Jaanus Kulli, Õhtuleht, 15.11.2022
Tuleb kohe öelda, et Paolo Genovese „Võõrad“ on pagana hea dramaturgia, Taavi Teplenkov on selle väljatoomisega tõestanud ennast lavastajana ja Margus Alveri tõlge on suurepärane. Ehe. Päris. Või oleks õigem öelda suupärane, sest just nii me räägimegi, kui oleme kutsutud oma sõpruskonnast ühe või teise pere juurde õhtust sööma.
Tõlkest veel niipalju, et mitte sedavõrd draama kui just komöödia puhul võib juhtuda ja tihti juhtubki, et tõlkes haihtub nalja tuum, see muutub ümmarguseks või läheb hoopis kaduma, ent „Võõrastes“ töötab täiega ning seda fataalsemalt mõjub loo lõpp. Või üks lõppudest.
Tõenäoliselt on ees nädalavahetus, keskeas või kohe sinna jõudvast ja kesklassi kuuluvast sõpruskonnast, nagu õhtu arenedes selgub, on enamik edukal ametipositsioonil. Nüüd on lipsud lõdvaks lastud ja täna me tööst ei räägi, on selliste õhtute kirjutamata reegel. Siiski, ei jõuta veel laudagi istuda, kui mehed viskavad small-talk’i sekka villast, millest ei puudu väike rivaliteet ja ka (naiste seltskonnas) mõned nabaalused naljad. Mis lubavad vaatajal aimu saada, et see sõpruskond, kuhu abielludes on lisandunud abikaasad, on püsinud koos juba aastakümneid. Millest võiks ju eeldada, et sõbrad tunnevad üksteist läbi ja lõhki ning neil pole teineteise ees varjatud saladusi.
Ehedust ei kanna mitte ainult tõlge, vaid kõik on ehe. Võõrustajate Rocco (Mait Malmsten) ja Eva (Britta Soll) köök, kus enne külaliste tulekut viimaseid minuteid ahjus midagi küpseb, kus pereisa köögisaarel rohelist hakib ja klaasist veini lonksab. Ehedust ei paku mitte ainult toidulõhnad, vaid seda on ka kuulda. Just!
Kui veinipudeleid avatakse. Ikka korraliku korgitseriga ja pumpsuga. Pisiasjad, aga väikses saalis õhustiku loomisel nii olulised.
Veider mäng muudab kõik
Ehedus iseloomustab ka kogu trupi koosmängu. Kohati üksteisele sisserääkimine, näiliselt kaootiline liikumine laval – see kõik toetab peost kantud õhkkonda nii taju kui visuaali mõttes. (Võib ainult aimata, milline täppisteadus on see olnud proovides.)
Isegi siis, kui õhtusöögist on saanud põrgu, hoitakse ometi mingit kammerlikku nooti ja joont, millega ei tõmmata ka teravat piiri lava ja publiku vahele. „See, mis juhtub laval, ei ole mingi kauge seiklus, vaid võib juhtuda ka meiega,“ ütleb Teplenkov kavalehel. Siia ritta võib lisada ka Paolo Genovese pillatud märkuse, et laua ääres on üks koht vaba, sest seal istub publik.
Kuigi Cosimo (Jüri Tiidus) ja Bianca (Marta Laan) suhe näikse olevat veel väga värske ning Peppe (Tiit Sukk) pruut on haigestunud ja ootamatult koju jäänud, ei ennusta miski, et õhtu, vaatamata ka kuuvarjutusele, võiks võtta fataalse pöörde. Kuni jutuks tuleb sõpruskonna ühe abielupaari lahkuminek, mille taga oli üksainus sõnum mehe telefonis. Eva ettepanek üheks kummaliseks mänguks muudab aga kõik.
Keskealised ja vanemad mäletavad kindlasti pudelimängu, kus istutakse ringis, mille ühes variandis peab see, kelle peale ringlema pandud pudelikael seisma jääb, vastama (olenevalt seltskonnast) ka väga vastikutele küsimustele. Ent alati jääb vastajal võimalus mitte õigust rääkida. Eva pakutud mänguga võrreldes on pudelimäng süütus ise. Eva ei adu, milleks on tal oma põhjus, millise džinni ta tegelikult pudelist välja laseb ja millise ohtliku mängu välja käib, kus kõik oma mobiiltelefonid peavad lauale panema, iga vastuvõetud sõnumi ette lugema ja iga vastuvõetud kõne peale kõlari sisse lülitama. Mis viib lõpuks kuristiku äärele selle õhtuni püsinud sõbra- ja peresuhted: keegi, kes seda tegelikult pole, saab otsaette templi pederast, kapist ilmuvad välja armukesed. Mille kõrval ilmsiks tulevad ilulõikus ja seansid psühhoanalüütiku juures tunduvad pigem lapse lalinana.
„Absoluutselt kõike ei saa jagada.“
Lavastuse võti seisab kahtlemata kavalehel esitatud lavastaja küsimuses, et kui palju me tegelikult tahame teada saada teise inimese, ka kõige lähema, saladusi ja kui palju oleks mõistlik enda omi avaldada. Küllap võibki mõnigi vaataja ennast laval ära tunda ja seetõttu toolil nihelema hakata. Või kui mitte enda, siis oma sõbranna või sõbra pärast.
„Absoluutselt kõike ei saa jagada, välja rääkida. Muidu suhted lihtsalt ei toimi,“ on Teplenkovil siinkohal lihtne reegel. Mis kehtib ka lavastuse enda kohta. Sest ka selle kõiki keerdkäike ei saa ära rääkida.
Lavastusel on mõjus ja samas nutikas raamistik. Kuuvarjutus. Millel ka metafoorne tähendus. Kui Rocco veel enne söögilauda istumist selle sündmuse jaoks ostetud teleskoobi üles paneb, ent mõned vaatepildist huvitatud külalised hajevil pilgul okulaari üles ei leia, viib Rocco selle otsemaid seltskonna silme alt minema. Veel enne, kui kuuvarjutus on alanud. Veel pole Maa vari Kuule langenud, veel pole telefonid helisenud ja saladused pinnale ujunud.
Loo finaalis koguneb seltskond selfit tegema. Naeratage, hüüab keegi, taustaks taevas rippuv täiskuu. Kõik on nii nagu enne …
Kokkuvõttes: braavo, lavastaja Taavi Teplenkov ja kogu trupp! Võib kindlalt öelda, et Eesti Draamateatri „Lehman Brothers“ on saanud „Võõraste“ näol enda kõrvale veel ühe menuki.