Meelis Oidsalu, Postimees, 17.04.2024
Artur Rault’ näidend «Skalpell» on pilguheit kahe venna – elupõletajast fotograafi (Mait Malmsten) ja pedantliku kirurgi (Andres Puustusmaa) – täiskasvanu-maskide taha peituvatele lapsikutele vennavaenu-grimassidele.
Vana Testamendi põllumees Kain tappis loomakasvatajast venna Aabeli, sest et tolle ohvrid olid jumalale meelepärasemad. Kadedus orjastas Kaini, kes venna põllukiviga teise ilma saatis. Kummalisel kombel jumal Kaini ei karistanud, ähvardas hoopis seitsmekordse kättemaksuga igaüht, kes kriminaalist kadetsejale kätte maksta soovinuks. Vennatapja elas vanajumala kaitse all 730-aastaseks ja levitas oma kuritegelikku seemet, kuni maja talle kaela varises.
Andres Puustusmaa kirurg võtab ootamatult külla saabunud venna oma kodus vastu nii mürgise ilmega, et kohe paugust on selge, kumb vendadest kannab Kaini geene, nn Kaini kompleksi põeb. Ega lõpuni saagi aru, kas Puustusmaa kehastatud perfektsionistist kontrollifriik kadestab, vihkab ja kardab (sest viha on hirm) oma venda või siis omadusi, mida vend esindab – loovust ja impulsiivsust.
Kirjaniku kontrollivajadus
Korraks käivad dialoogist läbi ka poliitilised sõimusõnad «tolerast ja liberast», aga seda liiga vilksamisi, et mingit kaalu omada. Seejuures paistab kirjanik Artur Rault’ kontrollivajadus oma näidendi režii üle olevat sama suur kui on tema kirurgist tegelaskujul: kõnepausid ja lauserõhudki on autor tekstis näitlejatele ette ära osutanud.
Viimati ema matusel kohatud venda saabub fotograaf külastama psühhoterapeudi soovitusel. Edasi saab publik umbes poolteise tunni jooksul (etenduse pikkus on Draamateatri selgituste kohaselt erinevatel põhjustel varieerunud 1 tunnist 15 minutist kuni 1 tunni 25 minutini) kogeda kahe venna vestluses põnevaid pöördeid. Ilmsiks tulevad üha uued «vennaarmastuse» tumedad asjaolud ja tahud.
Oma roll kirurgi varjamatus vennavihas on lapsena kogetud ebaõiglusel. Vaenu paisutab kahtlus, et seksikalt lõdva elumeheolekuga (tätoveering ja kõrvarõngas!) fotograaf on vennanaisega ühte heitnud, kui piibelliku kõnepruuki kasutada. Kõiki saladusi siin välja rääkida ei sobi, näidend kulgebki krimiloo loogikat järgides ja ka lavastuse paeluvus ripub üsna üheselt vestluse pööretest ära. Igatahes on mõistetav, miks kirurg ühel hetkel oma ajalooliste skalpellide kollektsioonist terariista haarab, et see venna kõrile suruda.
«Õdede ja vendade suhted ja peresuhted üldse on alati keerulised ja pahatihti valusad. Kus mujal leiduks nii palju mahavaikitud saladusi, keelatud teemasid ja mahasurutud vimma? Aga ka nii palju armastust?» küsib autor draamateatri kirjandusala juhatajale Ene Paaverile antud intervjuus. Tema tegelaskujude õelusele lisab eraldi kihi kalduvus liialdada ja valetada paljalt valu tekitamise eesmärgil.
Etendus kulgeb veatult
Puustusmaa lavastus on sujuv ja tempokas, kõik on paigas, etendus kulgeb veatult. Sujuvuse hinnaks on, et vennaviha-teemaõhtu on algusest lõpuni ühtlasi kontrolli all ja ohutu. Kui Malmsten uksele prõmmib, et sarimõrvari pilguga skalpelli käes hoidva Puustusmaa juurest põgeneda, siis oleks korrakski võinud hakata hirm või imelik. Võib-olla oli see konkreetsel etenduse küsimus, aga uksele prõmmiti justkui efekti pärast, sest et näidendi autor käskis prõmmida.
«Skalpelli» tegelik probleem on selles, et Antoine Rault lühinäidend ei vii õigupoolest kuhugi, teksti autoril jäi justkui üldistusnäljast puudu, ongi vaid olmelise vennasõja teema särav ekspositsioon. Vennavaenust ja selle põhjustatud valust on tehtud privaatset laadi vaatemäng ja seda ajal, mil siinsamas Euroopas üks vennasrahvas teist armutult hävitada püüab. Samas, ega Rault ei kirjutanudki näidendit Ukrainas toimuvast lähtudes. Eraldi küsimus on, kas näitekirjanikul tasub näppida nii valusat teemat, mille kohta tal midagi üldistusjõulist öelda pole.
Autor mainib kavaleheintervjuus ka Rooma linna asutanud vendade vahelist tapaintsidenti (Romulus tapab oma venna). Kui Vana-Rooma aja- ja kirjandusloolasi uskuda, siis oli vendlussuhetel Roomas eriline tähendus, seda tõendab ka vendade Kastori ja Polydeukese (Castor ja Pollux) tähtsus antiikmütoloogias. Sestap pole Romuluse fratritsiid mitte ainult kriminaalne intsident, vaid sügav, kogu tsivilisatsiooni mõjutav kultuurišokk.
Antoine Rault‘ näidend vennastumise kultuuri sügavustesse ei kaevu, sestap mõjub ka «Skalpelli» vennaviha osavalt vahendatud olustikulise kiusuna, mitte ajavaimu iseloomustava suhte- ja suhtluskultuuri metafoorina. Võib vabalt olla, et prantsuse publiku jaoks hakkab nende vabariigi moto «vabadus, võrdsus, vendlus» ahistava vennatüli taustal kaasa kumisema. Lavastaja Puustusmaa on teinud Rault‘ tekstile toreda lisandi ja seadnud kaks venda lõpustseenis lapsepõlvefotot vaatama, kus nad kumbki vabalt, võrdselt ja vennalikult nii otseses kui kaudses mõttes ühele pildile mahuvad.
Teisest küljest pole ka sellist kammerlikku suhtevaatemängu põhjust halvaks panna. Andres Puustusmaale ja Mait Malmstenile kummalegi sobib see iga, kuhu nad jõudnud on. «Skalpell» mõjub veidi ehmatava skalpellilõikena küll, aga mitte eriti sügava lõikena. Laval kraabiti nahka ja seda ajal, mil Euroopa vennaarmastusest lage päriselu verist maailmalõpu-õudukat meenutab. Aga, mine tea, võib olla ongi rangelt tegelaste eraelulisse sfääri kapseldunud «Skalpelli» vaatamine võimalus praeguse elu poliitilistest puhitustest puhata.