Kas saksa teatri vahenditega on võimalik edasi anda ülivenelikku kirjandust, küsib Eesti Draamateatri uuslavastust „Kuritöö ja karistus“ vaadanud Andrei Hvostov.
Muidugi on see lihtsalt üks mõttemäng, sest mis saksa ja mis vene. Moskva kirjanik ja kirjanduskriitik Dmitri Bõkov sedastas kord ühes loengus, et Dostojevski on läänes kohutavalt populaarne (ta väitis, et isegi populaarsem kui Venemaal) mitte seepärast, et teda lugedes saadakse sissevaade vene hinge avaratesse käändudesse-soppidesse, vaid seepärast, et Dostojevski on kõige läänelikum vene kirjanik üldse. Mistõttu on ta lääne lugevale publikule hästi arusaadav. Dostojevski olla kirjanikuna küpsenud Dickensi ja Balzaci loomingust õppides. Sentimentaalsus segamini kohutava julmusega, ja muidugi – raha! Kes käsitleb raha ning rikkuse probleeme, muutub meile – läänlastele – arusaadavaks (muuseas, sama lugu on Eduard Vildega, ka tema püsib aktuaalsena seepärast, et kirjutab meie elu põhiväärtusest – mammonast).
Kas Ene-Liis Semperi – Tiit Ojasoo tandem esindab just nimelt saksa teatrit, on samuti vaieldav. Võib-olla on see just NO99 teatrikeel. Tehniliselt perfektne, väga füüsiline, näitlejaid tekstist võõrandav teater. Näitleja on lihtsalt ruupor, kes edastab (Razumihhin Uku Uusbergi esituses röögib) sõnumi ehmunud publikule näkku.
Küllap on meil kõigil oma nägemus Dostojevski loomingus murranguliseks osutunud romaanist „Kuritöö ja karistus“, aga on ka teatud kaanon. Või mitmuses – kaanonid.
Üks võimalik tõlgendus romaanile on see, et kirjanik tahtis 19. sajandi 60. aastate mässulisele noorsoole sisendada mõtet, et kuritegu ei tasu end ära. Või enda ohverdamine. Raskolnikov, kes lööb maha vastiku liiakasuvõtja-eide, paneb sellega ohtu iseenda hingeõnnistuse. Ja ilmaaegu, sest ta ei päästa ei maailma ega isegi oma lähedasi; vanamutilt röövitud väärisesemeid ega raha ei realiseeri ta heade eesmärkide nimel. Sonja Marmeladova, kes hakkab prostituudiks, et päästa poolõdesid viletsusest, tegelikult neid ei päästa, sest prostituudi ameti n-ö tootmiskulud hilpude-meigi-ametikorteri kujul võtavad suurema osa tema sissetulekust. Katerina Marmeladova (selles lavastuses puudub), kes abiellub titulaarnõunik Marmeladoviga, taas vaid selleks, et päästa oma lapsi, tõukab nad tegelikult veelgi suuremasse viletsusse.
Kuritegu ei tasu end ära. Eneseohverdus mingitest moraalsetest normidest üleastumisena ei tasu samuti ära. Inimest päästab vaid ime. Nagu juhtub siis, kui Svidrigailov otsustab anda oma raha Marmeladovi orbude elujärje kindlustamiseks.
Seda kõike, mida ma praegu kirjutasin, te Draamateatri lavastusest välja ei loe. Seal pole seda.
Teine „Kuriteo ja karistuse“ lugemisviis on arutleda üliinimese fenomeni üle. Romaani kirjutamise ajal põdes vene üldsus Napoleoni-kompleksi. Sellele vihjab juba Puškin, seda mainib Lermontov, Dostojevski haarab sellel lausa sarvist. „Kes siis tänapäeva Venemaal ei pea end Napoleoniks?!“ küsib kohtu-uurija Porfiri Petrovitš kahtlusaluselt Raskolnikovilt. Küsib romaanis.
Raskolnikovi motiiv on ühelt poolt soov puhastada ühiskond sellistest kahjuritest nagu liiakasuvõtja Aljona Ivanovna ning teisalt panna end proovile – kas saan hakkama, kas teen üliinimese eksami ära? Raskolnikov kukub läbi. Ta ei ole üliinimene. Romaanis kirjeldatakse teda enne mõrva tugeva, tegusa, särasilmse noore mehena, kes muutub pärast mõrva inimvareks. Teda ei piina mitte ainult südametunnistus, vaid ta jääb ka füüsiliselt haigeks. See on romaanis nii.
Semperi-Ojasoo lavastuses on Raskolnikov (Ursel Tilk) täiesti küps inimvrakk juba esimesel ilmumisel lavale. Ja sel inimesel olid ambitsioonid saada üliinimeseks, kes võib oma ülimuslikkuses tavalistest mutukatest üle astuda?!
Romaani kolmas lugemisviis on vastuse otsimine küsimusele, kas lunastuse leiab vaid see, kes on enne ära käinud täielikus põhjas. Et oleks, kust alustada üles tõusmist. See on prostituut Sonja (Helena Lotman) sõnum Raskolnikovile, kui ta loeb talle Uuest Testamendist lugu hauast tõusnud Laatsarusest, kes hoolimata sellest, et on olnud mõned päevad surnud ning juba lehkamagi hakanud, tõuseb Jeesuse õnnistusel üles. Nii nagu peab üles tõusma ilgest mõrvahauast Raskolnikov, sest teda armastav Sonja tahab, et ta üles tõuseks. See on nii romaanis.
Draamateatri lavastuses… Ma ei teagi. Lavakujunduses on seinavaibad Jeesuse kui karjuse motiiviga ja need vaibad saavad teatud hetkedel tehniliste vahenditega (laval on mõistagi kaamera, mille pilt projitseeritakse lava kohal olevale ekraanile) rõhutatud, aga ma pole kindel, et publik suudab sellistest spikritest aru saada. Kui ma poleks lugenud omal ajal romaani ja lugenud ka selle erinevaid kirjanduskriitilisi-ajaloolisi käsitlusi, ning – NB! – vaadanud paarkümmend aastat tagasi Linnateatris „Kuritöö ja karistuse“ versiooni Elmo Nüganeni nägemuses, siis ma poleks nendest etteütlemisest aru saanud. Sest spikrite lugemise hetkeks oli minu kui vaataja vastuvõtuvõime juba nullilähedaseks muutunud.
Mul on kuri kahtlus, et Semperi-Ojasoo lavastus on ennekõike eksperiment publikuga. Vaid selline vaataja, kes kuulub tõesti üliinimeste klassi, suudab jälgida wannabe üliinimese Raskolnikovi tragöödiat Draamateatri versioonis. Katsumused algavad juba esimeses vaatuses, kui näitlejad panevad sigaretid ette ning hakkavad publikus leiduvaid astmaatikuid (endast räägin) ahelsuitsetamisega vaevama. Ja siis alustavad näitlejad karjumist. Razumihhin ja värvija Mikolka (Markus Luik) ja Pulheria Raskolnikova (Hilje Murel) ja kes kõik veel. Nad on heas füüsilises vormis, nad jaksavad.
Möönan, et ma olen ebaobjektiivne, ma reflekteerin käesolevas tekstis omaenda hädasid. Ma olen nõrk.
Semperi-Ojasoo lavastus ei ole nõrkadele. Vaid kõige tugevamad meist tulevad sellest katsumusest välja vaimselt kosununa ning moraalselt paranenuna.
Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 16.12.2020