Ene Paaver, Draamateatri ajaleht, kevad 2026
„500 aastat sõprust“ on muusikaline jutustus koosolemise rõõmust ja inimlikust toest. Näitlejad Emili Rohumaa ja Kaie Mihkelson jagavad lavastusega seoses oma mõtteid sõprusest.
Kellest teie lavastus räägib?
Emili Rohumaa: Meie lavastus räägib seitsmest sõbrannast, kes sündisid 1930. aastatel, käisid koos Kevade tänava koolis ning olid sõbrannad alates algkoolist kuni elu lõpuni. Olulisemate elusündmuste ja daatumite osas oleme faktitäpsed, tüdrukute elulugudest inspireerudes oleme koos lavastaja ja dramaturgiga võimendanud mõnd tegelasele iseloomulikku detaili ning sealt edasi fantaseerinud.
Minu jaoks räägib see lugu ühest ajastute ülesest teemast, igatsusest teise inimese järele. Pole vahet, kas on aasta 1936 või 2026, ikka otsitakse üles see koht, kus on soe, kus on teised inimesed. Lõpuks kogunetakse ikka kõige väiksema pindalaga ruumi, lihtsalt selleks, et olla koos – hea pidu lõppeb ju ikka köögis.
Kaie Mihkelson: Et alustada päris algusest, siis meie lavastuse kangelased, need „tüdrukud“, nende olemasolu, see aastakümneid kestnud side, see sõprus oli minu jaoks Ita kaudu juba teada – Ita varasest kooliajast alguse saanud sõpruskond. Ita vahel pillas mõne lause, et läheb selle või tolle sünnipäevale või tüdrukutega õhtul restorani või kedagi vaatama, kellel mure – mees haiglas jne. Mõtlesin imetluse ja väikese kadedusega sellele sõpruse, inimliku sideme hoidmise kultuurile, mis neis naistes oli.
Mõni aasta tagasi kirjutas Eero Epner väga sooja ja põhjaliku loo sõpruskonnast, kellest oli rääkinud talle tema vanaisa, ühe sõpruskonda kuuluva naise abikaasa. Seda lugedes mõtlesin üllatusega – oot-oot, ta räägib ju Ita tüdrukutest. Selles kirjutises räägib Eero igast naisest eraldi ja põhjalikult. See Eero lugu ongi meie lavastuse põhi. Oleme juurde otsinud materjale, pilte, detaile.
Kui tuttav on teile selline südame sügavaima sopini ulatuva sõpruse kogemus?
Emili: Seda on korraga ilus ja hirmutav kogeda, kui keegi laseb nii lähedale, et hakkad nägema asju teise inimese silme läbi. Selline lähedus ei ole leige, kõik on tugevamates toonides – rõõm on rõõmsam, kurbus on kurvem. Hirmutav on see, et tekib peaaegu (võlu)võime näha teineteist läbi ning ennustada järgmist sõna.
Aga arvan, et sügavaim sopp on siiski inimese enda oma ja sinna ei pea kedagi laskma.
Kaie: Lapsepõlve sõprus on eriline. Ma mäletan, et ühel suvehommikul seisime minu hoovis ja vaatasime kirikakraid, mis meie puumaja seina äärde olid istutatud, õied kõikusid meie nägude kõrgusel, päike paistis selja tagant. Olime ühepikkused ja mõlemad umbes nelja ja poole aastased. Ta elas meie tänaval naabermajas ja oli oma vanema õega meie hoovi kaasa tulnud.
Ja siis me ütlesime teineteisele, et hakkame sõpradeks. See oli otsus. Leping. Ma mäletan, et ma tundsin, et see on tähtis. Isegi nagu pidulik. Me ei tundnud teineteist veel kuigi hästi, polnud palju koos mänginud aga LIIT oli sõlmitud. Kõik oli ees. See sõprus kestis läbi kooliaja, paari aasta pärast läksime koos kooli, olime pinginaabrid. Kuigi ma pärast keskkooli Pärnust ära läksin ja me harvem kohtusime, kuulus ta iseenestmõistetavalt minu elu juurde. Ta suri ootamatult noorelt, veidi üle neljakümnesena. See oli mulle šokk, esimene suur kaotus mu elus, nagu oleks keegi tüki mu elust ja lapsepõlvest välja rebinud.
Kas selle lavastuse lugu ja tegelased on kuidagi ajastuomased? Mille poolest, kui üldse, erineb „vanaaegne“ sõprus „tänapäevasest“?
Emili: Mulle tundub, et põhiväärtus ja ka -raskus sõpruses on samaks jäänud, nimelt oskus kuulata ja kohal olla. See on samasugune töö nagu sada aastat tagasi, seda ei lihtsusta ei videosillad ega sõnumid.
Kaie: Vanasti tähendas kokku saamine sõna otseses mõttes üksteisega silmavaate, puudutuse kaugusel olemist. Muid võimalusi polnudki. Lauatelefonegi polnud enamusel. Oli rohkem spontaansust vist, ootamatul ajal ukse peale koputamist, akna all hõikumist. Oli iseenesestmõistetav, et sõber võis ka keset ööd ootamatult sisse sadada.
Nüüd on ühenduses olemise võimalusi rohkem, saadad sõnumi, pildi, e-kirja. See ei tähenda, et tingimata ühiseid ettevõtmisi, kooskäimisi vähem on, aga võib tekkida illusioon, et see n-ö virtuaalne üksteisele lehvitamine – hei-hei, ma olen olemas, sa oled minu jaoks olemas – et see hoiabki sõpruse elus.
On suur vahe, kas sa loed arvutist e-kirja või teed lahti ümbriku, võtad välja paberkirja. Süda hakkab teistmoodi lööma, kui hoiad käes kirjalehti, mida teine inimene on käes hoidnud, näed tema käekirja, selle võnkeid ja rütmi. Ta on järsku sulle väga lähedal.
Need naised olid viimane sõjaeelne põlvkond, justkui jätkasid 1930-ndaid, hoidsid sellest midagi alles. Mida?
Emili: Need seitse sõbrannat olid juba lapsena näinud rohkem poliitikat ja võimuvahetusi, kui mina oma elu jooksul kokku. Võib-olla pani see igatsema mingit stabiilsust, väärtustama seda vähestki, mis möödunud elust alles oli. Vivi, keda mina kehastan, igatses ehk enim taga ühte kadunud maailma – tema isa oli olnud vanalinnas asuva söögisaali Koit omanik, pere elas kaunis korteris Falkpargi (praegusel Adamsoni) tänaval pargi ääres. Okupatsiooni ajal sai restoranist viineribaar, uue võimu algusega olid 1930-ndate vaimsus ja Vivi lapsepõlv läbi lõigatud.
Kuigi need sõbrannad võisid eraldada end välismaailmast ja poliitikast, kohtudes oma pisikestes korterites sektsioonkappide ja pisikeste laudade taga, siis illusioonides nad ei elanud, sest nagu Laine ütleb: „Elada tuleb ikkagi täna!“
Kaie: Need naised meie lavastuses on minu ema ja isa vanused, sama põlvkond – sündinud veel Eesti Vabariigi ajal, saanud kasvatuse, kombed, väärtushinnangud oma n-ö eestiaegsete vanemate poolt. See kõik oli neis lihtsalt olemas, väljendus detailides, selles, kuidas nad istusid, seisid, rääkisid. Vägisõnu ei kasutatud (ropendamisest rääkimata), ka „kurat” ei tulnud neil naljalt üle huulte. Diivanil röötsakil ei vedeletud. Neis oli väärikust ja enesevalitsemist. Ja iseenese eest hoolitsemine oli loomulik – alati juuksed keeratud, soengud peas. Ja riietus! Stiilne! Kui vaatan pilte 1960., 1970., 1980. aastatest – kübarad, kindad, rätsepa õmmeldud mantlid.
Millist loomingulisust ja muidugi ka tuttavate ning sõprade võrgustikku see nõudis nõukogude ajal, kus poodidest ei olnud midagi (vahel isegi mitte musta niiti) saada. See oli vaikne vastupanu kogu sellele nõukogude vene survele, hallusele. Jätkata elu nii nagu Eestile on kombeks, tähistada omi pühi, katta kodudes ilusad lauad, lilled laual.
„Väljas sadas halli nõukogude vihma, aga nemad elasid!“ Kas mõni ajastu võib sügavate suhete tekkimist toetada või hoopis lämmatada?
Emili: Ma arvan, et meie sajandi ühekskoroonaaeg, kui pidi leiutama uusi viise, kuidas sügavad sõprused püsima jääksid ning seda ilma kohtumata, nägemata ning puudutamata. Mõned sõprused said tugevamaks, mõned purunesid. Minu jaoks oli see oluline aeg ka seetõttu, et kuna järsku tekkis aega omaenda mõtetega üksi olla, siis selleks, et mitte hulluks minna, pidi iseendaga sõbraks saama.
Kaie: Mulle tundub tagasi vaadates, et tol nõuka ajal suheldi, käidi koos rohkem. Pooled ööd, hommikuni välja istuti kellegi juures, räägiti, vaieldi, lauldi, joodi ka. Või istuti kohvikus. Olud olid kitsad, inimesed üksteisele lähemale surutud.
Kas teie algkoolisõbrad on alles jäänud?
Emili: Kaks minu parimat sõbrannat on algkoolist, see ühiselt läbielatu on hindamatu, asendamatu. Julgen Lia sõnu kasutades öelda, et see on „sõprus, mis ei tohiks puruneda kunagi“. Ma arvan, et üks oluline komponent pikaaegse sõpruse puhul on huumor – see on aastate jooksul välja töötatud peenhäälestus, mis aitab nalja poolelt sõnalt mõista, seda niisama ära ei õpi. Arvan, et seitsme sõbranna loos on ka huumor olulisel kohal, see n-ö kaheksas sõbranna.
Kaie: Minu kooliaegsed sõbrad on enamuses Pärnus. Mitmed aastad pärast kooli lõpetamist me suhtlesime tihedalt, saime kokku, aga mida aeg edasi, seda harvemini. Nüüd saadame sünnipäevaõnnitlusi, uue aasta tervitusi.
Lavastuse tarvis otsisime fotosid, lugusid, mälestusi. Ja neid on ootamatult palju. Ühe naise tütar ütles, et materjali on alles lausa nii palju, et vabalt võiks teha vol 2! Kas olete püüdnud oma elu olulisi suhteid ja inimesi jäädvustada?
Emili: Olen pidanud päevikut kuueaastasest saadik ning päris sürreaalne on tabada 2006. aasta sissekannetes samu inimesi, kellest kirjutan ka praegu. See on õnn, et mul on olnud võimalus olla sõber kellegagi üle kümne, isegi üle kaheksateistkümne aasta. Minu peres on kõik vahelduva eduga päevikut pidanud – olen kindel, et sellestki materjalist saaks ühe tuumaka lavastuse.
Kaie: Ei, mitte süsteemselt. Mul on küll pilte, need on veidi läbisegi kingakarpides ja kui mõni kätte juhtub, mõtlen – kui tore vaadata, neid võiks rohkem olla.
Päevikut olen pidanud. Keskkooli ajast on mitu A4 kontorikladet täis kirjutatud. Ma ei taha neid kätte võtta ega lugeda, sest tean, kui palju väikest valet ja võltsi seal sees on. Päevikupidamise juures kükitab üks väike salakaval kuradike, kes sosistab: võibolla keegi loeb neid kunagi. Ja siis sa pole tegelikult päris aus, tahad kirjutada huvitavamaid mõtteid, kui tegelikult mõtled, jätad mõndagi, mida sisimas häbened, kirja panemata. Tarvidus kirjutada on mul vahetevahel küll, aga mitte selleks, et midagi jäädvustada, vaid selleks, et selgineda, analüüsida mõnd segast olukorda, milles olen, või mõne lavastuse või rolliga tööd tehes.
Arvatavasti igatsevad kõik kokkukuuluvustunnet, aga mitte kõigil pole õnne seda kogeda. Millest see sõltub, kas mõnel on lihtsalt „sõpruse peale soont“?
Emili: Arvan, et kokkukuuluvustunne nõuab tööd. Mäletan, kui mõistsin, et nii head pere- kui ka sõprussuhted pole antus või iseenesestmõistetavus, nende püsimiseks ja arenemiseks on tarvis teha tööd, st rääkida, kuulata, lohutada, turgutada… Neid oskusi tuleb õppida – armastus on kunst, nagu elaminegi.
Kaie: Keeruline küsimus. Kasvatus mõjutab meid nii, et püüame üldse kõigi inimestega olla sõbralikud, kenad, empaatilised jne, aga see ei aita otseselt kaasa, et sa kellegagi väga lähedaseks saad. Inimtüübilt on mõni tõesti sotsiaalsem, avatum, leiab kergesti kaaslasi, nende seast ka tõelisi sõpru; teine on kinnisem, omaette, sulgunum.
Kuidas inimeste vahel sünnib side, mida sõpruseks võib nimetada, ei saa ratsionaalselt seletada. Vahel kohtud mõne inimesega esimest korda, näed silmanurgast, kuidas ta seina vastu nõjatub või mõne lause peale naerma hakkab, vahetad paar lauset ja 20 sekundi pärast on tunne, et tead seda inimest ammu, et mingi ammune side on olemas, mis on lihtsalt oma aega oodanud. Midagi uut ja ootamatut avaneb sinus endas temaga koos olles.
Ja nüüd on küll Emilil õigus. Selleks, et side, sõprus püsiks, ei saa lubada endale laisk olla, helistamist, kokkusaamisi edasi lükata.
Hoopis isemoodi dünaamika on sõprade grupis. Selle on tihti kokku liitnud koos elatud aeg, vahel lapsepõlvest saati, nagu meie lavastuse tegelastel. On tekkinud omamoodi vendlus, peaaegu nagu sugulus. Ja tihti on grupis mõni initsiatiivikam, kes veidi korraldab ettevõtmisi, kokkusaamisi. Ma ei tea, kas meie „tüdrukute“ hulgas oli keegi hakkajam, tänu kellele see sõpruskond püsis. Aga see, et nad olid üksteise jaoks elu lõpuni olemas, on ilus.
Kuidas jagada sõpradega elu ränkrasket hetke?
Kaie: Tuleb lihtsalt olemas olla. Lähedal olla, kättesaadav olla. Ära kuulata, ja veelkord kuulata, ja kannatlikult veel ja veel kord… kui vaja. Jumala pärast mitte haletseda. Helistada, kaasa kutsuda: sõidame linnast välja nurmenukke korjama, lähme kellegi juurde maale sauna, tule minu juurde, tegin suppi jne… Teades küll, et ta näeb kõike praegu nagu helikindla klaasi tagant, aga teades ka seda, et kodus üksi on tal hullult halb olla.
Kuidas jagada elu pidupäeva?
Emili: Olen mõelnud viimasel ajal sellele, kuidas jagada elu argipäeva, neid kipub olema rohkem kui pidupäevi. Mõni nädal tagasi olin pärast pikka tööpäeva väsinud ega viitsinud üldse koju kõndida. Otsustasime peikaga minna silmad kinni koju ja tõepoolest, kodutee ei tundunudki enam pikk ja tüütu. See, kuidas leida ja luua argipäevades neid hetki, millest kirjutada, mida jäädvustada, on ka omamoodi kunst. Tahaks seda rohkem harjutada.
Kaie: On õnn, kui sul on sõpru, keda pidupäeval külla kutsuda, kellele laud katta, keda oodata. Või olla ise see, keda on kutsutud.