Andrei Liimets, LP, 18.02.2026
Foto: Priit Simson| Delfi Meedia
Olla või mitte olla, küsis Andrei Liimets äsja Eesti Draamateatri suurel laval esietendunud „Hamleti“ lavastajalt Rainer Sarnetilt ja peaosatäitjalt Ursel Tilgalt.
Isegi teatrikaugemad on märganud, et Hamletit on praegu ümberringi eriti palju: Oscarite suursoosikuks on Shakespeare’i tragöödia sünnist rääkiv film „Hamnet“, Endla teatris tuleb suvelavastus „amletH“, nende vahel teie lavastus. Mis „Hamletis“ tänasel päeval resoneerib, et autorid temaga tegelevad?
Rainer Sarnet: Von Krahlis on ju ka „Tagasiside“, mis põhineb Heiner Mülleri „Hamletmachine’il“.
Ursel Tilk: Ja seal on isegi sarnaseid ideid. Mingid asjad on õhus.
Sarnet: Ma ei tea, kas kõik seda ühtmoodi tõlgendavad, aga maailm on ikkagi üsna järsult ja kiiresti muutunud. Räägitakse, et tekib või on juba tekkinud uus maailmakord ja väärtused on teised. Sama toimub „Hamletis“.
Meie ei räägi ainult mingisuguse diktaatori tekkimisest, vaid sellest, mida tuleb meil teha olukorras, kus kõik mängivad kaasa. Käib valetamine, hommikul olid ühed sõbrad, õhtul on juba teised. Mida õukond tegema peaks? Kas nägu, et miski pole muutunud? Mööda vaatama, kaasa valetama? Sama küsimus on Hamletil, kui ta ühtäkki tunneb, et kõik tema ümber on muutunud. Kõik valetavad ja üks hull või kloun on eesotsas, kellelt võib tulla iga päev ükskõik mida, aga kõik teevad nägu, et on väga hästi, nii peabki olema, nüüd on uus maailmakord.
Esimene impulss „Hamletit“ teha tuli minu jaoks Jaapanist, kui nägin Tokyos kabukit. Seal oli vaimude lugu ja mõtlesin, et võiks midagi sarnast teha, aga mis oleks Euroopa vaimude lugu. Siis tuli kohe pähe „Hamlet“ – isa vaim, mis tuleb ja kütab Hamleti üles kätte maksma.
Hamlet kohtub vaimumaailmaga, aga isa vaim on ka ajalugu – ebaõiglus, mille eest peab nüüd kätte maksma. See vana ajalugu tahab muudkui uuesti ja uuesti noort verd peale saada, et mingi ebaõiglus ära klattida.
Teine asi oli see puhas gootilik kummituslugu – tiiki uppumised, lossid ja surnuaiad. Laura (kunstnik Laura Pählapuu – A. L.) kujunduse idee tuli ka sealt, et Hamlet kohtub oma surnud isaga, aga ka üldse surma riigi, teispoolsusega. Taevas tuleb maa peale. See kujund ongi läbiv, et taevas ja pilved on kogu aeg kohal.
Kolmandaks küsimused sellest, mida teha, kui kõik on totaalselt pekkis. Kui viha keeb iga nurga peal, igal pool, kuhu vaatad. Mida siis teha hetkel, kui jääb mulje, et vanad õpetused armastusest, andeks andmisest, leppimisest üldse ei toimi? Ja siis jääbki Hamletile seesama küsimus, et olla või mitte olla.
Gootika on vist moes. Värskelt kinodesse jõudnud „Vihurimäe“ on ka selles võtmes. Ursel, kuidas Hamleti küsimused sinu praeguse elu ja olemisega resoneerivad?
Tilk: Kogu täiskasvanuea – kümme aastat pärast lavaka lõpetamist – on olnud tunne, et ei oska ennast paigutada, ja küsimus, mida võtta tõe pähe. Maailm on nii segane juba üpris pikalt, viha ja vastandumist on nii palju. Üks ringkond su ümber räägib üht, teine teist, ja siis tuleb otsida sealt seest mingit oma… Ma ei tea, kas tõde, aga seda, kuidas jääda puhtaks, mitte minna lihtsalt kaasa ühe või teisega.
See protsess minu enda jaoks jätkuvalt käib, aga olen saanud kätte mingi suuna, kuidas seda kõike vaadata ja milline on minu panus, et selles maailmas ise toimida. Siis käib peas ikka mõte, et armastus päästab maailma.
Kuidas te teatri ja kunsti rolli selle kirjeldatud viha keskel näete? On see peegeldamine, eskapismi pakkumine, mingite eksistentsiaalsete küsimuste juurde tagasi juhatamine?
Sarnet: Minu jaoks isiklikult on kunst olnud alati peamine, mille kaudu maailma mõista. Paljud ütlevad, et kunst ei muuda midagi, aga kujutage ette maailma ilma kunsti, kino, teatrita. No ei kujuta hästi. Piisab isegi ühest heast muusikapalast, et läheks mingi asi iseenda sees paika. Seal ei pruugi isegi mingit mõtet olla, lihtsalt see fiiling. Kas või vanad head asjad – kuulad David Bowiet ja jalad on jälle maas.
Meile on justkui selgeks tehtud, et ideoloogia on väga oluline asi ja peab valima ühe ideoloogia. „Hamletis“ on selgelt küsimus, kas õiglus või armastus. Mõlemat on raske saada. Isegi vanasõna ütleb: „Targem annab järele.“ Õigluse nimel võib hulluks minna.
Eks see on „Hamletis“ ka, et oma sõna tuleb öelda, mitte nii, et löön lihtsalt käega. Hamlet ütleb oma asja välja, aga ta otsib põhiliselt rahu. Kuidas rahuneda, kuidas olla rahulik – see on kõige olulisem asi. Armastus ongi natuke tähtsam kui õiglus. Ma arvan, et David Bowie oleks ka olnud rohkem armastuse kui õigluse poolt, ta ei oleks hakanud rusikat taskus hoidma ja tähte närima.
Selle üle on ju lõõbitud, et täpselt David Bowie surmast alates hakkas maailmas kõik hullemaks minema.
Tilk: Üks asi on vaataja perspektiiv, aga ma tunnen, et „Hamleti“ protsess mõjutab palju ka mind loojana. Tegeled ju samade küsimustega ja püüad kanda neid mõtteid. Need jäävad kajama. See on pidev protsess, milles ennast peegeldad. Samamoodi oli „Nähtamatu võitlus“ (Sarneti lavastatud film, kus Tilk mängis peaosa – A. L.) mulle inimesena väga suure mõjuga. Eks see nähtamatu võitlus käis ka enne, aga pärast seda filmi need teemad ja otsingud kasvasid. „Hamletiga“ samamoodi.
Veel filmidega paralleele tõmmates – praegu jookseb kinodes Eesti versioon filmist „Täiuslikud võõrad“. Filmikriitikas vaadatakse uusversioonidele ja kordustele natuke viltu. Teatrimaailmas on tavapärane, et klassikatekste lavastatakse üha uuesti ja uuesti. Mis seda klassikat üha taasavastama tõmbab?
Sarnet: Mind võlus teksti luulekeel. Mitte ainult värss, vaid kujundlikkus. Luule on poole vabam, poole ilusam. Avab teistmoodi maailma. Jalad lähevad maast lahti. Sellepärast ka kabuki, et tahtsin leida lavale või kehale samasuguse vaste – oma luule, abstraktsuse. Mitte olla kinni. Ideoloogiad on need, mis tahavad naelutada sind ühe asja juurde kinni, aga ma tahan ringi uidata.
Borges ütles, et maailm on tehtud luulest. Kui hakata selle pilguga vaatama, siis taevas, puud, pilved, muru on ju luule. Minu meelest Shakespeare ongi maailma nii vaadanud. Minu poolest võiks tänagi värssnäidendeid kirjutada. Värss on rütmistatud kõne. Sellepärast on hiphop praegu sisuliselt kogu muusikas. See on ka luule, teine kvaliteet rääkimisel ja suhtlemisel.
„Hamlet“ on sügav lugu – karakterid on väga head, lugu ise on väga hea. Täiuslik tekst ja teisalt väga raske. Tal on mitu-mitu tasandit ja kui ühe jätad kõrvale, siis ta tervikuna ei tööta. Puutusin esmakordselt kokku sellega, et teda on laval näitlejatega elama panna päris raske. Isegi alahindasin seda protsessi, see kujunes oodatust raskemaks. Klassikaline kolm kuud proove, kaks nädalat laval, aga seda, mida sinna panna, kujunes nii palju, et nibin-nabin saime enne esietendust joone alla.
Ja mis mulle veel meeldib selle näidendi juures, on selle ülevus, ülev toon. Meil on läinud kõik hirmus matšoks. Poliitika on väga matšo. Kunst, kultuur, teater, film on ikkagi matšo – see hoiak oleks justkui päris, ehe, tegelik elu. Aga ülevus? See on nagu midagi võltsi. Mulle hakkas vastupidi just ülevus meeldima. See on inimesele nii omane. Vaatame jälle David Bowiet – milline ülevus! Et ma olen tähekapten!
Mängulisus…
Sarnet: Jaa, ülevuses ongi mäng, mäng on ülev. Seal on kõike – huumorit, kämpi, tõsidust, ilu. Avastasin selle ülevuse ja kuidas me ülehindame seda matšondust – et see on nagu päris, kui me oleme jõhkrad, paneme pasunasse, ütleme halvasti, madaldame asju. Päris puhastav oli ülevusega tegeleda.
Hamleti roll on üks näitlejate meistriklasse. Nii teatris kui filmis on hulk suuri nimesid, kellele see on olnud elu rolle. Kuidas teie puhul Hameti rolli ehitamine algas?
Tilk: Raineri tuules. Muidugi kaasneb selle rolliga ka vastutus ja kõik need jutud, et see on nii suur: „Oo, Hamlet!“ Ma olen üritanud võtta seda enda jaoks just kergelt.
Sarnet: Vot, needsamad teemad on iga inimese omad! Iga mats tegeleb sisimas sama matemaatikaga. Meil on kujunenud kultuuris nii, et see on justkui midagi väga kõrget, kui inimene hakkab nii mõtlema – meist, matsidest, teejoojaid tegema. Aga see on iga inimese asi. „Hamlet“ ei ole midagi erilist, me oleme kõik sama kosmosega seotud.
Tilk: Jah, just. Ma hakkasingi ehitama Raineri ideedest ja tema esimestest impulssidest, mis see suund on. Saime eri kordadel kokku ja riputasime neid asju õhku. See on ju üks katsetus teiste seas. Otsime siit mingit oma asja ja oma keelt.
Mul on tekkinud mingi huvitav pikema protsessi tunne. Võib-olla sellepärast, et on lootust ka veel filme koos teha, aga ma ei mõtle, et mina sooritan siin Hamletit, vaid see on ikkagi tervikteos – kõik rollid on osa sellest näidendi tervikust. Ma ei pretendeeri seal muule kui mingite ideede ja mõtete kandmisele. Nagunii saaks paremini ja täpsemini ja kõike-kõike, aga sellega võib ka hästi lukku joosta.
Mulle meeldis, kuidas Rainer ütles esimestes proovides, et teeme oma jõu kohaselt. See ei tähenda, et me poleks higistanud, vaeva näinud, sahminud-prahminud, närvi läinud ja kõike muud, aga see hoiab mind jätkuvalt mingis rahus.
Sarnet: Kui ma siia teatrisse sisse tulin, siis esimene emotsioon oli hirm – Draamateater ju! Tuli meelde Juhan Viiding, kes kirjutas luuletuse, mis algas: „Ma töötan majas, kus ei tunta argust.“ Tal oli hirmuga sama teema. Kõigil vist on, kui hakata mõtlema, kes siin kõik olnud on, mööda neid treppe käinud, mida on siin tehtud, kes siin praegugi töötavad. See võtabki kinni. Aga kaua sa ikka sinna kinni jääd? Tuleb tööd teha ja oma sõna öelda nii, nagu „Hamletis“ ongi, on see sõna siis kõverik või viltune või imelik. No ongi! Aga see on meie sõna meie ajas, praegu.
Tilk: Ja pärast tuleb nagunii tuhat arvamust. See on loomulik. Seesama asi, mis toimub poliitikas, toimub ka teatrimaastikul või filmis ja kunstis – otsimine, et mis on õige. Toimub mingi vastandumine, kuigi see pole kellegi eesmärk.
Sarnet: Nagu kuskil oleks mingi õige viis, kuidas asju tuleb teha. Tegelikult on kunst ühe inimese väga segase siseelu väljendus. Inimese, kes veel häbeneb ka. Nagu ütles Hando Runnel filmis „Vaino Vahingu päevaraamat“: „Kunst on segaste sisemiste käskude müstiline ilmnemine.“
Klassikatekstide tõlgendamisel on sageli teatav ootus, et autorid suruks neile oma jälje, tooks need tänapäeva, tooks midagi esile. Kas „Hamletis“ on midagi, mida te püüdsite eriti alla joonida?
Sarnet: Ma püüan alati leida materjaliga täiesti isikliku suhte. Nagu näiteks võlus mind väga kabuki. Lähened asjadele selle kaudu, mis sulle endale meeldib, sind inspireerib. Püüan vältida mingisse „objektiivsesse“ kultuurikonteksti panekut. Ma ei vaata ise ka filme ega kunsti nii, et see nüüd käsitleb seda teemat, see sai need auhinnad. Võin mingeid asju väga nautida, mingeid asju väga vihata – see on subjektiivne, täiesti isiklik suhe. Mitte et lähen nüüd ja seletan kõigile, et see on nii või naa.
Mult küsitakse näiteks, et milline peaks Eesti film olema. No misasja, las inimesed teevad selliseid filme, nagu nad tahavad. Ma ei tee filme selleks, et Eesti rahvuskultuuri elus hoida, see on kaasnähtus.
See ju ongi Eesti film, mida Eestis tehakse.
Sarnet: Jah, kõige olulisem on see, mis inimesel öelda on, mitte, mida meie kultuur nõuab või vajab.
Tilk: Lavaka ajal ma võisin [vaatajana] poole etenduse pealt saalist välja kõndida. Rekord oli vist kaheksa minuti järel – et mis jura te teete. Kümne aastaga on muutunud see, et mul sai küünilisest või pessimistlikust vaatamisest nii villand, ise kärbusin selles ära.
Nüüd püüan minna midagi vaatama ja kogema, olgu see näitus või kinoseanss või teatrietendus, avatud südamega. Leida see, mida mulle tahetakse öelda, või isegi kui ma sellest aru ei saa, siis midagi, mis mulle meeldib. See, kuidas ma mingilt etenduselt ära tulen, mõjutab ju kõige rohkem mind ennast.
See ei tähenda, et peab kõigesööjaks hakkama, küll aga meeles pidama, et kui ise midagi teed, on teistel arvamus, ja kui ise vaatad, tead ka, et nemad on midagi mõelnud ja tundnud. Nagu Rainer kunagi ütles: „Peaasi, et on suund näha.“ Kui see jõuab publikuni, on juba väga suur saavutus.
Kuhu suunda sa ise praegu näitlejana liigud? Suvel on sul kaks filmi võttes. Olin just lühifilmiprojektide komisjonis, kus pooltes seisis sinu nimi. Nõudlus tundub seega suur olema. Kuidas end oma karjääris hetkel tunned? Jõuad ikka magada ka?
Tilk: Ma tunnen end hetkel üpris hästi. Tööalaselt ja ka selles plaanis, et olen suutnud hoida nii, et tamp ei oleks liiga suur. Olen väga õnnelik, et on tekkinud sidemed Raineri või Ojasoo ja Semperiga. Samas on lavastajaid ja [Draamateatri] majaski kolleege, kellega pole jõudnud veel midagi koos teha – avastamist on palju.
Mulle on oluline ka mitte seda kõike liiga tõsiselt võtta. Kui koolist tuled, võtad endale justkui hoiaku, et hakkad nüüd näitama – ja jooksed peaga vastu seina. See kahekümnendate eluaastate segadus on nüüd mingis mõttes läbi ja püüan rohkem usaldada elu ja iseennast, aga ka võtta tagasisidet vastu ja usaldada teisi.
Ma näen ennast ikkagi vahendina – selles mõttes, et oluline on ära tunda, mis on minu tugevused ja mis on see, millega peab leppima. Et kui mina ei ole nii kõva mõtleja ega suuda mingeid mõtteid või ideid ära sõnastada, siis tuleb olla tänulik, kui on kõrval keegi, kes suudab. Ja siis on minu töö sinna oma panus anda, et see ellu äratada.
Mida sa Rainerilt õppinud oled?
Tilk: Mängulisust. Ta on minu jaoks tõmmanud seda maailma igatpidi lahti. Mängulisust nii mõtete kui näitlemisvahendite ja stiilide kasutusega. Et ei ole piire. Nagu „Nähtamatus võitluses“, kus sai kasutada nii „Nu, pagadid“ kui Fassbinderit. Ja samas olen õppinud ka mingit puhast pintslilööki – mitte et ma oleks selle selgeks saanud –, kuidas mitte üritada kogu aeg igasse asja viit erinevat mõtet pressida, vaid tuleks kokku ka see tervik.
Sama küsimus teise nurga alt sulle, Rainer. Sa oled töötanud paljude Eesti tippnäitlejatega, mis sinu jaoks Urselit eristab?
Sarnet: Näitlejat ja inimest ei saa eraldi võtta. Stanislavski ütles, et näitlemise eesmärk on inimvaimu avamine, selleni jõudmine. Oluline ongi see inimene seal. Tihtipeale näeme, et kui inimene enam edasi ei arene, siis isegi kui ta on näitlejana andekas ja professionaalne, mingid nõksud on käes, siis ta jääb kuidagi seisma, panetub. Ei ole enam elav ja huvitav. Huvitav on inimene, kes otsib ka elus, mitte ainult kunstis.
Urseli juures mulle väga meeldib, et ta kasvatas oma väikesi õdesid ja vendasid. Ta on hästi hoolitsev inimene ja see toimib ka näitlemises. Temas on mingi vaikne väärikus, mis sobib tohutult hästi Hamletina. Annab talle õiguse rääkida seda teksti.
Mis küsimused teid kunstnikena täna veel paeluvad? Mida te tahaks edasi uurida?
Sarnet: Mind huvitab ikkagi jätkuvalt mingi alateadlik moment, sõnastamata tunnetus, nähtamatu aspekt, mis kogu aeg määrab inimese igapäevast elu. Kõik see, mis on tohutult jõuline ja sõidab mõistusest üle, vormib väga tugevalt inimest – see on, parema sõna puudumisel, alateadlik. Püüan tabada seda, mis on ütlematu, nähtamatu, kogu aeg meie vahel. See on kõige ilusam asi üldse.
Tilk: Jah, seesama. Kõnetab see, mis on enda elus pidev. Armastus ja küsimus, kuidas saada oma lähisuhted – ja ma ei mõtle ainult elukaaslast, vaid kõike ümbritsevat – toimima niimoodi, et ise terveks jääks ja teised terveks jääks. Kuidas kiirata headust.
Lõpetuseks – ja tõlgendage seda küsimust endale meelepäraselt – olla või mitte olla?
Tilk: Igal juhul olla!
Sarnet: Mingit teist võimalust ei olegi: olla ükskõik mismoodi. See monoloog ei ole lihtsalt elust ja surmast. Need on äärmused. Küsimus on pigem, kuidas olla. Kuidas elada? Mis on inimesele lubatud ja mis ei ole lubatud? Kas mul on õigus teist inimest hävitada, iseennast hävitada? Seesama, et kas õiglus või armastus. Kui mul on õigus õiglusele, siis võin teha selle saavutamiseks kõike? See monoloog küsibki, kas on tähtsamaid asju kui elu.
„Hamleti“ 113 aastat Eesti teatris
Möödunud on 113 aastat sellest, kui „Hamlet“ esimest korda Eesti teatri lavale toodi. Nüüdseks on seda Eesti teatrites lavastatud 15 korral (kui jätta kõrvale kõik lugematud edasiarendused ja töötlused). See tähendab 15 Hamletit, 15 erinevat viisi, kuidas küsida, olla või mitte olla, ja 15 erinevat käsitlust ühest nüüdseks üle 400aastasest näidendist.
1913: Estonia teater. Lavastaja Karl Jungholz. Hamlet Theodor Altermann
1923: Estonia teater. Lavastaja Karl Jungholz. Hamlet Ants Lauter
1926: Endla. Lavastaja Ants Lauter. Hamlet Ants Lauter
1928: Teater Vanemuine. Lavastaja Voldemar Mettus. Hamlet Julius Põder
1945: Estonia teater. Lavastaja Andres Särev. Hamlet Kaarel Karm
1966: Eesti Riiklik Noorsooteater. Lavastaja Voldemar Panso. Hamlet Ants Eskola
1978: Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater. Lavastaja Mikk Mikiver. Hamlet Juhan Viiding
1984: Ugala. Lavastaja Rimma Kretšetova. Hamlet Andres Lepik
1986: Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikool / Noorsooteater. Lavastaja Kalju Komissarov. Hamlet Merle Jääger ja Toomas Vooglaid
1997: Vanemuine. Lavastaja Mati Unt. Hamlet Hannes Kaljujärv
1999: Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen. Hamlet Marko Matvere
2003: Theatrum. Lavastaja Lembit Peterson. Hamlet Marius Peterson
2012: Linnateater. Lavastaja Priit Võigemast. Hamlet Alo Kõrve
2017: Lendteater. Lavastaja Jaan Tooming. Hamlet Nero Urke
2026: Eesti Draamateater. Lavastaja Rainer Sarnet. Hamlet Ursel Tilk