Seitse aastat abielu. Põhjatu armastus. Läbitungimatu mittemõistmine. Õrnus ja julmus. Ja jõuabki kätte see öö, kus õhtust hommikuni köögilaua taga rääkides püüavad naine ja mees ületada lahutavat päikesetriipu, seina, mis ähvardab neid teine teisele poole jätta. Üks jutuajamine, aga elu ja surma peale.
Ivan Võrõpajev on öelnud, et ta soovis näidata mehhanisme, miks lähedased inimesed ei suuda kontakti leida – need võivad olla banaalsed (me ei kuula teist ära ja segame vahele) ja ka põhimõttelised (tajume tegelikkust erinevalt). Ja et tema näidendi eesmärk on teraapiline, vaataja saab need mehhanismid teatris läbi töötada. Muide, Ivan Võrõpajev pühendas „Päikesetriibu“ oma abikaasale.