Johanna Rannik, Eesti Päevaleht, 29.05.2025
Renate Keerdi „Parasvöös“ rabeletakse mõistlikust mõõdutundlikkusest välja. Lavastuslikult riskida võiks aga Eesti Draamateater edaspidigi.
Kuna „Parasvöö“ on Renate Keerdi lavastajadebüüt Eesti Draamateatri laval, on see ilmselt paljude jaoks ka esmakohtumine tema iselaadse ja tervikliku kunstnikukeelega. Keerdi puhul saab kahtlemata rääkida autoriteatrist, sest lavastustes loob ta valdavalt üksi nii dramaturgia kui ka lava-, valgus- ja helikujunduse. Mina seda autoriteatrit naudin, nii et eelhäälestus oli olemas ja teadsin umbkaudu, mida oodata. Väärib tähelepanu, et debüüt tehakse Draamateatri suurel laval – nagu näitas mahajäetud ujulas lavastatud „Kahheldraal“ (Tartu Uue Teatri festival Hungerburg2024 Narva-Jõesuus), oskab Keerd avaraid ruume niisama hästi täita kui black box’e.
Müstikast otse argisele
Suure saali võimalusi kasutatakse kohe avastseenis ka ära: eesriie avaneb ja pöördlaval on punase valguse sees hele suurvorm. Mõjub võimsalt, aga on teostuselt tegelikult lapsepõlve onnidest tuttav „arhitektuur“: eri kõrgusega redelid hoiavad üleval kilemassiivi. Väiksed varjuteatri võtted annavad aimu kile sees olevatest inimestest – kui struktuur langeb, satume müstikast otse argisele objektile, kus tunkedes etendajad materjali kokku pakivad, käsklusi jagavad-saavad ja muudmoodi ringi sagivad.
Mõjus veidi irooniliselt, et kõige kõrgema redeli otsas, otse kilemäe keskmes oli justTõnis Niinemets. Ilmselt on tegu minu isikliku „kollase auto sündroomiga“: kui miski kord silma jääb, hakkadki kõikjal kasvõi alateadlikult seda rohkem märkama. Kuna nii „Rahamaa“ kui ka „Ükskord Liibanonis“ seavad Niinemetsa kesksesse (ja mõlemal puhul kiiduväärt) rolli, mõjus see järjekordne (visuaalne) tsentreeritus tähenduslikumana, kui tegelikult ilmselt mõeldud oli. Ent „Parasvöös“ ei soleeri siiski keegi – kasvõi seetõttu, et Keerdi lavastuste postdramaatilisuse tõttu ei ole siin tegelasi kui selliseid. Tegu on trupikeskse tööga, kus keegi käed rüpes istuda ei jõua.
Siiski! Ühes stseenis on selleks vältimatu vajadus. Draamateatri publik saab sisseelamise kergendamiseks annuse tuttavat Becketti klassikat, kui etendajad lava eesotsas end toolidele sätivad ja ootavad, ootavad, ootavad. Kas tuleb juba? Lubas ju! Avangardse lavastuse kontekstis mõjus viide absurdinäidendile väga loomulikult, aga ennemini püsis tähelepanu siiski visuaalsel poolel. Nimelt naasid näitlejad lavale lateksmaskides, mis andsid näitlejatele huvitava väljakutse luua karakter tavapäraste miimikavõimalusteta. Kui publikuliikmete seas on veel minusuguseid, kel on (põhjendamatu) hirm nägu katvate maskide ees, võib näitlejate jälgimine väikest eneseületust nõuda, kuigi stseeni sisu on humoorikas.
Tavalise inimese tavaline päev
Eelmainitud kiletagusest varjust tuttav naissiluett võis vabalt olla ka ühe lavastuse pikema stseeni peategelase Mari kehastus. Võis, aga võis ka mitte olla – tõlgendamisvabadus on Keerdi lavastuste puhul iga vaataja täielik õigus. Ühe nii-öelda tavalise inimese tavalisest päevast ja tema iseärasustest rääkivad tekstid on tuttavad näiteks Keerdi lavastusest „Päva lõpuks, kiigu“ (koos lavakunstikooli 31. lennuga), mille keskmes olid Kiira ja Paul. „Parasvöö“ Mari päev on samalaadselt argine, ent hetketi ka sisekaemuslik, suisa eksistentsiaalne. Kus asun Mina selles ähmases „Meis“, kuhu peame sobituma, et masinavärk töötaks? Need küsimused võivad tekkida ootamatult, näiteks hommikuti, kui uurime end hommikul peeglist (kui seda jõuab teadlikkusega teha) ja vaatame, mis asendeid oskab keha või nägu (saab neid eraldada?) võtta. Mari jälgib oma naha iseärasusi, tunnetab lina keha vastas ja vaatab kleidimustrit.
Suurem tähelepanu mitte üksnes enda, vaid ka ümbritseva mateeria suhtes avaldub ka lavakujunduses kasutatud vahendites. Näitlejad kannavad etenduse vältel näiteks metalsest karrast (mis võib olla tuttavam ingliskeelse sõnaga tinsel) parukaid, hiljem võtab see materjal kardinana üle kogu lava nii kõrguses kui ka laiuses. Hõbedane ja futuristlikult „glämm“ on ka üks Britta Solli kostüüme. Niisamuti on metalsed laval ka kõiksugused ehitusmaterjalid kärust haamrini. See kõik seostub eeskätt tehislikkusega – ei ole ju ei kile ega ka kard nii-öelda loomulik, inimlik materjal. Ehk ei ole inimlik ka tempo, mille oleme endale peale pannud?
Argiaskelduste keskel otsivad elu mõtet Mari, jagelev abielupaar ning inimesi nii metafoorselt kui ka otseselt ülalt alla vaatlevad linnud (viimane viitab Christopher Rajaveere, Märten Metsaviiru ja Richard Esteri füüsilise koomika tähtstseenile). Keerdile omase keelemängulisusega räägitakse huvitavaks ja eredaks ka hall. Näiteks panin esimest korda tähele, kui poeetiliselt võivad kõlada tavaliste ehituspoest tuttavate esemete nimed. Lisaks sõnale toimub halluse elustamine ka visuaalselt, kui Richard Ester eelmainitud hõbekardina kokku kogub ja viimaks (valguskujunduse abiga) kuldseks raputab. See kinnitas lõplikult viidet „Kahheldraalile“, kus olid samuti kardparukad, tookord aga just kuldsed.
Lavastust on iseloomustatud kui inimese isikliku parasvöö, olemusliku keskme otsimist. Üleküllasuses ja pidevas tempos võib keha või vaim väsida ning nõuda puhke- ja mõtestamishetke. Sellele nõudlusele ei saa paraku aga alati vastu tulla. Peab minema edasi, raputama ja rühkima, taguma metafoorset trummi ja vaatama, kumb enne katki läheb. Alles siis, kui jõuvarud on otsas ja kehas on piisavalt „tehtud töö tunne“, saab sageli hakata mõtlema, et milleks see kõik. Mõnikord jõutakse siis järeldusele, et midagi peab muutuma – et homme enam sinna objektile tagasi ei lähe. Elu võib minna teisiti kui projektis esialgu plaanitud. Vastuvoolu rähklemine on aga üsna isoleeriv ja ebamugav. Vihjamisi avan, et seda sisyphoslikkust illustreerib etenduse lõpus manatav teinegi suurvorm.
Eeldada võis süngemat lavastust
Ootuste petlikkusest rääkides: arvasin, et lavastus tuleb palju süngem. See eeldus põhineb küll ainult lavastuse plakatil, mille foto kujutab ülevoolavalt õnnelikku ja pidutsevat inimrühma. Tavaliselt saab selline emotsioon ju lõpuks siiski järsult otsa. Ei saanud ma vastu ka kiusatusele lugeda, mida „Parasvöö“ kohta ühismeedias arvatakse, ja nähtu oli veidi üllatav. Esiteks jagunevad hinnangud suuresti kaheks (nähtu tekitas mõtteid ja emotsioone – see on ju hea!). Pettunud vaatajad heitsid peamiselt aga ette seda, et olid oodanud midagi teistsugust, kui said. Eeldati sõnateatrit, sest „ikkagi ju Draamateater“.
Ometi on Draamateatris teisigi eksperimentaalse(ma) vormiga lavastusi, kuigi, tõsi, keskmes on peamiselt siiski nõudlik tekst (ent seda saab ju siingi?). Ma ei taha nende inimeste kogemust mingil juhul pisendada, vaid loodan, et esialgne pettumus millegi ootamatu ja uue nägemisest asendub kasvõi tagantjärele uudishimuga teistsugususe vastu. Eeldan, et just praegune publikumenu on andnud Draamateatrile turvatunde võtta uuslavastuste puhul „Parasvöö“ laadseid riske, mida väiksemad teatrid endale praegu lubada ei saaks – sellist joont võiks igal juhul edaspidigi järgida.