Põhjamaise talveõhtu pikk sinine videvik on aeg, kus inimesed tahavad tule äärde koguneda ja üksteisele lugusid jutustada. Räägitakse ja lauldakse, unistatakse ja meenutatakse. Varjukujud ärkavad ellu, vanad armastused ja seiklused tuletatakse meelde, legendid saavad uut jõudu.
Sestap on just nüüd, vastu pikka talve, õige aeg tulla teatrisse kuulama vana rootsi lugu Gurlita mäe suurest karust, keda saab maha lasta ainult kirikutornis valatud hõbekuuliga!
Rääkigem ka möödunud aegade naistest, kelle pärast vääris tolmuks tantsida kingataldu ja jõuetuks saagida kätt, mis hoidis viiulipoognat, sest rääkida neist naistest on nagu rääkida taevariigist.
Kuulake, kuidas rootslanna Selma Lagerlöf oma suurejoonelises romaanis „Gösta Berlingi saaga“ kirjutas: „Jah, nüüd müdiseb maa, nüüd väriseb hang, mis katab koobast, nüüd murrab ta endale teed, see suur karu, kavaleride vana vaenlane. Hoia nüüd alt, Fuchs, vana karutapja, hoia nüüd alt, Gösta Berling, saja seikluse sangar!“
Las tuhiseb ümberringi tuisk ja ilm mattub pimedusse tulgem meie nüüd valguse ümber kokku ja pidagem pidu, lauldes, tantsides ja rääkides sellest, mida kõike õnn võib ühe ausa mehe heaks teha.
Õhtule annavad õige hoo etenduses kõlavad Carl Michael Bellmani kuulsad pidulaulud:
Vingugu viiulid,
uppi löö riiulid!
Saatan me seltsis on taas! Viina siit saati?
aru ei raas!
Kalluta vaati,
tühjaks tee klaas.