Pille-Riin Purje, Eesti Päevaleht, 24.11.2021
Lavastus „Samad sõnad, teine viis” virgutab isiklikku kohusetunnet, vastutust oma riigi hoidjana.
Mari-Liis Lille uuslavastuse „Samad sõnad, teine viis” keskmisest ikka tublisti põhjalikum eeltutvustus ja tihedam intervjuurahe tegijatega kruvis ootusärevuse võib-olla ülemääragi suureks. Muidugi mängib eelootuses oma osa Mari-Liis Lille dokumentaallavastuste slepp. Eelmine neist on Eesti Noorsooteatri mängukavas, lähisuhtevägivallale keskenduv „Teises toas”. Temaatikalt ehk veidi võrreldav, Eesti riigi saatusele keskenduv oli Endlas mängitud „Väljast väiksem kui seest” (2017), ehkki uuslavastuse „Samad sõnad…” tonaalsus on läbivalt lootusrikkam ja kirkam.
Tegevus rikastab teksti
Lavastuse algus ongi paljutõotav, hoogne ja intensiivne. Teele Pärna ja Britta Solli laulunumbrid koos emotsionaalse fotomontaažiga ehitavad mälusilla laulva revolutsioonini. Rändame ajas 30 aastat tagasi, leiame end murrangulises 1991. aastas. Oleneb vaataja sünniaastast, aga ka ühiskondlikust närvist, kui vahetult ta kaasa mäletab või pärast lavastuse vaatamist n-ö tõlget ja järeleaitamistundi vajab.
Kaks tarmukat, intelligentset naist väikese saali laval hakkavad meie silmade all üles ehitama, valmis ehitama Eesti vabariiki. Aeg-ajalt küsivad nad endalt ja teineteiselt: aga millal on Eesti valmis? Ehitamine on laval täiesti reaalne, ja mis iseäranis oluline, ka tulemuslik tööprotsess. Näitlejate sihiteadlik tegutsemine on huvitav ja nutikas lavastuslik võte, nii ei muutu tekst kordagi deklaratiivseks ega situatsioon staatiliseks. Tõsi, konkreetne „sahmerdamine” (sellist sõna kasutab laval Pärn), õigemini rahmeldamine nõuab energiat nii näitlejatelt kui ka kaasa elavalt publikult, kummatigi ei lahusta see teksti mõtet, vastupidi, enamasti rikastab kujundikaaluga.
Prohvetlikud viited tulevikule
Kahe naise dialoog algab viidetega vastasleeride kirglikule poleemikale: Britta Solli tegelane esindab Eesti kongressi, Teele Pärna roll ülemnõukogu. Vaimukas ja stiilses kostüümilahenduses torkab silma Pärna kingade diskreetne punane aktsent, toonilt küll kõike muud kui lipupunane, aga siiski. Tabavalt haakub sellega tekstihetk, mil kõrvutatakse kahe naise assotsiatsiooni sõnaga punane: üks ütleb kommunist, teine sinine! Aga need kaks naist tõmbavad kätte sinimustvalged töökindad ja teevad koostööd, leiavad üksmeele ka erimeelsuste kohal, sest teisiti polekski võimalik, seinad langeksid ja ehitis variseks kokku.
Teravmeelne on veel 1991. aastas viibivate tegelaste ajas edasi rändamise tekstivõte, prohvetlikud viited tulevikule, mida tollal polnud ju võimalik ette näha, igatahes mitte nii detailselt. Meeldetuletus tagantjärele tarkuse ülbusest või pealispindsusest võimendab lugupidamist riigi ehitajate meele- ja järjekindluse, kartmatuse vastu.
Kergeid huumorinoote lisavad näitlejate võõritusviivud, põgusad rollist väljumised, vastastikused nükked. Ent olles kirjutanud niisuguse lause, tahan selle kohe tühistada: roll ju ei vastandu näitleja iseendaks olemisele. (Ei vastandu mitte kunagi, aga see on teema, millele ma siin ei keskendu.) Teele Pärna ja Britta Solli kohalolek, partnerlus, tegutsemine ja arutlemine on laetud tugeva isikliku osadusega. Ent paradoksaalsel kombel on see osadus kompromissitum ja veenvam tegevusajas 30 aastat tagasi, kui üks näitleja polnud veel sündinudki ja teine oli laps.
Trafaretne tänapäev
Mainisin, et lavastus algab paljutõotavalt. Kusagil poole peal, täpset aega ei fikseerinud, saabub murdehetk, üleminek tänapäeva. Koos sellise ajahüppega muutub tekst tuntavalt lahjemaks, trafaretsemaks, pehmemaks. Kodu ehitamise protsess on selle muutusega omajagu kooskõlaski, sest seinte paigaldamise pinge on tugevam, kompromissitum kui sisustamine, ehkki seegi on detailiküllane.
Järele mõeldes on ju täiesti loogiline, et meie vahetut nüüdisaega lavalt saali lausumises puudub üldistus, et kirglikum kaasaelamispinge lõdveneb, pudeneb äratundmiskillukesteks, kohati hakkab isegi piinlik banaalsuste pärast. Kontrast on ilmselt teadlik, eks viita sellele juba kõnekas pealkiri: „Samad sõnad, teine viis”. Tekib uitmõte, et kui sedasama teksti esitada, ütleme, veel 30 aasta pärast, hakkavad ka 2021. aasta märksõnad ja hoiakud kõlama hoopis teisiti. Teistmoodi tõlkevajadusega, uuel viisil.
Minu jaoks kujunes lavastuse kulminatsiooniks Eesti vabariigi põhiseaduse teemale keskendumine. Seda võimendab ka kavalehel jäädvustatud Mari-Liis Lille „Põhiseaduspoeem”. Lavalt jäävad jõuliselt ja hingestatult kõlama kaks kirjakohta. „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki…” – selle avalause taustal näeme vankuvaid kirjatähti ja tuules kõikuvaid põhiseaduse lauseid kui hoiatust, kui meeldetuletust. Teine lause, mis jääb mind veel kauaks saatma: riik „on kaitseks sisemisele ja välisele rahule…” Seda toonitatakse laval eraldi, küsivalt üle: kuidas kaitseb riik sisemist rahu? Paneb tõsiselt mõtlema, virgutab isiklikku kohusetunnet, vastutust oma riigi, meie riigi hoidjana.