Mari-Liis Lill ja Piret Jaaks vaatavad tagasi taasiseseisvumisaegsetele vastasseisudele ja konfliktidele uurimaks, kuidas leida endas jõudu panna oma ego kõrvale ja tegutseda ühise eesmärgi nimel.
Intervjuu tegemise ajal septembris olete just alustanud esimeste proovidega (esietendus 20. novembril 2021 Draamateatri väikeses saalis). Rääkige lähemalt, kuidas üldse lavastuse idee tekkis!
Piret Jaaks: Mari-Liis helistas ja ütles, et soovib teha Eesti Draamateatris lavastust Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise teemadel ja tal on kaks ideed. Esimeseks ideeks oli teha humoorikaid sketše 90ndatest, mis tundus mulle tore ja turvaline mõte, sest teleseriaali „ENSV“ ühe stsenaristina olin selleks hetkeks juba kaks aastat just sellise žanriga tegelenud. Seetõttu kirjutasin esiti just sellele oma mõtteis alla.
Teine idee keskendus kahele päevale augustis, kui taastati Eesti iseseisvust, võttes aluseks nende naiste vaatepunkti, kes selles protsessis osalesid. Kuna seda äärmiselt olulist perioodi Eesti ajaloos on teatris kahetsusväärselt vähe käsitletud, tundus idee mulle väga põnev, samuti oli vaatepunkt enneolematu, mis saigi kaalukausiks otsuse tegemisel.
Mari-Liis Lill: Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuli esimene impulss kunstiliselt juhilt Hendrik Toompere jr-lt, kes küsis, kas mul iseseisvuse taastamisega seoses on mingeid mõtteid. Mul mõned mõtted olid. Mind on väga intrigeerinud see legend, kuidas 20. augustil olid need lõpuks kolm naist, kes iseseisvumisotsuse teksti lõplikult kirja panid. Samuti see, et kuigi me räägime laulvast revolutsioonist kui enneolematust ühtehoidmise ja ühiselt tegutsemise ajast, siis tegelikult käisid laulmise vahepeal päris tulised vaidlused, kuidas ikkagi oleks õigem iseseisvuse teel edasi liikuda – räägiti ühiskonna lõhenemisest, ületamatutest vastuoludest (kõlab kuidagi tuttavalt ka tänapäeval!). Aga ometi lepiti kokku. See kokkuleppimise võimalikkus (nii minevikus kui ka täna) tundus mulle huvitav. Lisaks olin alati tahtnud teha teatris tükki, kus laval on kaks naist, kes peavad omavahel tihedat dialoogi, kuid ei räägi kordagi lastest ega meestest.
Lavastus algab ajas enne taasiseseisvumise väljakuulutamist.
Suvel tähistati suurejooneliselt 30 aasta möödumist ja nagu ikka ümmarguste tähtpäevade puhul, räägiti sellest palju ja tuttavlikul moel, väljakujunenud rõhuasetustega. Mis teid selle aja juures huvitas? Kas teie endi jaoks oli midagi avastuslikku?
Lill: Me intervjueerisime selle lavastuse jaoks naisi, kes olid ise sündmuste keerises, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, kuna naised kipuvad oma suurtest tegudest vähem rääkima ja seetõttu ei pruugi järeltulevad põlved neid vääriliselt mäletada. Samuti seetõttu, et kui sukelduda inimeste mälestustesse, siis räägitakse nendest ärevatest päevadest väga erinevaid versioone, aga refräänina kordub, et see oli üks või teine naine, kes kriitilisel hetkel oskas teha kahte osapoolt lepitava ettepaneku (kui rääkida näiteks Põhiseaduse Assambleest) või pliiatsi haarata ja otsuse eelnõu riiklikust iseseisvusest lõpuni kirjutada, kui esialgsel kirjapanijal närv mustaks läks ja too pliiatsi nurka viskas.
Mind huvitas, kuidas sünnib müüt (me laulsime ennast vabaks!), kuidas me mäletame (ühest ja samast päevast võivad inimestel olla kardinaalselt erinevad mälestused) ja kuidas leida endas jõudu panna oma ego kõrvale ning tegutseda ühise eesmärgi nimel (nii minevikus kui tänapäeval). See on ühtlasi küsimus sellest, kas me oleme võimelised kokku leppima ainult siis, kui tankid on tänavatel?
Avastuslik oli eelkõige see, kui emotsionaalne võib üks pealtnäha pragmaatiline teema nagu ühe riigi sünd ka veel kolmkümmend aastat hiljem olla. Ka minu enda jaoks. Huvitav on avastada, et kui seletan oma lastele, mis see Balti kett oli, siis öeldes „kett“ on mul juba silmad märjad ja lõug väriseb.
Jaaks: Mäletan, et koolis räägiti peamiselt sellest, kuidas me saime vabaks, kuid kordagi polnud juttu sellest, kui põhimõtteline oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise diskussioonis õigusjärgsuse küsimus. Seda küsimust oli väga huvitav läbi erinevate vaatepunktide avastada. Avastuslik oli ka see, et nii palju, kui on ajaloos inimesi, nii palju on ka vaatepunkte ühele ja samale päevale, ühele ja samale olukorrale.
Marju Lepajõe on öelnud, et ajaloo ülesanne on arendada otsustusvõimet ja ajaloost tuleb otsida otsustusvõimet. Need olukorrad, mida meie intervjueeritavad kirjeldasid, olid just sellised, kus tehti valik tegutseda üht- või teistviisi. Need otsused nõudsid suurt julgust ja meelekindlust: avalikustada Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollid, pidada keelust hoolimata miitinguid, püsida vankumatult iseseisvuse teel. Iga kord, kui kohtusime sellise otsustusvõimega, oli see imetlusväärne ja inspireeriv. Lavastuse teksti üheks allikaks on intervjuud, laval on aga abstraktsemad koondkujud.
Dokumentaalset materjali kasutatakse tihti algsel kujul, ehedana, nii nagu see intervjueeritava kõnelduna parasjagu kõlas või kirjalikest allikatest kättesaadav on. Mis pani seekord teistsugust lähenemist proovima?
Jaaks: Tegemist on tõesti fantaasiamänguga, mis tugineb dokumentaalsele materjalile ja intervjuudele. Sealjuures oleme põhjalikult fakte uurinud, lausa näpuga järge ajades, mis millisel ajahetkel toimus ja mida täpselt räägiti. Kuna soovisime tuua lavastusse erinevaid (teinekord vastanduvaid) vaatepunkte, siis lõime koondkujud nii dokumentaalsete kirjalike materjalide kui ka intervjuude põhjal, mistõttu ei saanud kõiki lavastuses kõlavaid sõnu enam konkreetsetele isikutele omistada. Seetõttu ongi meie tegelaste nimed vastavalt A ja B, mitte aga mõne reaalselt eksisteerinud ajaloolise isiku nimed. Kuid loo peamise filosoofia või -tunnetuse, kokkuleppimise ja hea läbisaamise võimalikkuse ning olulisuse, lõime nende naiste intervjuude põhjal, kes aitasid taastada Eesti iseseisvust.
Lill: Materjali süüvides sai üsna pea selgeks, et kui püüda seda lugu ehitada üksnes dokumentaalsusele rõhudes (ja sõnasõnalt tsiteerides), siis võib sellest tulla 24-tunnine lavastus (ühes vaatuses), sest igaühel on oma versioon toimunust. Meie ehitasime üles mängu, mis tõukub küll päris inimestest ja nende mälestustest, aga kus olulisim ei ole mitte see, kes mida ütles, vaid see, kuidas ideed liikusid – milles vastanduti, mida kardeti, millele loodeti, millist Eestit taheti ja millal ta ükskord ometi saabub?
Lavastuse pealkiri on parafraas väga tuntud Alo Mattiiseni laulust. Mattiiseni lauludele mõeldes tekib kujutlus tohutust õõtsuvast rahvamassist lauluväljakul. Lavastus on aga huvitava kontrastiga – kaks näitlejat, Draamateatri väike lava. Mis tähendus sellisel kontrastsusel teie jaoks on?
Jaaks: Mulle näib, et see kontrast suudab kenasti näidata, kui suur jõud on üksikisikul, tema mõtetel, soovidel ja oskusel luua sellist maailma, kus kõigil oleks võimalus laulda teistega arvestaval viisil nii masside lummuses kui ka üksi teiste seas.
Lill: Sellepärast ongi samad sõnad, aga teine viis. Me kipume ikka igatsema (nii elus kui teatris) neid vanu häid aegu, mis on juba möödas ja mis kunagi päris endisena ei naase. Sõnad näivad samad, aga viis on teine. Millised on need sõnad, mis meid täna hoida saavad? Lisaks mulle meeldib teatris, kui mul ei ole enne vaatama asumist selgelt ette teada, mis nüüd saama hakkab. Kui kellelgi tekib pealkirja lugedes tunne, et tegemist on massiüritusega, kus kätest kinni hoides lauldakse isamaalisi laule, siis ta ei pea pettuma, aga meil on talle ka üllatus varuks.
Kairi Kruus
Allikas: Eesti Draamateatri ajaleht, sügis 2021
Lähemalt lavastusest „Samad sõnad, teine viis“