Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht, 13.12.2020
Praegu, kui meie elu harjumuspärane laius on tõmbunud kokku Raskolnikovi pugerikuni, on Dostojevski eriti aktuaalne. Täna esietendub Draamateatris Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud „Kuritöö ja karistus”.
Fjodor Dostojevski on rabavalt ettenägelik: Raskolnikov väriseb, on palavikus, pea tal suurt ei jaga, ta on haige. Äkki Raskolnikov just põdeski esimesena sedasama koroonaviirust, mis sunnib praegu meid kõiki maailmast eralduma ja keskenduma ainult oma sisemistele üleelamistele. Ja siis ehk koorubki kellelgi idee sellest, et tal „on õigus”?!
Kui Elmo Nüganen lavastas „Kuritööd ja karistust” Tallinna Linnateatris (1999), siis kõigepealt nakatus ta Dostojevski Peterburist (romaani veel lugemata). Algul nakatus ta õhus heljuvast kujundist külmast ja tuulte poolt läbipuhutud, soodele ja luudele rajatud Venemaa Veneetsiast. Teda hämmastas kõik see imeilus, mille Peeter Suur oli soisele kalmistule loonud, lavastuse võttis ta ette hiljem. Kukkus nii välja, et me teamegi ainult seda Dostojevski maalitud külmetanud ja raevutsevat Peterburi, see on tähtsam kui reaalne linn – laitmatu ja suursugune. Nüganeni ammuses lavastuses oli keset intiimseid pihtimusi ja fanaatilisi monolooge ainult üks koomiline, jantlik karnevalistseen – Marmeladovi peiede stseen, massiskandaali stseen, mis äkitselt laiendas iga tegelase individuaalruumi kokkusulamiseni, soisesse üldmassi vajumiseni, mis matusepeol kärarikkalt tantsiskles. Raskolnikovi mängis Indrek Sammul, kes aeglaselt jättis hüvasti oma üliinimese tunnetusega ja muutus piinaks, millel nägu polegi.
Kes ükskord Dostojevskit mänginud, see…
Varsti pärast Nüganeni lavastust tuli Tallinna külalisetendustega silmapaistev Moskva lavastaja Kama Ginkas ja näitas „Kuritöö ja karistuse” alusel loodud monoetenduse «К.И. из «Престуления и наказания», kus peaosas, Katerina Ivanovna Marmeladovat mängis Oksana Mõssina (laval olid ka Katerina Ivanovna lapsed, lisades sellega etendusele traagilise fooni). Ginkase lavastus oli üles ehitatud aktiivsele suhtlusele publikuga, näitleja provotseeris ja noris riskantselt vaatajatega tüli, nagu oleks neilt siiralt oodanud osalemist oma pöörastes vempudes. Oma mehe – Marmeladovi – peiede stseenis kutsus näitleja peielaua taha ja sundis osa vaatajaid reaalselt lavale tulema. Hämmastav, kuid esimeseks inimeseks, kelle ta saalist lavale kutsus, esimeseks ja kõige tähtsamaks inimeseks sellel matusepeol sai just Indrek Sammul, kellega ta ei olnud tuttav, kuid eksimatu vaistuga tundis temas ära hüsteerilistele peietele ideaalselt sobiva kuju.
Need, kes on mänginud Dostojevskit, tunnevad kuidagi teineteise ära, püüavad kuidagi jagada seda talumatut koormat, aidata teineteisel reaalsuses mitte haigestuda.
„Ja õigesti tegi!“
Moskva Taganka teatri lavastuses viskles Raskolnikov imepisikeses kuuri moodi toas, lõi ennast ära vastu seinu, ei saanud kuidagi välja oma ideest, oma õudusest. Svidrigailovit mängis toona Vladimir Võssotski – kitarriga, sarmikas, ahvatlev, tohutu võrgutaja. Sest kurjus oskab sillerdada nii kütkestavate ja pidulike värvidega, et sellest loobuda on lihtsalt võimatu.
Juri Ljubimovi lavastus lõppes julgelt ja koomilis-hirmsalt. Kõik osatäitjad lonkisid mööda lava sunnitööahelates. Seejärel pöördus üks näitlejatest saali poole sõnadega: „Raskolnikov tappis vanamuti ära ja õigesti tegi. Kahju, et vahele jäi!” Siis pidas näitleja lõputuna tunduva pausi ja lisas: „Koolikirjandist.”
Mida siis kirjanikud temalt õppisid?
Maailmas on üsna palju kirjanikke, kes pidasid Dostojevskit oma õpetajaks. Franz Kafkast kuni Ryūnosuke Akutagawani. Kategooriliselt eitas Dostojevski mõju iseendale vist ainult üks silmapaistev kirjanik – Vladimir Nabokov. Tema Dostojevski vihkamist võib võrrelda vast sellega, kuidas Tolstoi vihkas Shakespeare’i. Niisiis kirjutas Nabokov, et „Kuritöö ja karistus” on täiesti andetu kriminaalromaan, et Dostojevski, kes niivõrd põhjalikult kirjeldab Raskolnikovi valmistumist liiakasuvõtjast vanaeide mõrvaks, kirjeldab silmust mantlis, kus ripub kirves, ei suuda samal ajal kirjutada, kuidas täpsemalt läks oma au müüma Sonja Marmeladova. Läks ära öösel, tuli hommikul rahaga tagasi ja ongi kõik.
Jah, romaanis on tõesti nii, kuid Nabokov sai suurepäraselt aru, et Dostojevski jaoks oli siin tähtis välja tuua Sonja ohvrimeelsus, mitte aga kirjeldada füsioloogilisi üksikasju, mille poole pöördus Dostojevski hea meelega teistes tingimustes. Nabokov lihtsalt oli lõpmata sõltuv Dostojevskist ja püüdis seda piinarikkalt varjata…
Kuid tahaksin ikkagi tulla tagasi teatri juurde ja meenutada veel ühte suurepärast „Kuritöö ja karistuse” lavastust, mille mõned aastad tagasi tõi Vene Teatris lavale Igor Lõssov ja mille peaosas on Viktor Marvin. See lavastus ei ole mitte kuritööst, vaid ületamisest, lubatavuse, võimalikkuse piiri ületamisest. Kas ei ületanud Mozart kõik oma aja muusikalise harmoonia kaanonid? Kas Kolumbuse avastused ei läinud talle maksma verd ja pisaraid? Kas ei lõhkunud Jeesus Kristus vana usu templi, et rajada uus?
Muidugi on need retoorilised küsimused. Tähtis ei ole mitte see, kuidas lahendatakse kuritööga seotud stseenid, vaid kuidas teostub karistus, sest Raskolnikov tunnistab üles, kuid ei kahetse.
Sunnitöö kui õnnistus
Karistus aga ei ole sunnitöös, vaid Lõssovi järgi on see armastuses ja andestuses. Raskolnikov ei suuda vaadata oma õe Avdotja armastavat ja andestavat pilku. Võimatu on vaadata ema armastavat ja andestavat pilku. Parem on Sonjaga sunnitööle põgeneda. Pärast neid armastavaid silmi on sunnitöö õnnistuseks. Sonja andestus on aga mõjus, see on tema harjumuspärane käitumine. Ja nüüd, sunnitööl saab Sonja teada, et keegi sooritas veel suurema kuritöö, tappis kirvega mitte ainult vanaeide ja tolle õe Lizaveta, vaid mõrvas noaga kümme inimest, ja Sonja jookseb Raskolnikovi juurest tolle kurjategija juurde, tormab tollele andestama. Ning mida hirmsam, mida jõledam on see kuritegu, seda kiiremini suunab Sonja oma teod aktiivsele andestamisele.
… Dostojevski orienteerus väga halvasti ruumis. Talle jäid väga raskelt meelde marsruudid, seepärast eelistas ta käia ühtedes ja samades kohtades ning alati üht ja sama teed pidi. Ja isegi sellest oli kirjandusele tohutult kasu: Dostojevski kirjeldas niivõrd täpselt kõiki „Kuritöö ja karistusega” seotud kohti, et kõik need on üles leitud, määratletud ja giidid korraldavad ekskursioone usutavuse sõpradele. Minuga käis mööda neid kohti vene kirjanduse unikaalne tundja, hiilgav esseist Samuil Lurje. Kõndisime kolmekesi, kolm sõpra, kuid aegamisi ühinesid meiega juhuslikud möödakäijad; nad ei suutnud vastu pidada ja hakkasid Samuilile esitama küsimusi, millele ta meeleldi vastas, kuigi see ei olnud üldse mitte ekskursioon, vaid jalutuskäik sõpradega. Kuid Dostojevski, eriti Lurje esituses, ahvatles, tõmbas ligi, ei lasknud lahti.
Mulle tundub, et täna, kui meie elu harjumuspärane laius on tõmbunud kokku Raskolnikovi pugerikuni Taganka teatris, on Dostojevski eriti aktuaalne. Ja mitte lihtsalt sellepärast, et käes on aeg mõtiskleda, milles meie süü on (aktiivne elu ja sebimine segab seda alati), mitte ainult sellepärast, et saab kellegi käest andestust paluda (selleks on peale kõige muu vaja palju vaba aega mõtisklusteks), vaid ka sellepärast, et ta kutsus üles armastusele ja just sellega tahtis päästa maailma.