Elusid puudutav telespiraal

Helen Pärk

Eesriie tõuseb. Käivitub legendaarse USA animasarja „Looney Tunes“ tunnusmeloodia. Pole mingit kahtlust, teatrisõpra ootab ees enam kui kahetunnine reis Miki-Hiire maale.

Lee Halli „Võrk“ tugineb Sydney Lumeti samanimelise filmi stsenaariumile („Network“, 1976), autoriks Paddy Chayefsky. Must komöödia USA teletööstuse argipäevast, fiktiivse telekanali tõusust ja langusest, uudisteankur Howard Beale’i teekonnast hullumeelsest prohvetiks. Kuid miks peaks 1970. aastate Ameerika lugu kõnetama tänast Eesti teatrivaatajat? Või polegi neli kümnendit nii pikk aeg ja loo olulised märksõnad: vihakõne, reiting, televisiooni liigne kommertslikkus, aga ka soov olla pildil ning teenida teistest enim, on saanud osaks meie igapäevaelust.

Hendrik Toompere jr lavastus, Kristjan Suitsu kunstnikutöö ning Jaanus Vahtra kostüümid viivad vaataja 1970. aastate ekraaniderohkesse telestuudiosse, kus kaadritaguseid vägesid juhatab Administraator (Jüri Tiidus), ilmselt ainus, kes tegelikult näeb ja kuuleb, mis ümberringi toimub. Pea kogu etenduse vältel jääb pilk pidama just taustajõududel: valdavalt vaikiv Režissöör (Kristo Viiding), kes kõrgub kõrvaklappide ja päikeseprillidega oma meeskonna kohal, tema assistent (Marta Laan), kes tajub oma tähtsust režiipuldi taga ning loeb ameerikaliku „annoying female voice“ – tämbriga numbreid ning muidugi Grimeerija, kelle rollis ETV pikaaegne grimeerija Mare Bachmann, lisaks veel oma tähetundi ootav noor saatejuht (Karmo Nigula), püüdlikult ringisibav teine assistent (Kairi Kruus), produtsent (Markus Luik) ning operaatorid ja tehnikud. See kõik on vägagi ehe.

Peaosa, Howard Beale’i rolli, on lavastaja usaldanud oma isale, Hendrik Toomperele, tema põlvkonnakaaslasi mängivad Ivo Uukkivi (uudisteprogrammi peatoimetaja), Kersti Heinloo (viimase naine) ning Taavi Teplenkov (tegevjuht). Tahtmatult esitan endale küsimuse – kes neist on tüütuim tegelane? Igaüks mängib oma põlvkonna klišeed: väsinud vihakõneleja, keskeakriisis uue nooruse ihaleja, mahajäetud koduperenaine ja enesekeskne rahajõmm. Nende kõigi „tüütus“ on usutav ja igapäevane, liigagi realistlik. Oma panuse suure telekanali tegutsemise tõetruudusesse annavad „suuri bosse“ mänginud Rein Oja, Ain Lutsepp ja Raimo Pass. Oja külmus viimases dialoogis Marian Heinatiga on kõhedust tekitav; repliik „see ei ole minu probleem“, võtab kokku vastasseisu omanike ja sisutootjate vahel. Kelle käes on rahakott, see soovib ka selle täitmist.

Heinati karjäärinaisest programmidirektor, kellel parima reitingu nimel on kadumas reaalsustaju, vastab oma rollilahendusega tegelase kohta käivale kirjeldusele: „… ei ole kindel, et ta on tõelisteks tunneteks üldse võimeline. Ta on televiisori põlvkonnast. Ta õppis elu Miki-Hiirelt. Ainus reaalsus, mida ta tunneb, pärineb tema telekast.“

„Võrk“ on mõtlemapanev lugu, mille ajatus koorub kiht haaval lahti iga stseeniga. Olukorrad, inimsuhted, inimtüübid ei muutu. Vastuse küsimusele: „Kas televisioon jääb?“, annab aeg. Samad teemad on endiselt õhus. Elu käib mööda spiraali.

Lavastusest lähemalt.