Meie tegemisi või tegematajätmisi suunab üldjuhul tunne, mida soovime kogeda – me otsime meeldivat ja head ning püüame vältida ebameeldivat ja halba. Draamateatris etenduva „Mefisto“ peategelane, Hamburgi Kunstniketeatri täht Hendrik Höfgen (Juhan Ulfsak), kelle tõusu tavalisest näitlejast Natsi-Saksamaa esistaariks lavastus jälgib, on terve elu end alaväärsena tundnud. Tema valikud karjääri- ning sotsiaalse staatuse redelil edasiliikumisel on suuresti ajendatud selle tunde käest pääsemisest, olgugi et Höfgen oma käitumise tegelikke motiive endale ei teadvusta.
Alaväärsustunde vaigistamiseks on Hendrik Höfgen valinud näitleja elukutse. See võimaldab tal olla esiplaanil, särada, saada tähelepanu ja tunnustust. Enda sõnul eksisteerib ta vaid teatris ning näeb selles vahendit oma harilikkuse ja silmapaistmatusega võitlemiseks. Lavakunstnikuna on Höfgen kahtlemata andekas, kuid oma talendi ning ka iseenda väärtuse mõõdupuuks peab ta publiku ja tuntuse suurust, mistõttu pealinna ametikaaslaste ja eriti Berliini esitähe Dora Martini (Britta Soll) provintsi saabumine temas alati hüsteeriahooge tekitab. Martini vastu tuntav vihkav armastus annab Höfgenile aga suuna edasipüüdlemiseks, et pälvida veel suuremate rahvahulkade jumaldus, mis peaks talle kinnitama seda, mida ta ise enda kohta uskuda ei suuda.
Hendrik Höfgeni jaoks näib kaasinimeste imetlus olevat medikament enese komplekside vastu ja miski, mille poole eraldiseisvana pürgida. Segajaid sellel teel olla ei tohi. Kuigi Hamburgi esiartist rõhutab korduvalt teatri ülimuslikkust ja enese täielikku näitekunstile andmist, põikleb ta aga näiteks kõrvale kommunistlikusse töölisteatrisse panustamisest, kuna see võiks tulla tulevikus tema karjäärile kahjuks. Samuti ei suuda ta mõista Dora Martini lahkumist Ameerika Ühendriikidesse, kuna viimane jätab kodumaal maha „kümnete tuhandete armastuse“, mille saavutamist Höfgen ise igatseb. Väline hiilgus ja ümbritsevate ülistus peaks ometigi olema see, mis lõpetab enese pärast häbenemise ja tekitab tunde piisavalt hea olemisest.
Enda alaväärsena tundmiseks peab olema ka keegi, kellega end võrreldakse – allpool saab olla vaid siis, kui keegi (või miski) on ülalpool. Sirgumine väikekodanlikust perest ja elu lihtsamates tingimustes paneb Hendrik Höfgeni parematest oludest tulevate, kuulsate või võimupositsioonil olevate inimeste kõrval end väheväärtuslikumana tundma, kuid samas siiski nende seltskonda otsima, et „paremad“ ka teda paremaks teeks. Ilmekalt avaldub see Höfgeni ja suursuguse päritoluga Barbara (Teele Pärn) piknikustseenis, kus pärast lapsepõlves toimunud sügavat piinlikkust tekitanud poistekooriintsidendi pihtimist ja tunnistamist, et ta häbeneb end tihti alla põrguni välja, palub mees Barbara kätt, lootes sellega pääseda end ahistava väärtusetuse tunde eest. Abielu ei too aga oodatud lunastust, kuna Hamburgi näitleja ei sobitu Barbara maailma, mille olemasolust juba piisab, et meest solvata. Höfgen pruugib ka abikaasa juures endale hästituntud ja tihti kasutatud primitiivset relva ehk teiste halvustamist, mis peaks teda justkui paremana näitama ning tõestab sellega, et tema ja naise vahel haigutab tõepoolest suur lõhe.
Hendrik Höfgeni alaväärsus on siiski rohkem kujuteldav kui tegelik. Hästi tuleb see esile tema kolleegi Hans Miklase (Lauri Kaldoja) kõrval, kes on temast reaalselt halvemas seisus nii talle makstava palga, mängitavate rollide kui loomupärase andekuse vaates, kuid kes sellest hoolimata ei keskendu vaid isikliku heaolu saavutamisele, vaid jääb lõpuni kindlaks oma põhimõtetele ja ideaalidele. Peegel, mille publiku ette asetamist Höfgen enda kui kunstniku kohuseks peab, tekitab temas aga tema enda valikute tõttu kognitiivse dissonantsi, millest pääsemiseks püüab ta (eelkõige iseendale) oma valikuid ratsionaliseerida. Ta saab sellega iga kord hästi hakkama ning ei peatu ka siis, kui talle pakutakse Preisi riigiteatri juhi kohta – ta võtab selle vastu, sest ravimidoosi on vaja suurendada, kuna alaväärsus- ja häbitunne, mis läheb alla põrguni välja, vajabki vastukaaluks sama kaliibriga valuvaigistit.
Sisemist puudujääki, kasvõi kujuteldavat, ei saa iialgi täita millegagi väljastpoolt, nagu ei saa ka haigusest terveneda seda valede arstimitega ravides – kui algallikat ei elimineerita, jääb kõik korduma ning kuna organism kohastub, on hakkamasaamiseks vaja järjest kangemaid annuseid. Nii kaua, kui Hendrik Höfgen endale oma käitumise tõelist põhjust ei teadvusta, jääbki ta alatiseks valima aina uusi, säravamaid tiitleid ja rolle, välist kulda ja karda ning tundma, kuidas ükski neist ei suuda kunagi vaigistada kõige algpunktiks olevat sügavat alaväärsustunnet. Kui ta seda aga xsiiski taibanuks, võiks tegemist olla hoopis teistsuguse looga.
Anneli Jürgens