Lauluridu „Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele“ teavad kõik, aga rahvasuust on üles kirjutatud ka pisut teistsugune ja mitmetähenduslikum variant – „Mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad tantsivad prillid ees“.
Ühest küljest kirjeldab see muidugi otseselt riisumist – kui saks on kotti aetud või maha löödud, võtab võidukas talupoeg tema ninalt prillid ja viib sõjasaagina oma taresse. Teisalt sümboliseerivad prillid aga kultuuri ja haritust – ehk siis lauluread annavad mõista, et talupoegadest saavad sakste pärijad ning nende väärtuste edasikandjad.
Ning nii see ju ongi läinud. Oleme laenanud sakstelt sõnu ja toiduretsepte, õppinud kombeid ja viisakat käitumist, lugenud nende raamatuid, jäljendanud neid tudengielus ja majapidamises. Oleme küll eestlased, talupoegade järeltulijad, aga kanname sakstelt näpatud prille ja vaatame maailma läbi nende, ise seda enam õieti märkamatagi.