisele, siis Porfiril on oma nägemus kurjategija psüühika ja kinnipidamise kohta.
Dostojevski kirjandusklassikasse kuuluva romaani põhjal loodud lavastus on praegu mängukavas (dramatiseerijad, lavastajad, lavakujunduse autorid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo).
→ Juhan Smuul „Kihnu Jõnn” – Jõnn („Palehigis pead sa oma leiba sööma – nõnna on üteldud.“)
Kihnu Jõnni laev „Fortuuna” on juba mitu nädalat seisnud tuulevaiksel ookeanil ning nii toidu kui veevarud hakkavad otsa lõppema. Laeva meeskond on hakanud nurisema, kapten Jõnnist tehti lorilaul, mis kostis ka tema kõrvu, valitseb mässu õhkkond. Pingeid lisab asjaolu, et keegi meeskonnast on suure osa järgi jäänud veest öösel salaja ära joonud, muist isegi maha kallanud. Jõnn pöördub meeskonna poole, et kord taastada.
Kihnu Jõnni näidendit on eesti teatrites lavastatud korduvalt. Draamateatri ajaloos on oluline koht Voldemar Panso lavastusel (1964), mis tollases teatripildis oli uuendusliku teatrikeelega. Kihnu Jõnni mängis tolleaegne kuulus näitleja Kaarel Karm.
→ Madis Kõiv, Hando Runnel „Küüni täitmine“ – Kusta („Kui me Moonsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime, siis ei tahtnud ükski osta. Keegi ei uskunud, et see üldse puu otsas kasvabki.“)
Küüni täitmise tegelased on ehtsad külatüübid, tegevuspaigaks tohutu suletud ustega küün ja toimub lõppematu heinaajamine. Kusta on üks heina-ajajatest, kelle pikad, lorijutulaadsed heietused saadavad katkematut tööd. Humoorikas monoloogis arutab ta selle üle, kuidas töö ei saa kunagi otsa – jutustab ajast, mil ta Vasseliga üritas tulutult kreeka pähkleid müüa ühe majalobudiku kõrval, mida Ida, Kikram jt tegelased parasjagu kolist tühjendasid.
Füüsiku ja kirjaniku Madis Kõivu erilise atmosfääriga ja ainulaadse käekirjaga looming on Draamateatri lavale jõudnud kümne lavastusega, kõigi lavastaja on olnud Priit Pedajas. „Küüni täitmist“ küll nende lavastuste seas pole olnud, küll aga on eesti teatriloos olulisel kohal lavastused nagu näiteks „Tagasitulek isa juurde“ (1993) , „Filosoofipäev“ (1994) ja „Peiarite õhtunäitus“ (1997). Kreeka pähklite müümise monoloog on ka omamoodi rändmonoloog, mida on kasutatud erinevates lavastustes.
→ Madis Kõiv „Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkelid kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta“ – Kusta („Vuata, mina mõtlen seda asja, et kudas sie ilm omal ajal oli ja kudas nied vihmad ja põuad käisid ja kudas lumi maha tuli, ja mina ütlen sulle, et sie maailmavärk ei ole enam päris õige.“)
Näidendis on Kusta vanamees, kelle kohta väga palju ei teata, aga kellele meeldib teistele kärbseid pähe ajada. Ta istub terve loo jooksul Vasseliga maja kõrval ja müüb kotitäit vanu kreeka pähkleid ostjatele, keda kunagi ei tule. Näidendis on mitmel tegelasel pikem monoloog, oma monoloogis räägib Kusta, kuidas maailm on imelikuks muutunud.
See pika pealkirjaga näidend on välja kasvanud „Küüni täitmise“ Kusta monoloogist, kuidas nad Vasseliga pähkleid müüsid, aga keegi ei tahtnud osta. Tegu on koomilise näidendiga (1999), mille peamiseks teemaks on inimese töö ja tegemiste lõppematus – tegelased sehkendavad kusagil maakohas lagunenud maja ümber, et sellest hotelli ehitada (mis kunagi valmis ei saa); tegevusajaks 1990. aastate keskpaik. Näidend on kirderanniku murdes, selles on palju lõõpi ja lora, ühest jutust kasvab välja mitu järgmist, kuidas iganes jutustajal seosed parasjagu tekivad.
→ Madis Kõiv „Tagasitulek isa juurde“ – Peremees („Äri on äri ja äri jääb, ole sa sant või ole sa setu. Kui mina ütlen, et nii on, siis davai ja lööme käed.“)
Peremees – kelle kohta on autor kirjutanud, et ta on mees muutliku välimuse ja aastatega – on koomilisevõitu tegelane. Ta üürib välja korterit ja monoloog ongi sissejuhatuseks stseenile, kus ta näitab korterit peategelasele, ja tutvustab oma äriajamise põhimõtteid (tegevus toimub Lõuna-Eestis, seega kasutatakse murdekeelt). Kõivule omaselt läheb tegelasel mõte rändama ja monoloogil pole „korralikku lõppu“, vaid katkeb poole mõtte pealt.
„Tagasitulek“ on üks tuntumaid Madis Kõivu näidendeid (1991). „Tagasitulek“ lähtub küll Kõivu perekonnaloost, täpsemalt mälestustest Valgas veedetud lapsepõlveajast, kuid tegu ei ole dokumentaalse käsitlusega. Näidendi peategelane on Tulija, kelle saabumine vanasse lapsepõlvekodusse vallandab rea pilte erinevatest ajahetkedest.
→ Molière „Tartuffe“ – Tartuffe („Taevast ilu küll hing taga nõudma on varmas, aga mainegi on mu südamele armas“; tlk August Sang)
Tartuffe – maailma kuulsaim valevaga – on inimene, kes püüab jätta avalikkuses väga heatahtliku, jumalakartliku ja õilishinge mulje, käitub nelja silma all aga ristivastupidiselt. Rikas aadlik Orgon on võtnud Tartuffe’i oma majja, usaldab teda, toob eeskujuks kõigile, ning soovib „tõelisele usumehele“ pakkuda kõike, mida vähegi saab. Kui aga Tartuffe jääb Orgoni abikaasa Elmire’iga hetkeks kahekesi, asub Tartuffe kohe naist võrgutama.
Prantsuse kirjanduse suurima klassiku Molière’i näidendit „Tartuffe“ mängitakse maailmalavadel väga palju. Draamateatris on „Tartuffe’i“ lavastatud kahel korral, viimati 2015. aastal Lembit Petersoni lavastusena. Petersoni peetakse üheks parimaks Molière’i lavastajaks Eestis. Tartuffe’i mängis Marius Peterson, Orgoni teatrijuht ja näitleja Rein Oja, Cleante’i Indrek Sammul ning Elmire’i Liina Olmaru.
→ Molière „Tartuffe“ – Cleante („Te pime olete, seepärast teile näib vabamõtleja see, kes avasilmi käib“; tlk August Sang)
Rikas aadlik Orgon on toonud oma majja Tartuffe’i, keda ta peab tõeliseks usumeheks. Kuid Cleante, Orgoni abikaasa Elmire’i vend, otsustab välja öelda selle, mida kõik teised ümberringi mõtlevad – Tartuffe on petis ja libekeel.
→ Molière „Tartuffe“ – Elmire („Nelja silma all teid tahtsin kohata siin.“; tlk August Sang)
Elmire soovib oma abikaasa Orgone’i silmad avada ja paljastada Tartuffe’i silmakirjalikkuse. Orgon nimelt ei suuda uskuda, et vagamees Tartuffe võiks Elmire’iga flirtida ja naist ihaldada. Elmire palub Orgonil ennast tuppa ära peita ning kutsub siis Tartuffe’i enda juurde.
→ Sarah Kane „Crave“ – monoloog armastusest („Ma tahan magada sinu kõrval ja käia sinu eest poes ja tassida su kotte ja rääkida sulle, kuidas ma armastan sinuga olla aga nad sunnivad mind tegema lollusi.“; tlk Marion Undusk)
Seda peetakse üheks kaasaegse näitekirjanduse parimaks monoloogiks. Pärineb inglise näitekirjaniku Sarah Kane’i näidendist „Crave“ (1998). Kaasaegsele teatritekstile iseloomulikuna ei ole autor kindlalt paika pannud tegevuspaika, tegelaste taustalugu jne, poeetilise keele tõttu mõjub tekst vabavärsilise luuletusena. Sellise tõlgendusvabaduse tõttu on seegi tekst Eesti teatrites ringelnud omalaadse rändmonoloogina. Oma koha on monoloog leidnud ka mitmes Draamateatri lavastuses: 2017. aastal Kersti Heinloo lavastuses „lift“ ja 2004. aastal Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „Julia“, kus seda esitas Tybalti tegelaskuju.
→ William Shakespeare „Hamlet“ – Hamlet („Olla või mitte olla – selles on küsimus.“; tlk Georg Meri)
„Olla või mitte olla“ – kuulsaim Shakespeare’i ja tõenäoliselt isegi kogu maailma draamaklassika monoloog! Taani prints Hamlet haub kättemaksu oma onule, kes on tõusnud troonile, mõrvates oma venna, st Hamleti isa. Ta kõhkleb, kas ja kuidas kätte maksta, aga see viib mõtted elu ebaõiglusele, üldse elule ja surmale ja ka enesetapu tähendusele. Selle monoloogi ajal on laval tegelikult ka Ophelia, kes teeskleb, et ta loeb, tegelikult oodates, et Hamlet teda märkaks, ning seinavaiba taga on end vestlust pealt kuulama sättinud Polonius ja Claudius, et aru saada, kas Hamlet ongi hull või teeskleb hullust. Hamlet mõtiskleb siiski omaette, muud maailma unustades, teisi kas teadlikult ignoreerides või tõesti täielikult oma mõtteisse süvenenult.
„Hamlet“ on üks nendest tähtteostest, mille lavaletulekut saadab kõrgendatud ootus ja suur huvi, kuidas seekord on lähenetud. Näidendina pakub see rohkeid tõlgendamisvõimalusi, peategelase motiive ja hoiakuid on väga erinevas võtmes lahendatud. Draamateatri kahe „Hamleti“ lavastuse seast teatakse rohkem Mikk Mikiveri lavastust 1978. aastast, milles mängis peaosa Juhan Viiding.
→ William Shakespeare „Hamlet“ – Hamlet („Mis kelm, mis madal ori ma küll olen!”; tlk. Georg Meri)
Hamlet võtab vastu rändnäitlejate trupi ja palub ühel näitlejal esitada üht oma kunagist lemmikmonoloogi. Näitleja esitus läheb talle väga hinge, ta imetleb näitleja võimet nii kirglikult elada sisse väljamõeldud tegelasesse. Hamlet võrdleb end näitlejaga ja süüdistab iseennast tuimuses ja suutmatuses tegutseda ning otsustavalt kätte maksta oma isa mõrva eest. Monoloogi käigus tekib tal plaan lasta näitlejail mängida lugu mõrvast ja panna sellega Claudius proovile.
→ William Shakespeare „Hamlet“ – Kuningas („Mu süü on jälk, ta lehkab taevani“; tlk. Georg Meri )
Monoloogis „Mu süü on jälk“ tunnistab Claudius otsesõnu, et ta tõesti on mõrtsukas ja tappis oma venna. Veelgi enam: raske süü rõhub Claudiust nii palju, et tal pole jõudu isegi palvetamiseks. Kuningat murravad vastuolulised tunded: ta soovib troonil püsida, ta ihaldab jätkuvalt kuninganna Gertrudi ja samas saab ta täielikult aru oma kohutavast süüst. Hämmastaval moel lähendab see monoloog kuningat Hamletile: mehed on surmavaenlased, kuid nad mõlemad on segaduses, õnnetud ja mõtlevad oma tegude tähendusele teispool elu ja surma piiri.
→ William Shakespeare „Kuningas Richard III“ – Margaret (See oli siis, kui mina nimetasin sind vaeseks kuninganna-varjupildiks, / mu õnne kassikullast jäljendiks, / vaid kujutiseks sest, mis olin mina, / vaid õudse näitemängu kavaleheks.; tlk Georg Meri)
„Kuningas Richard Kolmas“ valmis arvatavasti 1593. aastal ja oli Shakespeare’i eluajal ülipopulaarne. Kuninganna Margaret oli ajalooline isik, kuningas Henry VI abikaasa, kes mängis tähtsat rolli kolmekümneaastases sõjas. Shakespeare kujutab Margareti mitmes ajaloonäidendis. Margareti iseloomulik joon on prohvetlikkus – tema needused saavad teoks. Monoloogi stseenis kohtuvad Rooside sõja vaenupoolte naised, kes leinavad oma tapetud mehi ja poegi. Margaret on kaotajate poolel. Oma mehe kaotanud vana kuninganna Margaret tunnistab, et ta rõõmustab, kui näeb oma needuste täideminekut ja vaenlaste kannatusi.
→ Yasmina Reza „Kunst“ – Yvan („Täielik draama, lahendamatu probleem, draama, kaks ämma tahavad, et nende nimed figureeriksid kutsekaardil“; tlk Tatjana Hallap)
Näidendis on kolm meestegelast, kelle kokkusaamise põhjuseks on üks kummaline nüüdiskunsti maal, aga tähtsamaks osutub muidugi sõprade omavaheliste suhete klaarimine. Üks sõpradest, Yvan, plaanib abielluda oma pruudi Cathérine’iga , kuid pulmade korraldamine on osutunud keerulisemaks, kui ta oleks oodanud. Nüüd tormab ta oma kahe parima sõbra juurde, et nende käest veidikenegi abi või mõistmist leida.
„Kunst“ on prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza tuntumaid näidendeid. Draamateatris on Reza teoseid menukalt lavastanud Hendrik Toompere, lavale on jõudnud „Kunst“ (1998; osades Lembit Ulfsak, Tõnu Kark, Ain Lutsepp), „Hävituse ingel“ (2012) ja „Bella figura“ (2016).