Andrus Karnau, Postimees, 05.02.2026
→ Näidend autor deklareerib: meeste kujundatud kohtusüsteem jätab naised kaitseta.
→ Monolavastuse peategelast Tessa Enslerit mängib Marian Eplik.
→ Tessa Ensleri roll pakub näitlejale tohutult võimalusi ja ka kohustusi.
Iga kolmas Eesti elanik arvab, et kui naist vägistati, oli ta vähemalt osaliselt ka ise selles süüdi. Sellega paistame Euroopas silma, sest teistes riikides on taolise suhtumise osakaal märksa väiksem.
Draamateatri uuslavastus „Prima facie“ jutustab vägivallaohvri üle õiguse mõistmisest ja õiglusest. Laiemalt haarab Austraalia kirjaniku Suzie Milleri näidend naiste positsiooni ühiskonnas, sest nagu autor deklareerib: seadused ja kohtusüsteem on meeste kujundatud, mistõttu naised jäävad kaitsetuks.
Võrdõiguslikkus pole Eestis mugav teema, lihtsam oleks mööda vaadata, teha nägu, et midagi pole valesti. Kui näidendit lugeda, siis lõikab nagu noaga. Halastamatult, ja mitte ainult piki peategelase ihu ning temaga koos publikut saalis, vaid ka kohtuvõimu, poliitikuid, ärimehi – ühesõnaga kõiki neid, kellest ühiskonnas midagi sõltub.
Ligi kahetunnise ühevaatuselise näidendi laval seisab publiku ees vaid üks näitleja. Londonis kehastas advokaat Tessa Enslerit meilgi vähemalt ühe teleseriaali kaudu tuntud Jodie Corner. Eesti variandis mängib peaosa Marian Eplik, kelle viimane roll Draamateatris oli Jane feministlikku sõnumit kandnud „Kollases tapeedis“.
Eesti keelde tõlkis näidendi Endla dramaturg Anne-Ly Sova, lavastas Endla näitleja Ott Raidmets. „Prima facie“ on tema teine lavastajatöö.
„Prima facie“ näib esmapilgul lihtsa näidendina, lugu püsib vastandusel – advokaat Tessa Ensler jääb alla ebavõrdses võitluses mehega, kes ta vägistab; kui seni on ta kaitsnud kurjategijaid, siis nüüd on ta ise see, kelle tema ametikaaslased kohtus põrmustavad. Tessa tunneb nüüd omal nahal kõiki nippe, mida ta ise on seni naiste peal kasutanud.
Tessa Ensleri roll pakub näitlejale tohutult võimalusi. Või ka kohustusi, sest näidendi tekst pöördub finaalis sotsiaal- ja kohtupoliitiliseks avalduseks. Õigusteadust õppinud ja advokaadina praktiseerinud Suzie Miller on kirjutanud Tessa rolli hetke, kus tuleb lunastust otsida kõigile vägivallaohvreist naistele. „Iga kolmandat naist on seksuaalselt rünnatud, nende kaebusi tuleb uskuda, et õiglus saaks jalule seatud, “ lausub või õigemini ütleb valust käriseval häälel Tessa oma lõppsõnas kohtuistungil iseenda üle (vabatõlge näidendi originaalist – AK).
Miller märgib näidendi saatesõnas, et ta kogus pikalt julgust ning #metoo kampaania puhkedes asus kirjutama. Näidendi lavastamine on nii trupi kui ka Draamateatri poolt sõnum tervele ühiskonnale.
Marian Epliku mängitud Tessa Ensleri sõnum on selge. Vaatajad kuulevad lugu Tessast, kes Inglismaa provintsi riigikoolist murdis end Londoni tippadvokaatide ridadesse ning kelle elu vägistamise järel kokku variseb.
Ma usun iga sõna, ma tunnen ebamugavust, eriti kohtusaali stseenides, olgu Tessa siin- või sealpool tunnistajabarjääri, häbitunne Tessa loos kirjeldatud meeste pärast pole üle läinud ka pärast lavastuse nägemist neid ridu kirjutades.
Ometi on mul küsimus, et miks lavastaja valis distantseeritud näitlemisstiili. Miks jäi mulle mulje, et laval ei rullu Tessa Ensleri lugu, vaid kellegi kolmanda, mida Marian Eplik jutustab Tessa suuga.
Näidend püsib välkkiiretel ja jõulistelt rollivahetustel. Tessa Ensler annab jutustades edasi nii enda kui ka paljude teiste osaliste repliike ja olekuid. Muu hulgas eksleb ta ka iseenda erinevate seisundite vahel: kord on ta enesekindel advokaat, kord vägistatud naine, kord tasapisi kuritööst toibuv noor naine, kord hea tütar – Suzie Miller on kirjutanud näidendisse tohutu värvide ja kihtide plejaadi.
Vägivald muudab inimest. Kõige keerulisem osa Marian Epliku rollis oligi olla laval naine, keda on rünnatud kõige haavatavamal hetkel. Vägivalla järel muutunud inimese kihistus peaks tungima nii sügavale naha alla, et ei lase nii pea lahti. Minu küsimus on, et miks lavastaja ei aidanud näitlejal jõuda sügavamale ründava kohtuadvokaadi ja kohtus tunnistusi andud naise kihist?
Üks võimalik vastus selgub kavalehelt, kust vaataja saab teada, et proovide ajal keskendus trupp õigusproffide advokaatide ja kohtunike töö mõistmisele. Inglismaal või Austraalias tuleb võistleval protsessil veenda vandekohut, meil ühte või mitut kohtunikku. Marian Eplik võiks ilmselt kohe tööd saada advokaadibüroos, sest kohtunõksud on selged, ja tema vahendusel ka publikul.
Õigluse võimalikkus kohtusüsteemis on paraku vaid üks osa, veepealne jäämäe osa näitemängust. Mulle tundub, et näidendi tuumaks on vägivalla rullmasina alla jäänud inimene, ja eriti naise võimalus leida õiglust, kui tema sõna on mehe oma vastu. Kas ma eksin? Võimalik.
Millest ma veel aru ei saanud, oli lavastaja otsus kärpida näidendist välja nurki, milleta kaotas lavastus pinevust ja jälgitavust. Milleks jätta välja osad lõigud, millega näitekirjanik joonistab välja Tessa rolli ehk kuidas enesekindlast saab murtud naine?
Draamateatri vaataja jääb ilma sellest, kuidas kohus ja vastaspoole advokaadid takistasid Tessat, nad ei tahtnud, et Tessa teeks vandekohtu kuuldes avalduse, mis nõudis õiglust kõikidele vägivalla alla jäänud naistele. Lõpuks saadetakse vandekohus saalist välja ja see võis olla üheks põhjuseks, miks Tessa ründaja mõisteti õigeks.
Või miks kärpida välja detail, mis iseloomustas Tessa ja meessoost kolleegidest advokaatide suhteid. Kärpesse läinud lõigust selgub, et kõik mehed ei ole ühesugused. Adami-nimeline meeskolleeg nägi Tessa ajusid, teda rünnanud kolleeg aga ainult vetruvat ihu.
Lavakujundus surub näitleja kitsasse isikupäratult steriilsesse karpbüroosse. Kuidas kujundus näitlejat või vaatajat toetas? Tõsi, kasti seinad andsid võimalusi efektseks valguslahenduseks lavastuse teises pooles. Aga millist eesmärki täitsid lavakujunduses kaks televiisorit, mis enamiku ajast oli tummad? Ja kui neist pilt tuli, oli see segadust tekitav ja tähelepanu rööviv. Kuidas puutub vägistamisloosse kausikene ketšupiga friikartulitega? Või sädelevas miniseelikus naisejalad? Mille märgid need olid?
Ma tahaks aru saada, et miks oli vaja lisada muusikalisse kujundusse kohatult mahe kitarriviis, mis saatis peategelase arstlikku läbivaatust. Kas tähelepanu kõrvale juhtimiseks olukorra õuduselt?
Draamateater tegi Suzie Milleri meistritöö repertuaari võttes ühiskondlikult tundliku valiku. Lavastust näinud publik ei sõida rõõmsalt elevil kodu poole, sest hinge poeb äng. Ma vihkan häbi, mida tundsin saalis ja praegu ikka veel, aga mul on hea meel, et näidend valiti mängukavva, sest ühiskonnana me ei kohtle vägivallaohvreid õiglaselt.
Lavastuse lehele →