Naine: „Noh, ütlesin ma endale, kui kirg võib algselt tähendada ka
kannatust, siis olen ma kirge tundnud. Veelgi enam, ma olen elanud kirglikku
elu. Jah, ma olen elanud enda teadmata kirglikult. Siinsamas mu ukse ees
ongi see olnud, aga mina olen seda kogu aeg otsinud.”
Näidend toob meie ette ühe naise elu viimased tunnid, ent lugu ei räägi mitte surmast, vaid elust, armastusest ja kirest. Naine vaatab oma elule tagasi. Lõpuni ausalt – sest nüüd, sel tunnil, pole enam mõtet ei ennast ega kedagi teist illusioonidega petta. Mis mu elu oli? Mis seal juhtus ja mis oleks võinud juhtuda? Minu unistused ja minu tegelikud valikud? Kuid koos naisega vaatab selja taha ja mõistab olnu üle kohut veel keegi – hirmutis. Kes see on? Naise mina teine pool, valveingel, alateadvus, valuvaigistitest sündinud naljakas hallutsinatsioon? Elu jooksul alla surutud tunded, enesegi eest maha salatud soovid? Pinevat lugu hingestab iiripärane lüürika ja terake koomikat.